Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu  vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

 Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

 Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

EMV 2012 järelvaade

Mänguliselt oli EMV2012 mulle muidugi täiesti ebaõnnestunud sari, mitte kordagi ei pääsenud isegi rahade lähedale. Või noh, tiimiturnal tegelikult ju cashisin, aga seda puhtalt tänu võistkonnakaaslaste tublile sooritusele – kõik ülejäänud jõudsid viie parima hulka, mina lõpetasin enda “jooksus” väidetavalt 14-ndana. Õnneks olen ma piisavalt paksu nahaga ja kaheksa lörriläinud turniiri meeleheitele ei aja. Muidugi on kahju, sest tundetasandil oleks väga soovinud õnnestuda, aga elu on õpetanud, et alati ei saa kõike, mida tahad. Neela alla või sülita välja ja mine edasi.

Minu isiklikust tragöödiast palju tähtsam on see, et meistrivõistlused osutusid üle ootuste populaarseks. Peaaegu kõik turniirid olid välja müüdud, osalemisaktiivsuse kasv 25%-100%, tõesti uhke lugu! Ainus langeva graafikuga turniir oli highroller, seda peamiselt sponsoreeritud mängijate väljajäämisele -eelmine aasta lõi turniiril kaasa päris palju Olümpiku mustsärklasi, kellest seekord mängis – kui mu mälu mind ei peta – ainult Raigo Aasmaa. Päris huvitav fenomen, et netipokkeri närbumisajastul on live-pokker imekaunilt õitsele puhkenud. Ilmselt on inimesed hakanud pokkerist otsima rohkem meelelahutuslikku väljundit ning enamusele meeldib ikkagi mängida pokkerit vastasele otse silma vaadates. Aga olgu põhjus milles tahes, EMV2012 oli üliedukas ettevõtmine ja mul on selle üle väga hää meel.

Aga alati saab veel paremini, panin kirja mõned mõtted järgmise aasta meistrivõistlusi silmas pidades.

1. Vähem turniire

Sarjast võiks välja jätta freerolli, meistrite turniiri, meeskondliku turniiri.

-Freerolli finaali mängiti 10 mängija asemel 8 mängijaga, sest kaks mängijat ei viitsinud lihtsalt kohale ilmuda. Võib-olla natuke näitab see üldist suhtumist antud turniiri osas. Pealegi, rahvaturniiril osales 500 mängijat, freerollil 800…seega üsna sama nišiga turniirid, mõlemaid pole meistrivõistluste raames põhjust pidada. Kindlasti võiks Triobet traditsiooni jätkata ja selgitada edaspidigi välja Eesti parima freerollaja, aga pigem väljaspool ametlikku EMV kava.

-Meistrite turniir on iseenesest ilus tava tunnustada ja meeles pidada kõiki Eesti pokkerimeistreid, aga nii pika sarja raames tundub see natuke tüütu lisakohustusena. Loomulikult võib öelda, et pole ju vaja kohale ilmuda, kui ei viitsi. Aga inimloomus on juba selline, et kui kutsutakse, siis peab minema, auasi. Muidu teised torisevad, et “näe Leibold na upsakaks läinud, ei viitsi isegi kutsetega turniirile kohale ilmuda!” Võib-olla teha ka meistrite turniir eraldi ettevõtmisena. Au ja uhkuse peale mängimiseks on EMV-l highrollers. Mind ajas küll sinna upsakus, et kuidas MINA saan kõrvale jääda. Väärtust sinna ju otsima ei lähe, puhas egotripp, vähemasti minule.

-Meeskondlik turniir ja segapaarismäng. Segapaarismängu turniir meeldis mulle üliväga, mõnusalt seltskondlik ja suhtlusrohke formaat tõmbab sarja hoogsalt käima. Meeskondlik mäng seevastu vajab suuri muudatusi. Kindlasti tuleks mängu tuua individuaalne auhinnafond. See ei ole õige pokker, kui üks tiim mängib põhimõtteliselt mängurahaga ja teine tiitli peale.
Lasen juba nagu katkine grammofon, aga võib-olla võiks kaaluda meeskondlikku EMV-d samuti eraldi ettevõtmisena. Võrusid ei jagaks, aga ehk võiks meeskondlikus võistluses taaselustada parimate autasustamise medalitega?

