Aasta algas tormisel ja külmal ööl Küprosel. Kummailsel kombel paistis kaugusest vaid kümmekond saluuti, võib-olla säästsid nad sedamoodi oma kassikommuunide närve, sest Küpros jäi meelde seenevihmaste päevade, tormiste ööde, hulkuvate kasside ja ilusa loodusega. Majakakogu täienes ühe, Pafose tuletorni, võrra ning kohalik vaatamisväärsus Edro III laevavrakk oli loojanguvärvides tõepoolest vaatamist väärt.
Rohkem pilte näoraamatus.
Koju naastes oli siin suhteliselt lumevaene, kuid siiski kena talv. Elu kulges rahulikult nii kodus kui tööl, ilusamate ilmadega käisime jalutamas Suurupis.
Aga siis algasid Eesti Laulu poolfinaalid (minu jaoks fotograafina kolmandat korda) ehk nädala jagu hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni tööd. Seekord toimus asi esimest korda Tallinnast väljas – elasime Tartus Dorpati hotellis (üksi olin paar ööd, siis tuli Imre ka). See oli selline töö, kus muudkui pildistasin ja suhtlesin inimestega nii näost näkku kui meilitsi ning siis, kui kõik olid magama läinud, ikka veel töötlesin ja saatsin pilte. Nädala lõpuks ollin muutunud õnnelikuks ja rahulolevaks, aga väga väsinud kapsaks. Usun, et 2020. aastal suudan end Eesti Laulul juba rohkem säästa ja tööd paremini optimeerida – iga aastaga ikka õpib ju! Väsitav tõepoolest, aga olla sellise suure projekti juures, kuuluda sellesse meeskonda! See on äge kogemus!
Eesti Laulu finaal toimus Tallinnas ja kuigi oli vähemalt minu jaoks sama intensiivne kui poolfinaalid, siis kestis see vähem aega ning asus nii kodu lähedal, et vahepeal pääsesin isegi kodusele lõunale.
Tööalaselt algas juba Eesti Laulu ajal ka valimistega seotud trall. Töö oligi ilmselt selle aasta märksõna, sest seda lihtsalt oligi väga palju!
Õnneks oli suvel ja sügisperioodil abiks praktikant Liis, kes sulandus meeskondade juurde kiirelt ning oli ütlemata tubli! Tänu temale sain näiteks tantsu- ja laulupidu nautida lisaks tööpostile ka pealtvaatajana. Lisaks sain rahulikult käia Iirimaal puhkamas.
Töisest aastast veel mõned tähelepanekud: kõige rohkem pilte tegin ilmselt Anu Välbast, paarina OP Margusest ja Margitist, väga tore oli pildistada “Tähtede lava” andekaid laululapsi, Viljandi folgil ja Intsikurmu festivalil käisin tööd tegemas, aga sain nautida ka mitmeid esinejaid. Aasta lõpus olid veel sellised toredad pildistamised nagu “Aasta säravaimad tähed”, “Jõulutunnel”, “Ärapanija”.
Aega ja võib-olla ka viitsimist muid pildistamisi ette võtta jäi üsna väheseks. Paar üritust ja mõned pered said siiski ära pildistatud ja tegelikult olid need väga vahvad ettevõtmised. Seega tundub, et järgmisel aastal võiks selliste pildistamistega ikka palju rohkem tegeleda!
Pokkeris tuli eelmise aasta parim saavutus juba veebruaris ära, selleks oli Kings of Tallinn naiste turniiri võit. Kuna mängisin pokkerit sel aastal varasemaga võrreldes ikka väga vähe, siis oli see auhind eriti rõõmustav.
EMV läks kesiselt, kuid “suure pai” sain kätte meenega “Panus Eesti pokkerisse”, millega meid Kristiga tänati naisteliiga korraldamise eest. Arvan, et 10-aastaseks saanud ja seetõttu eriti suurejooneliselt korraldatud naisteliiga oli seda tähelepanu igati väärt!
Olgu siinkohal mainitud, et vaatmata Kristi Tartusse kolimisele ja emakssaamisele ei jäänud korraldamata 11. naisteliiga, mille võitis teist aastat järjest Airin. Kindlasti tuleb algaval aastal ka kaheteistkümnes naisteliiga, sest Eesti pokkerinaiste seltskond on lihtsalt nii ühtehoidev ja äge ning suur omavaheline finaalturniir on saanud iga-aastaseks oluliseks kohtumispaigaks!
