Kui Sa midagi väga kardad, siis Sa seda natuke ikka soovid ka…

…olevat keegi tark mees kunagi kuskil öelnud.

Niisiis nüüd kirjutan stiilselt nagu teismeline kooliplika kunagi:

Hommikul ärkasin üles ja käisime keskmise lapsega koolis raamatute järgi.

Seejärel tulin koju, sõin hommikust, pakkisin pooled raamatud ära ja käisin vanema lapsega arstil, kooli jaoks kingi ostmas ning koolis tema raamatute järgi.

Kohe peale seda käisime mehega arsti juuers, tulime korraks koju ning läksime kassiga arstile.

Lapsed olid trennis ja meie käisime kõndimas – muidugi jäime paduka kätte!

Õhtul pakkisin ka teise poisi raamautud ära.

Veeres-veeres päevakene õhtu poole, aga kuhugi kuklasse jäi ebamääraselt kripeldama, nagu oleks midagi tähtsat tegemata jäänud.

Muidugi kuskil seal vahepeal tuli leida aega töö jaoks ning 21:00 istusin pokkerilauda – päris korralik harjutuspäev kooliks!

Kõlab kui nutulaul, aga tegelikult mulle tänane päev täitsa meeldis.

Jõudu kõigile lapsevanematele – lapsed on elu õied!

Kes suudaks aega peatada

Aeg lendab!

No tõesti, see on uskumatu, et me pole alates esimesest juulist blogisse mitte midagi kirjutanud!
Oleme töö ja puhkamisega nii hõivatud olnud, et mahaistumiseks, asjade läbimõtlemiseks, liiatigi kirja panemiseks pole lihtsalt aega jagunud.
On olnud väga tegus ja samas mõnus suvi.

30.juulil sai meil abielus oldud 7 aastat! Lihtsalt veel üks tõestus, et aeg tõesti lendab kiiresti!

Aga ajakene, palun võta hoogu maha ja lähme edasi pisikeste sammukestega, sest seal päris ees ei oota midagi sellist, mille poole ümbritsevat märkamata üldse tormata tasuks!

Ma ei taha veel sügist, eriti kooli algust, sest hommikused varased ärkamised ja laste kooliskäimisega seotud kohustused heidutavad mind võrdselt.
Tahan, et viimane koolieelne nädal oleks pikk terve igavik!

Muide, olen hakanud jälle sõnu seadma, luuletamiseks on seda palju nimetada, aga sõnad lihtsalt tahavad ritta minna, tegin nende jaoks eraldi all-lehe kah, vaata ülevalt menüüst ;).

Naljanurk

Pokkerilauas istudes kuuleb päris vahvaid lugusid, panin selle nädala parimad palad teilegi nautlemiseks kirja.

Ameerika veidraimad nimed
Mustanahaline perekond oli teinud väikese tähelepanuapsaka, kui pani lapsele nimeks Shithead (loe: shithiid, rõhk teisel silbil). Kaks mängijat vandusid käsi südamel, et tegemist on tõsilooga, mõlemad jäid hiljem küll blufiga vahele, et mine võta kinni.

Eskimo ja Grizzle. Anekdootlik ja ilmselt fiktiivne lugu kahest minevikus sulitempudega vahelejäänud mängumehest.

Paul „Eskimo“ Clark ja Sam Grizzle kohtuvad turniiripausi ajal pissuaari ees.
Eskimo: „Sam!“
Grizzle: „Hei Eskimo!“
Eskimo: „Mis sa arvad, vahetame tänasel turniiril 25%?“
Grizzle: „Miks mitte, Eskimo, teeme ära.“
Mehed löövad käed ja Eskimo lahkub ruumist. Jutuajamist juhuslikult kõrvalt kuulnud mängija ütleb Samile: „Sam, mulle ei meeldi nina teiste asjadesse toppida, aga ebaeetiline tundub seda sulle mitte öelda. Olin Eskimoga samas lauas ning ta kukkus just enne pausi turniirilt välja!“
Sam vastab ohates: „Aitäh teavitamast, aga pole hullu. Ma isegi ei mänginud täna…“