2. Sügavama struktuuriga turniirid

EMV toimub korra aastas ja on kohalikus pokkerielus pikalt kõige prestiižikam võistlus. Samas on paljude turniiride struktuurid samased igakuise Triobet live jms analoogsete turniiridega. Aga EMV peaks olema eriline ja võimaldama natuke pikemalt sügava stäkiga pokkerit mängida.
Ühepäevase turniirina ei saa mängu sügavamaks muuta, PLO-d mängiti nagunii kella seitsmeni hommikul. Lahendus oleks turniiride muutmine kahepäevasteks. Eesmärk võiks olla esimese päeva jooksul selgitada välja finaallaud ning teisel päeval mängida võitjani. Sellisel juhul jätkaks teises päevas 10-15% mängijatest ning hilise registreerimise olemasolul jõuaks umbes pool finaallauast soovi korral ka järgmisele turnale peale. Erandiks on HORSE, kus hoogne väljalangemine algab alles teisel päeval.

3. Lõpugaala

Laupäeva õhtul, pärast uue meistri selgumist, võiks toimuda pidulik pralle, kus šampanja voolaks ojana, muusika mürtsuks ja värsked meistrid saaksid võrud käe ümber. Sedapsi saaks kahenädalasele pokkerimaratonile väärika punkti panna.

4. 2013 EMV kondikava

Esmaspäev 18:00 Heads-up Day 1

Teisipäev 17:00 Heads-up Day 2 (4 mängijat)
19:00 Segapaarismäng

Kolmapäev 18:00 PLO Day 1

Neljapäev 18:00 PLO Day 2
19:00 Põhiturniiri sat

Reede 18.00 Põhiturniir Day 1 A

Laupäev 12:00 Põhiturniir Day 1 B

Pühapäev 12:00 Põhiturniir Day 2

Esmaspäev 18:00 H.O.R.S.E. Day 1

Teisipäev 18.00 H.O.R.S.E. Day 2
Highroller sat

Kolmapäev 18.00 Naiste MV
18.00 6-max highroller

Neljapäev 18:00 PLO hi-lo Day 1

Reede 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 A
18:00 PLO hi-lo Day 2
19:00 – 24:00 Rahvaturniiri Day 1 B

Laupäev 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 C
14.00 Põhiturniir Day 3 – Finaal
20.00 – EMV lõpupidu ja auhinnagaala

Pühapäev 12.00 Rahvaturniiri Finaal

Mina ja PokerStars

Kallid lugejad!

Käesolevaga annan teada, et töötan alates 12.märtsist PokerStarsi huvides.

Uudise juured ulatuvad kaugele-kaugele ja tõendavad seda, et järjekindlus viib sihile. Mitte, et mu eesmärk oleks nüüd käes ja kõik mäetipud vallutatud, aga mind on märgatud ja mulle on antud võimalus.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kuidas ma Eesti ühe edukama pokkerimängija Imre kõrval olen kogu meie kooselu aja omal viisil üritanud taustatiimiks ja lisaväärtuseks olla. Juba alates sellest ajast, kui meie reisid olid seotud satelliitturniiride võitudega SunPokeris ja Pacificus, tulevad meelde olukorrad, kus triikisin näiteks ära kogu SunPokeri tiimi särgid või tiimiliikmeid lihtsalt lauas veepudelitega varustasin. Kui  Imre Unibeti lepinguga mööda Euroopat reisis, olin rõõmuga abiks kõikvõimalike ülekannete tegemisel ja muul viisil, PokerNewsi töös algusest peale kaasalöömisest üldse rääkimata…

Ja nüüd siis juhtus nii, et mulle, kes ma otseselt isegi tööd ei otsinud, pakuti lõpuks ometi selline pokkeriga seotud töö, mille ma (küll hoolsalt kaaludes, kas mul töötamiseks üldse aega ja lusti on) õhinaga vastu võtsin.

Soovitajaid olevat mul olnud Eestist, Leedust ning PokerStarsi enda ridadest. Kuigi ma isegi ei tea, kes konkreetselt kõik need soovitajad olid, tänan Teid kõiki! Tegelikult on ikka äärmiselt soe tunne, kui sind on märgatud ja usaldatakse!

Ma ei saa öelda, et mul oleks hetkel väga konkreetne arusaamine, mida minult oodatakse ja millised on minu konkreetsed ülesanded, aga PokerStars Social Media Manager/Content Manager for Estonia – kõlab kenasti, kas pole? “Väljaõpe kohapeal” algas alles esmaspäeval ja kestab ilmselt enne konkreetsete tööülesannete täitmahakkamist veel mõnda aega. Enda jaoks olen tegelikult juba nii mõndagi uut ja huvitavat leidnud, jääb vaid loota, et see nii ka jätkub.

Ja mis siinse blogi lugejatel võiks minu uuest tööst kasu olla? Kõigepealt pean kohe ära ütlema, mida minult pole mõtet oodata. Kuna mul pole juurdepääsu PokerStarsi andmebaasidele ega pokkeritoa tehnilisele lahendustele, siis klienditeeninduse ning parema riveri muredega pole mõtet minu poole pöörduda. Samuti ei saa ma aidata deposiidi tegemisel ega kontrollida näiteks seda, kas keegi on liitunud PokerStarsiga läbi PokerNewsi või mitte.

