Saigi esimene majakaraamat loetud, selleks kulus põhimtteliselt üks õhtu ja pool ööd.
Alison Moore “Majakas” – 144 lk, Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat, 2013
Väike hõbedane majakas on värskelt lahutatud keskealise mehe talisman lapsepõlvest. See on asjake, mis meenutab talle pere juurest lahkunud ema, kelle kaotusest pole ta üle saanud. Kogu raamatu saab hästi lühidalt kokku võtta lausega: “Leavahukud jätkusid ka pärast majaka valmimist”. Kuigi ohumärgid on kogu aeg õhus, ei suuda mees neid näha ning oma saatuse eest põgeneda. Raamatus on veel üks rohkem avatud ja oluline tegelane Ester ning mitu põgusalt puudutatud kõrvaltegelast.
Meespeategelane on väga hästi välja joonistatud ja tundub vägagi usutav, samas ajab selline inimene mu peaaegu hulluks, sest ma tahaks talle kogu aeg karjuda: “Lõpeta ometi ära, lõpeta see minevikus vegeteerimine, kasva suureks, tee silmad lahti, võta oma elu eest ise vastutus, hakka ometi ELAMA!”
Veidi hämmastas, et loost põhimõtteliselt puudusid heasoovlikud ja empaatilised inimesed. Kõigil olid mingid oma varjatud või varjamatud tagamõtted või ükskõiksus, mitmetel aga lausa soov meelega kõigile ümbritsevatele haiget teha. Oletame, et peategelane ise tõesti tajus, et teda ei armasta, vaja ega tunnusta keegi, aga ka kõik kõrvalliinide tegelased olid sellised.
Terve raamatu lugemist saatis kergelt hale meeleolu ning kuklas istus tunne, et kohe-kohe toimub midagi olulist. Lehekülgede arv vähenes, lõpp lähenes viimaks meeletu kiirusega ning viimaks tekkis lausa kahtlus, et äkki veetakse lugejat lõpuks hoopis niimoodi ninapidi, et ei juhtugi midagi. Kui siis lõpuks juhtus, oli kirjanik raatsinud sellele kulutada pool lehekülge ning jätnud pea kõik lugeja fantaasia hooleks. Samas oli ta loonud sellele fantaasiale väga konkreetsed ja kitsad raamid. Tavaliselt mulle ei meeldi, kui lõpp on veidigi lahtine, aga seekord teen erandi, sest väga hea tahtmise korral võib lugeja mõelda välja oma isikliku lõpu ja äkki see vahel erineb sellest, mis justkui peaks olema ilmselge.
Üliväga aga meeldis mulle üks asi, mida ma pole vist üheski varasemas loetud raamatus tähele pannud. Filmides ja raamatutes olen nimelt sageli märganud loogikaviga või mugavust, kus tegelased mäletavad asju täpselt nii nagu need 3 seeriat või 200 lehekülge tagasi olid, kuigi tegelikult inimese mälestused ajas ju muutuvad. Selles raamatus mõtles peategelane Futh mitmes erinevas kohas samadele asjadele ning need mälestused olid alati mingites detailides või rõhuasetustes veidi erinevad, täpselt nii nagu päris elus ju ongi! See tegi kogu loo palju usutavamaks!
Samas ei olnud raamatu lõpuosa minu jaoks kahjuks ühes olulises punktis üldse eriti usutav. Ma lihtsalt ei suutnud (seda meest eelneva loo kaudu tundes) kuidagi ära osta seda, et Futh sellisel viisil võõrasse magamistuppa sattus. Selleks oli teda kogu eelneva raamatu jooksul näidatud liiga ettevaatliku ning kõigel enda ümber toimuval lihtsalt kulgeda laskva inimesena. Uneskõndija oleks ka usutavam olnud!
Eile öösel, kohe pärast lugemise lõpetamist, oleksin oma isiklikul meeldivusskaalal andnud “Majakale” kuus punkti kümnest, kuid olles päeval korduvalt raamatu peale mõelnud ja kiitnud heaks päris mitu seost ning lisades boonuspunkti mälestustes tekkivate muutuste väljatoomise eest kujunes lõplikuks hindeks 7,5/10.