Lugemise väljakutse: Erik Valeur “Mees majakas”

Minu iskikliku majakaraamatute väljakutse kolmanda raamatu lugemine võttis hullult palju aega.

Loo kavapunktid:

  • Vendade Taani peaministri ja Taani justiitsministri ema kaob hooldekodust.
  • Komissar uurib juhtumit.
  • Ebatavaline surmaennetega tegelev mees elab majakas.
  • Majakas elavat meest jälgib läheduses maja üürinud naine. 
  • Tasakesi lisandub lehekülgedele tegelasi ja pea kõik tulevad mehe lapsepõlvest. 

Kui väljakutset poleks olnud, siis oleksin raamatu vist mingil hetkel pooleli jätnud. Nii aeglase edasiliikumisega lugu, eriti veel põnevikku, polegi ma vist varem kohanud või vähemalt lõpuni lugenud. Alustasin lugemist kohe, kui eelmine väljakutse raamat arvustatud sai (23. veebruaril), ning lõpetasin üleeile öösel (31. märtsil). Igal õhtul (vast paar päeva jäi päris vahele) lugesin peatüki või paar, siis aga jäin lihtsalt magama. See oli minu jaoks väga omapärane kogemus, sest reeglina neelan ma krimiromaanid alla maksimaalselt kahe ööga ning seda ka vaid siis, kui raamat on väga paks ja ma sunnin end vahepeal magama, et järgmisel päeval tööl vastu pidada.

Tegelikult pole mul kirjanikule midagi ette heita – ta hoidis loo pinevust ilusti üleval, loopides vahepeal lubadusi millestki tulevikus rääkida ning kaldudes siis jälle minevikku. Päevikulaadses raamatus olid kuupäevad ja toimumiskohad ilusti peatüki pealkirjadeks ja seega ei läinud miski ajalises mõttes sassi. Lahenduse nuputasin kuskil raamatu keskosas ühe variandina välja, kuid lõin selles korduvalt kahtlema ja vahepal uskusin teisi variante, seega pinevust täitsa oli. Samas mingil imelikul põhjusel polnudki nii tähtis see, et kas, kes ja miks, tähelepanu keskendus pigem imelikele suhetele ja inimestele. Teiselt poolt jäi natuke arusaamatuks Viggo ja Agnese omavaheline suhe, et millest tulenevalt soovis Agnes just Viggot süüdlaseks lavastada ning kuidas oskas ta nii täpselt järeldada, et Viggo end oma ema surmas tema pärast süüdistas. Võib-olla jätsin raamatus mingi tähtsa koha piisava tähelepanuta, aga mõni “MIKS?” ja “KUIDAS?” jäi igatahes üles. Uuesti lugema siiski nende pärast ei hakka – nii hea see raamat lihtsalt ei olnud.

Majakast endast ka!

Leheküljel 22 on kirjas: “Valge torn oli ehitatud Sjællandi saare kõige läänepoolsemasse tippu.” Røsnæsi kaljudel on selline valge majakas täiesti olemas. Kummalisel kombel ei leidnud ma aga netis ringi tuuseldades isegi taanikeelse raamatu kaanelt seda konkreetset majakat, ikka olid modellideks hoopis teised tuletornid. 

Üks asi veel! Enne selle raamatu kallale asumist võiks olla läbi loetud Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see raamat on seal tegelaste vahel väga siduvaks lüliks ning mõned tõmmatud paralleelid jäid minule, kes ma pole seda ise lugenud, täitsa arusaamatuteks.

Hinne 7/10