Usun, et minu kasu Eesti pokkerikommuunile seisneb eelkõige infojagamises PokerStarsis toimuvate kampaaniate ning kõikvõimalike PokerStari poolt sponsoreeritavate ürituste kohta. Loodan, et peagi saame taasavada PokerStarsi fännilehe Facebookis ning peagi hakkab ilmselt tööle ka PokerStars Estonia Twitter. Nendesse kohtadesse ootan teid kõiki siis endale külla nii minu kui ka teiste fännidega infot ning häid mõtteid jagama. Eks siis näe, mis sest värgist saab.

Lootes oma pokkerimängijatest sõprade ja tuttavate soojale suhtumisele,

Teie,

Kairit ‘kassike’ Leibold

 

Lühike EMV põhiturniir

Sain suhteliselt kiirelt õhtule. Minu jaoks raske laud: Lardo, Alari ja Mauro-Marki omavahelised heitlused surusid mind kuhugi omaette nurka kätt ootama ning ma tundisn end kogu turniiri justkui kaasreisija. Lisaks veel kohutav kaardijooks. Algul sain tohutu hulga väikseid paare, millega callisin end 3-5 inimese pottidesse ning foldisin möödaläinud flopist, hiljem ei saanud isegi neid ja foldisn juba enne floppi.

Kaks korda maksin päris palju välja parematele kätele. Kõigepealt väikse mastiga ässaga mastile ning hiljem 77-ga 88-le. Nende seitsmetega callimise osas olen ses mõttes mitterahul, et arvan, et oleksin suutnud vasturünnakuga mistahes tänaval vastase 88-t foldima saanud (maas vist J62J4), kuid kuna ma panin ta hoopis flopatud paari (A6 vmt käsi) peale, siis arvasin, et callides saan rohkem raha (mis ma ikka teda ära ajan).

Lõpp oli ‘lepse reega mäest alla’ langus, sest kaarti polnud ja lootust, et keegi seal lauas midagi foldib, oli väiksemgi veel! Paar korda proovisin preflop tõstet, millele sain vastu kas 2-4 calli või ületõste. Flopist või hiljemalt turnist andsin alati alla! Ja ei oska end isegi süüdistada, sest minust läksid mööda nii need flopid, mille ajal mul kaardid käes olid, kui ka need, milles olin juba ette loobunud.

Mikrona all-in sattudes pidas mu eesolev käsi küll 2 korda AQ v AJ ning AQ v Qx, aga samas suutsin 8000-st stäkist veel AK-ga vastase ässadele duubli anda.

Viimane käsi lootsin Priit Oja tõstele all-in otsa lükates 88-ga flippama asuda, kuid paraku oli tal 99. Head õhtut! Imre turniirielu sai otsa kümmekond minutit hiljem.

Hämmastaval kombel pole tunnete tasemel mingit erilist kaotusvalu saabunud.

Käisime poes, Imre keetis supi, mina tegin salati ning istusime teleka ette Eesti Laulu vaatama.

Eesti laulust siis ka mõned tähelepanekud:

1. Mulle meeldis kõige enam August Hunt  ja “Tantsulõvi”! Ma ei saa sinna midagi parata, et hakkan seda lugu kuuldes kohe ise kaasa tantsima.

2. Lenna “Mina jään” on kaunis lugu, mis nägi laval ka hea välja- Oleksin nõustunud tema võiduga päris rõõmsasti. “Kuula” polnud sellele loole finaalis arvestatav konkurentki, rääkimata esikoha ohustamisest. Ma ei saa aru, mis juhtus!

3. Minu jaoks on Ott Leplandi “Kuula” igav ja säratu. Sellegipoolest: mingu ta siis nüüd pealegi Euroopa neiukeste südameid vallutama, sest kui see asi ikka nii paljudele meeldis, mis siis mina sellest masside maitsest ja valikutest tean.

4. Vaheklipid olid  häbiväärselt lamedad ja nõmedad, head näitlejad seda teksti ja komejanti ei päästa ei suutnud.

5. Hääletamise ajal kõlanud töötlused olid superhead!

Homme jälle parki ülekannet tegema. Evely ning tema kallima klanni neljakesi teise päeva jõudmine on suur asi, Ilonale-Laurile, Karmenile-Leemetile, õdedele Tammedele ning Katrile elan samuti kõvasti kaasa ja loodetavasti võidab lõpuks kõige tugevam – ma ausõna ei tea, kes see neist järelejäänuist seal on, sest Imps kukkus ju tegelikult juba välja! Kohtumiseni!

HU on emotsionaalselt kurnav mäng

Eilne EMV HU turniir oli korraga nii megalahe kui ülimalt masendav ja väsitav.