Reisimiste osas oli aasta suhteliselt tagasihoidlikum. Samas jääb Iirimaa reis kauaks meelde! Võtsime seekord konkreetselt sihiks sõita mööda rannikut ja külastada võimalikult palju majakaid. Pärliks kujunes Fastnet Rock Lighthouse, mille nägemiseks tuli ette võtta väike merereis. Sellel merereisil nägime ka delfiine!
Rohkem Iirimaa pilte Facebookis.
Suviti on meil juba traditsiooniks kujunenud veeta paar päeva Sibolditega nende Saaremaa suvilas, seekord olid Klambrid ka ja meil oli väga tore. Ühel päeval järgmisel aastal saan ilmselt kätte ka pildid, mis Lenka minust seal tegi, kui Ilona oli mind kenaks jumestanud!
Boonusena lisandus selleltki reisilt mitu majakapilti!
Veel saime majakapilte lisaks mööda mandri-Eestit tiirutades, kusjuures eriti tore avastus oli asukoha mõttes Nina majakas Peipsi ääres.
Ega kaugemaid välisreise peale Iiirimaa ei olnudki, aga väga meeldejääv oli ka reis Lätti Ed Sheerani kontserdile.
Lätis käisime koos värskelt põhikoolitatud Anetiga.
Muidugi pidasime ka sel aastal traditsiooniliselt sünnipäevi koos sugulaste ja sõpradega, tähistasime emadepäeva, vabariigi aastapäeva, käisime Imre ema sünnipäeva paiku Soomes ning lunastasime laulude ja luuletustega sugulaste vahel jõululaupäeval kinke.
Mitu puhku sattusime Pärnusse niisama teatrisse ja ööbima, aga seal käisime seekord ka oma pulma-aastapäeval, mis oli arvult neljateistkümnes. Kleit mahtus suure hädaga selga, aga kui viisteist aastat täis saab, siis istub taas nagu valatult, seda ma luban küll!
Minu selle aasta muusikaliseks avastuseks oli osaliselt telemaja meestest koosnev Jan Helsing, millest kujunes kiirelt aasta lemmikansambel. Nende kaks plaati olid autos aprillist novembrini kordamööda igapäevaselt kuulamisel ja kaasalaulmisel. Ma ei tea, kuidas neil Aastahitil läks, aga oma hääle andsin neile küll ära.
Aias kasvatasin sel aastal lisaks marjapõõsastele ja õunapuudele, mis suuremat vaeva ei nõua, vaid lilli ja kõrvitsaid, kusjuures päevalilli katsetasin esimest korda, aga nad võitsid mu südame ning 2020 istutan neid kindlasti veel palju rohkem.
Käsitööd tegin üsna vähe, kuid keskmise sületäie päkapikke sain oma kallitele jõulude paiku siiski laiali jagada. Pildil umbes kolmandik koguarvust.
Mul oli seda kokkuvõtet vaja eelkõige sellepärast, et mõnikord tundub nagu aeg läheks liiga kiiresti ning liiga vähe saab tehtud, aga kui vaatad üle õla tagasi ja näed ühes aastas nii palju häid mälestusi (sugugi kõik ei mahtunud postitusse), siis saad aru, et tegelikult jõuab ju küll ja küll ning elu on ikka väga palju elamist väärt!
Kas ma teen postituse ka selle kohta, mida järgmiselt aastalt ootan? Ma veel ei tea, aga mõned mõtted kavatsen enda jaoks vähemalt paberile kirja panna.
Eelmise aasta soovidest-lubadustest jäi paar tükki kinldasti ripakile, aga kuna ma neid siis kirja ei pannud, tuleb konkreetselt meelde ainult soov umbes 10 kilo kergemaks saada. Paraku olen ma täna täpselt sama numbri peal kui esimesel jaanuaril ja vaevalt viimase paari tunniga ses osas enam midagi oluliselt muutub.
Eks siis järgmisel aastal!
Toredat aastavahetust ja head uut aastat!