Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.
Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.
Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!
Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.
Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.
Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!
Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu vist ka koju soetama.
Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).
Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.
Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.
Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.
Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.
Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!