Esimene mäng Rikard Relanderiga, kes mulle juba enne lauda istumist punase (õnne)roosi kinkis, oli fenomenaalne. Mängulises mõttes näitasime mõlemad suht halba pokkerit, tegeledes limpimise ning riverivaatamisega, ületõsted olid justkui vaikival kokkuleppel peaaegu keelatud. Kuigi sain meie heitluse ajal vähemalt 6 korda (ja ma ei liialda!) Rikardi heade kaartide (rida, mast, kolmik) vastu kombinatsiooniks “maja”, lõppes tema turniirielu alles blindidega 200/400. Minu kaardijooks oli tõepoolest haruldaselt võimas, suurepäraseid algkäsi polnud küll kuigi palju, aga turniks-riveriks sain laua abiga pidevalt monstrumilähedasi kogemusi. Olime kindlasti kõige jutukam ja lõbusam paar kogu turniirialal ning võiduga väljumine tegi selle veelgi vahvamaks.

Teine turniir jätkus suht sarnases lõbusas meeleolus, kuigi naljad olid kurikeelsemad ja tegemist oli peamiselt kaartidevälise ärapanemis- ja vaimukusvõistlusega. Värskelt kasiino uksest sisse lubatud noor agressiivne mängija Mauro-Mark Musting, kes enne minuga kokkusaamist oli alistanud “wilderhaasi”, oli hoopis teistsuguse stiiliga kui Rikard: floppe nägime üliharva, rivereid eriti üksikutel kordadel. Vaatamata jutuvadale olin keskendudnud ja mõnelgi korral hammustasin ta blufid läbi, tema minu omi õnneks mitte. Viimases jaotuses läks ta all-in, kui oli teinud buttonilt tõste ja mina ületõste. Kuna ta oli varem mitu korda mu ületõstele foldinud, siis tundisn, et ta ei saa seda endale enam emotsionaalselt lubada ning tegemist on sellise “meeleheite all-in” lükkega, mistõttu callisn kiiresti. Seega minu jaoks mõneti isegi üllatuseks, oli tal mu ärtu mastist ässale ja emandale vastu näidata 77. Alo, kes pikalt meie minu poolel olles mängu pealtvaatajaks oli, kommenteeris, et ka tema kukkus Mauro vastu välja AQ-ga . Käskisin suht närviliselt tal vait jääda, aga tunne oli, et vajalik kaart tuleb. Natuke närvikõdi ja riveril see “äss” (mis Mauro-Margi täpsustuse kohaselt oli siiski Q) lõpuks maanduski – hea nii. Vastane surus kätt ja tuhises minema, mõistan ta ahastust.

Minu jaoks viimasel turniiril oli aga mitu asja päris valesti. Alguses oli mul kaarti ja tegin paar ületõstet, näidates nii QQ ku AA ette, kuid naljakal kombel just siis, kui tegin vahelduseks ületõste Q10s-ga, pani Maanus Abiline omakorda otsa. Kaalusin suht pikalt veidi hullumeelset üleblufimist, kuid julgusest jäi vajaka ning kuna see juhtus siiski sellel turniiril esmakordselt, otsustasin alla anda. Maanus viskas lauale J3 kommides, et oli just igalt poolt lugenud-kuulnud, et see on hea bluftõste kaart, sest see kas läheb läbi või viskad kaardid uue vasturünnaku peale rahulikult minema. Õige ta ju oli, aga mina olin enda peale ikkagi vihane, et tajusin situatsiooni ära, kuid ei tegutsenud vastavalt. Miskitmoodi sain siiski hiljem oma stäki veel vastase omast suuremaks, kuid siis tuli käsi, mis jääb kummitama. Mul on väga halb kätemälu ja ma ei tea enam kõigi panuste suuruseid, kuid tabasin flopis 259 oma K5-ga keskmist paari, check-check, turn 9, teen väikse panuse (arvan 300) ja Maanus tõstab 800-le, mille callin kindla plaaniga callida riveril mistahes panus, sest olin suhteliselt kindel, et tema ülepanus oli puhas bluf. River tuleb Q ning Maanus paneb ca 1500, minu esimene reaktsioon on järgida plaani ja riskida sellega, et just Q oligi see kaart, mis talle tegelikult edu andis. Aga siis vajutan pidurit ning tuletan endale meelde, et ma pidin seekord kõik käigud hästi läbi mõtlema. Ja siis ma mõtlen ja mõtlen üle! Vaatan, et ta jättis endale taha vaid ca 1300 nööpi, mis tähendab, et kui ma callin, jääb ta ju ülipisikeseks (samas: ta jättis nööpe järgi, st. ta ei taha selle käega välja kukkuda, ta riskib paljuga, kuid siiski mitte kogu stäkiga – see ei tulnud pähe!!), minu mõtlemise järgi ta pidi arvestama sellega, et ma callin, sest kui ma juba turnil callisin, siis mille peale ma riveril maha panen?! See Q ei toonud kohale ühtki tõmmet ja samas ta teab, et mul 9-t pole, seega leiutasin, et ta ise ei karda Q-d üldse ning nägin tonti: tal oli juba flopist kolmik ja ta väga tahab, et ma maksan! Tal on kas õhk või hoopis monstrum. Monstrum või õhk? Ja ma foldin … Rõõmsalt keerab Abiline oma totaalse ja lauasse üldse mittepuutuva blufi lahti. Well played või õigemini siiski pigem jälle üks minu poolt kehvasti mängitud käsi! Lisaks oli minu stäkk tema omast sel hetkel sedavõrd palju suurem, et arvestasin suht rahulikult, et kui foldin, suus jääme ühesuurusteks ning kõik on veel võimalik – tegelikult oleksin pidanud nägema asja hoopis sedapidi, et ma võin seda calli endale lubada, sest mul jääb veel norm. stäkk alles.

Aga sellest käest edasi laskusin justkui mootorkelguga laugjast mäest: muudkui foldisin, kõik 94, 73, 10-2, 65 jne käed – foldisin nii min.tõstete peale kui ka buttonilt. Mõni üksik kord tegin ise pisikese tõste või callisin preflopis, kuid flopid läksid kauge kaarega minust mööda ning mu stäkk lihtsalt sulas. Tunnistasin ka Maanusele ausalt, et sooviksin endale kord sellist vastast nagu temal parasjagu on, mille peale ta naeris stiilis: “See mäng kestaks kordamööda foldides küll terve igaviku.”  Valus tõde, kass! Kui siis viimasel korral juba päris mikrona (ca 1700) A7 sisse läksin, sai tema K6 kohe floppi 2 paari ja mina vähemalt paaritunnise masendushoo. Respekt, noormees! Elan talle nüüd kaasa, et ta selle kupatuse ära võidaks. Oleks mulle karistuseks ja lohutuseks ühekorraga!

Muide veel üks detail – ma ei teadnud, et see viimane oli rahakoha mäng! Olin täitsa kindel, et rahadeni on vaja üks mäng veel mängida – ei usu, et see midagi oluliselt muutnud oleks, kuid olen ikkagi enda peale tige, et selline udupea olen. Samas oli vastase motiveeritus minu omast ilmselt üle küll, seda peab taaskord enese häbiks tunnistama, ja äkki oleks rahalõhn minu omagi tõstnud.

HU on formaat, mis adrenaliini lakke ajab. Üks-ühele mäng kütab kirgi ja jätab enam hingehaavu, kui mistahes muu pokker. Seega on see väga huvitav, kuid ka kurnav. Ei olnud mul mingit jaksu enam pärast väljakukkumist ülekannet tegema jääda ning koju jõudes viitsisin vaid Imre valmistatud imemaitsva teosalati nahka panna ning teleka ees vedeleda.

Täna veidi hiljem peaks veebruari kokkuvõtte ka ära tegema,tean, et olen pisikeses plussis, kuid täpsemalt pole veel vaadanud.

30$ PokerStarsi naisteliiga eest laekus juba täna – eelmisel aastal kahte jalga longanud liiga on vähemalt tehnilises mõttes (tulemuste sissekandmine hiljemalt järgmisel päeval ning eelmise kuu võidurahade arvutamine 1. kuupäeval) sel aastal väga heal tasemel!

Pokkeri EMV Segapaarismängu meistriteks tulid Teele Viira ja Raigo Vakra!

Eilse segapaarismänguga algas Pokkeri EMV siis ka minu jaoks. Kaotasin kohe esimesel levelil veerand stäkist ning ega me Imrega üle algstäki enam ei tõusnudki. Jõudsime siiski “parema poole” hulka, sest vasakule jäid need, kel polnud kannatust oma JJ ära oodata ja juba varem mängida julgesid. Igatahes lõpuks sain selle JJ kätte ja andisn kõik Leiboldite järgijäänud pool algstäkki Mirjamile tiimist Jalak-Aasmaa. Ei suutnud “Leiboldid leiba lauale foldida” seekord! Imre läheb üritab täna kohe uuesti.

Minul on plaanis hoopis korralik netiturniiride õhtu. Olen endale PAF-is kaks eriturniiri ning ühe 320-se Live-turniiri satika plaani võtnud. Lisaks siis veel ka viimane veebruarikuine Starsi Naisteliiga turniir, paraku küll ei õnnestu mul seal isegi võidu korral end enam esikümnesse pressida, sest vaatamat sellele, et olen turniiri veebruaris 2 korda ära võitnud (saades selle eest maksimum-punktid ehk 20) on mul kokku siiski ainult 116 punkti, kuid 10. koha naistel lausa 138. Mängimata jäänud turniirid  maksavad siin siiski kõvasti kätte.

Rääkides veel paaride pokkerist, siis formaat (mis sai lõplikult paika alles eile hommikul) oli ülilahe. Algselt oli vist plaanis naistevoor ja meestevoor, kuid siis ostustati teha nii, et vastavalt sellele, kas paari esimene istekoht on paaris või paaritu number, alustab sellest paarist naine või mees, mis tagas laudades võrdse soolise jaotumise (tervitused siinkohal Mariannele: täitsa ilma kvootideta saime selle asja seekord joonde aetud). Turniir oli hoogne, lõbus ja pealtvaatajaterohke (sest need, kes oma vooru ootasid, moodustasid tavapärasest oluliselt tähelepanelikuma ja kaasaelava publiku), mänguruumi jagus samuti piisavalt (kui Sind just ei tabanud Bad Beat või meiega sarnane Totaalne Kaardisurm).

Siis tahan veel mainida, et kuna pokkeri koorekiht oli kõik endale mängukaaslased leidnud, siis nõrku laudu või päris ultra-algajaid mängijaid ei olnudki. Tõsi, nägin ülekande tegemisel mitut küsitava väärtusega pokkerikäiku, millest mõne isegi ülekandesse lülitasime, kuid üldmuljena oli ikkagi tugeva tasemega (kuigi tavapärasest ehk veidi meeleolukam) turniir.

Hiljem võitjapaariks kuulutatud Viira-Vakra hakkas muidugi silma kohe ruumi sisenedes. Kes siis ei  märkaks Staarisaates osalenud ja Eesti Laulul võistlevat Teelet?! Raigot olen korduvalt pokkeriturniiridel näinud ja mõned korrad teda ka kaugemalt pildistanud, kuid alati on ta olnud piisavalt karmi olekuga, mistõttu ligi astuda ja juttu puhuda pole ma tihanud. Seekord tundus Raigo oma päikeselise Teele kõrval kohe hoobilt ka minu jaoks säravam ja sõbralikum (kui kunagi enne) ning juba staarisaatest sümpaatne Teele võitis oma vahetu ja emotsionaalse olekuga ka mu live-südame üsna loomulikult. Mulle meeldivad vabalt emotsionaalsed inimesed. Kui Teele peale võitu rõõmuröögatusega Raigole sülle kargas ja nad mõlemad nii tõeliselt oma saavutuse üle õnnelikud olid, said nende rõõmust osa ka kõik ülejäänud, kes veel saalis viibisid. Jagatud rõõm on mitmekordne tõepoolest! Lisaks olen alati arvanud, et pokkeris on üheks olulisemaks märksõnaks motiveeritus ja see oli võitjapaaril kõrge juba enne finaallauda jõudmist ning mängu edenedes aina kasvas.

Kristelil tekkis peale pikka mängupäeva ning eriti vastutusrikkasse üks-ühele mängu sattudes vist konkreetne mõtlemise kokkujooks, kui ta suures potis oma käe turnil ülialgajalikult open-foldis, kaartide ebasoodus jagunemine viimses käes veel otsa ning  Teele – Alo omavahelist heitlust me näha ei saanudki.

Paarid Alo-Kristel ja Ilona-Laur hoidsid aga Wismari pokkeriklubi lippu siiski kõrgel ning võtsid vastavalt 2. ja 3. koha. Õnne kõigile võitjatele ning kohtumiseni järgmistel turniiridel! (Live-ülekanne sellest turniirist asub siin! Artikkel PokerNewsi lehel)

Lühidalt loodan kokkuvõtteks, et see mänguvorm jääb alatiseks Pokkeri EMV kavva ja vihjan kõigile, kes küsinud, et paaride liiga osas läbirääkimised vaikselt juba käivad!

 

WBCOOP on tulekul

Käesolevaga üritan välja teenida osalemisõigust PokerStarsi blogijate online-festivalile WBCOOP 2012. Osalemistingimusi on eelnevate aastatega võrreldes oluliselt muudetud ja aega registreerumiseks suhteliselt napilt. Nagu ma aru saan, siis 21. veebruariks peab olema megapikk postitus (500-sõnaline!) tehtud ja nõuetekohaselt registreeritud.

500 sõna pole minusuguse lobamaka jaoks liiga suur probleem, aga lugejate peale need inimesed, kes selle nõude välja mõtlesid, küll ei mõtle! Või siis polegi tähtis, et keegi seda loeks? Minu arust loevad üle 10-realise postituse tänapäeval läbi vaid lähemad sõbrad ja armunud. Erandiks on ehk väga hästi või väga huvitaval teemal tehtud kirjutised. Huvitav, kas antud hetkel ekraani täitev postitus võiks ühena neist kvalifitseeruda?

Igatahes loodan, et osalemisaktiivsus on eeltoodud nõuet arvestades suhteliselt väike ning nopin hunniku rahakohti ning paar võitu juba kõrvalturniiridelt. See ning põhiturniiri võit kindlustaks mulle ilmselgelt blogijate arvestuses peavõidu ehk 5000$, millest 3000$ kasutaksin suhteliselt “igavalt” ehk WSOP sissemaksudeks ning ülejäänu kuluks WSOP-ga kaasneva reisi peale.

Eelnevatel aastatel olen blogijate turniiridelt saanud veidi raha ning  i-podi, mille paraku suutsin mingil hetkel ära kaotada. Selge see, et loodan sellelgi aastal hästi esineda! Seda enam, et kui varem oli tegemist üksikute turniiridega, siis seekord on plaanis lausa 31. turniiri. Paraku – paraku on küll üks väga oluline takistus kõigile Eesti mängijatele – nimelt toimuvad osaliselt kattuval ajal ka Pokkeri Eesti Meistrivõistlused ning seega saab neid WBCOOP turniire täies mahus mängida vaid festivali esimesel poolel.

Eile uurisin veidi lennupileteid Ameerikasse ka juba. Plaanime minna kohe pärast Netu sünnipäeva, mis on 16. juunil. Nii oleme alati teinud ja jätkaks seda traditsiooni hea meelega. Kuidagi aga ei suuda lõplikult ära otsustada, et mis päeval ja mis linna kaudu seekord Las Vegasesse minna. Ei saa salata, et San Francisco tõmbab kui magnetiga ja muuhulgas oleks tore ka Liinaga kohtuda, kuid samas on nii palju kohti suurel Ameerikal veel täitsa külastamata.

Linnad ise tegelikult mind nii väga ei huvitagi, aga linnast linna autosõit Imrega on tõeline nauding. Oma aeg ja vabadus, hingematvad looduspildid, rahvuspargid, lõputud joshua-väljad ja äravahetamiseni sarnased “odavad räpased motellid kiirteede ääres” (nagu me neid Imrega hellitavalt kutsume), mis on kõik tõesti üsna ühesugused, aga tegelikult üldsegi mtte räpased,vaid lihtsalt tagasihoidliku sisustusega ja üsna hääleka konditsioneeriga. Reeglina kuulub nende motellide juurde isegi väike välibassein ning täitsa talutava hinnaga, aga suhteliselt talumatu kvaliteediga internetiühendus ja tagasihoidlik hommikuamps kohviga. Ma tahan seda kõike jälle saada! Seda iga-aastast energiasüsti ning WSOP siginat-saginat täpiks i-le!

Enne Ameerikasse minekut on alati suur soov käia kõrbes või veelkord Suures Kanjonis. Paraku on muidugi nii, et kui oled Las Vegasesse jõudnud ja sealsete temperatuuridega taastutvunud, siis kõrbekuumus enam nii ahvatlev ei tundu ja pigem otsid varjulist rohelist metsatukka. Seekord annan endale juba ette aru, et Surmaorg langeb plaanidest kiiresti välja, kuigi hetkel on veel olemas.

Eelmisel aastal jäi teostamata plaan külastada Universal Studio teemaparki, äkki teeme siis selle seekord teoks. Disneyworld jääb selleks reisiks, millele kunagi lapsed kaasa võtame, miskipärast sinna mind nii väga ei tõmba. Las Vegas ise on minu jaoks piisav täiskasvanute-Disneyland.

Loodetavasti on Vegases meiega samaaegselt veel teisigi eestlasi, sest kuigi üksikud, on koosveedetud õhtud olnud alati väga meeleolukad. Mingil hetkel ilmselt lihtsalt tahad juba sealse üldise kerge ja pealiskaudse suhtlemise kõrvale ka keerulisemaid iroonilisi nalju ning eesti keelt kuulda. Vähemalt hetkel Kanadas elaval nais-Klambril on suur soov meiega samal ajal Vegast külastada ja ma väga loodan, et ta saab ka meespoole nõusse ning rahlised vahendid seda võimaldavad, sest seda kohtumist ootan kohe kindlasti!

Seega siis lühidat WCOOP kotti ja Las Vegasesse!

Grindhouse

Alustasin aastat tõsise grindimisplaaniga ning kaalusin lausa Starsis SuperNova Eliidiks mängimist. Paberil ei tundunud asi võimatu, 12-16 lauas multitablemisega sain tehniliselt hakkama, lihtsalt aasta jooksul oleks olnud vaja limiitides astme või kahe võrra kõrgemale tõusta. Plaan oli jaanuaris hoida ennast VPP-de osas löögidistantsil, et arengu toimudes oleks eesmärk saavutatav. Paraku sain kiirelt aru, et SNE mõtte võib kohe maha kanda. Esimese löögi andis Starsi VPP-de jagunemise süsteemi muutmine, millega minusugune nitt kaotas ca 30%+ punktidest. Teine löök oli veelgi mõrudam ehk siis isiklike võimete ülehindamine. Pikaajaliselt 12+ lauas mängimine pööras senini võidukalt kulgenud mängu miinustesse, vaim väsis ja parem silm muutus poolpimedaks. Tõsiselt, paari nädalaga oli reaalselt tunda nägemise halvenemist ja veebruaris ongi plaan optiku juurest läbi hüpata ja Woody Alleni raske raamiga prillid nina peale intelligentset välimust imiteerima sättida.

Kui olin PLO100-s multimegagrindiga poolsada sisseostu miinuses ja Adjusted EV joon näitas, et viisakas oleks veel pokkerijumalaid hea jooksu eest tänada, vajutasin lobbys Omaha asemel sisse Omaha Hi/Lo ning üllatuseks avastasin, et 50-200 limiitidel oli päris palju laudu. Hakkasin vaikselt askeldama ja pärast seda pole enam PLO poole vaadanud. Eks need lauad üsna reksised ole ja tugevate mängijate omavahelisest võistlusest väljub huilos ilmselt võitjana ainult pokkerituba, aga õnneks on halvad mängijad sageli pööraselt halvad ja aitavad reigi kinni maksta. Kahjuks tuleb küll laudu suhteliselt hoolikalt valida ja sageli saab mängida vähem kui sooviks, aga mis sa teed.

Praeguse seisuga paistab, et saan huiloga leiva lauale, mängida tuleb küll tüütult palju. Aastatega on mind ära hellitatud, regulaarsed live hitid ja sponsorlepingud/diilid hoidsid käed liinitööst puutumata. Paraku praegu live hitte pole tulnud, mis on ka üsna loogiline, sest pärast Tallinna EPT-d pole ju ühtegi mänginud 🙂 Väga lihtsal põhjusel, bankrolli selleks pole ja liferolli ei taha samuti longshottide püüdmiseks kulutada (välja arvatud mõningased obsessioonid nagu WSOP, aga selle liigitan rohkem kalli meelelahutuse alla). Tere tulemast lihtsurelike hulka, Imre! Õnneks väga ei kibele ka kuhugi, eks me olegi pereinimeste kohta võib-olla liigagi palju eemal olnud.

Ehk siis hetkel grindin, töötan mängu kallal ja üritan WSOP ajaks hirmsaks huilohaiks saada. Juuni teises pooles on WSOP-l kavas 2 pl-huilot, 1,5k ja 3k, sealt võib võru saada küll 😉

—

Tööväliselt olen praeguse liikumissuunaga üsna rahul. Nagu Kass kirjutas, olime jaanuaris enda kohta äraütlemata aktiivsed ja mulle tõesti tundub,et ütlus “Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad” peabki paika. Ma pole mitu aastat nii palju mänginud, kuid samas jõudsin päris palju liikuda, lugeda, filme vaadata, mõtelda. Inimestega suhtlemine jäi natuke tahaplaanile, aga vähemasti mõned korrad sai väljas trallimas käidud, hea seegi. Ja lauludega pole jõudnud ka tegeleda ja õigupoolest hetkel ei teagi, kuhu suunda edasi minna. Mõneti võiks proovida need kohe korraliku kvaliteediga ära teha, aga see tundub suhteliselt keeruline, Pooletoobiste tegemisega ei jää hing ka päriselt rahule, et tahaks ikka paremini. Eks näis, äkki loksuvad asjad iseenesest pika.

Jaanuar sai läbi, olgu tervitatud veebruar!

Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.

Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.

Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui  -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.

Mida ma üldse mängisin?

Naisteturniirid:

* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$

* 17 x 11$, tulemusega:  -22$

* 46 x 5,5$, tulemusega:  -15,46$

* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$

* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $

* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$

* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$

Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.

Naisteturniirid kokku: – 18,83$

 

Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)

33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$

283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$

1x 7$ sissemaksuga Knockout turniir; tulemusega: +3,74$

Singlid kokku: +126,89$

 

Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):

33 x 11$, tulemusega: -222,88$

6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$

1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$

8 x 5,5$, tulemusega:  +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)

14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$

MTT-d kõik kokku: -194,3$

Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.

 

TrioBet Live - Imre ja Ilona

LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.

 

Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!

Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha.  Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)

Kuivoja Puhkekeskuse ahjulõhe