Frank „Player of the year“ Kassela stiilinäide studist

Allen „Chainsaw“ Kessler rääkis $50 000 segamängutuniiril mängitud studikäest 2010 WSOP „Aasta mängija“ tiitli võitnud Frank Kassela vastu:
„Frank avab ässaga, minul on väljas 8 ja taskus soldatite paar. Maksan, neljas kaart tuleb temale 4 ja mulle 5, tema panustab ja mina jälle maksan. Viies tänav annab mulle soldati ja Frankile 4. Tema paneb edasi ning kuigi olen 99% ees, siis otsustan lasta tal edasi tulistada ja lihtsalt maksan. Kuues tänav on temal järjekordne 4 ja minul 9. Lauad siis järgmised:
Chainsaw: (J-J)-8-5-J-9
Kassela: (X-X)-A-4-4-4
Frank paneb ja mina maksan. Viimase kaardiga saan maja. Frank panustab jälle ja mina tõstan. Frank kratsib kukalt ja ütleb foldides: „Nojah, neljade kolmik ei ole vist hea, eh?“ Terve laua ilmed on nagu Jennifer Tilly lauakaaslastel lustakas Poker After Dark videos.

Suurepärane seitsmenda tänava panus, härra „Aasta mängija“!!!“

WSOP 2012 – esimene nädal

„Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse jõudnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!“
Ei tulnud veel ära. Jäin hoopis 15 mängija kaugusele rahakohast. Aga jätkame ikka järjekorras.

$240 Golden Nugget Grand Series fixed limit omaha high low
Õnnestus esimene tulemus kirja saada, 5. koht ja $1364. Kolmas limit-turniir järjest ja tõtt öelda hakkas juba natuke ajudele. Esimesed paar tundi võiks tegelikult lihtsalt sisse magada ja mäng on umbes sama huvitav, kui jälgida värvi kuivamist. Hiljem mängitakse juba sisuliselt pot limitit, sest iga mängitud käsi paneb löögi alla suure osa stäkist ja siis on juba põnev. Võib-olla isegi lahedam, kui pot limit, sest floppe nägi peaaegu iga käsi. Oma pimepanust kaitsti hilises staadiumis absoluutselt liiga palju, kohati tundus, et ühe panuse peale mahaviskamist karistatakse lauast eemaldamise vms. Finaallaua tase oli viisakalt öeldes tagasihoidlik, ehedaima käena meenub 5bb-ga mängija limp varajasest positsioonist Q-J-3-3, hehee. Antud käsi kvalifitseerub tõenäoliselt halvima 5% hulka huilo kätest ja holdemis oleks analoogne käik eri mastist 9-3ga limpimine. Aga kolm oli flopis ja duubel tuli, paki lugemine oli härral igatahes kuldselt paigas.

$340 Wynn Classic pot limit omaha high low (re-entry)
Taaskord tuli tõdeda, et Wynn on tõenäoliselt maailma kõige ilusam hotell. Täiesti fantastiline ning pokkeritoa ülimugavad toolid ainult rõhutasid seda tõdemust. Mäng kulges raskele lauale vaatamata kenasti, kohe alguses sain 600bb-d kolme mängijaga pangas kõrgeima kolmiku + nutmasti tõmbega turnil väga hästi sisse, aga üks vastastest tõmbas madala kokku ja pidin leppima poole pangaga. Viimases käes läksime flopist madalaim kolmik vs top 2 sisse ja vastane tõmbas neliouteri välja. Oh well.
Olles esimese nelja päeva jooksul 41 tundi turniiripokkerit mänginud otsustasin Binionsi $200 plo8 vahele jätta. Et loobun live plo8 turna mängimisest tundus Eestis turniirikava koostades täiesti mõeldamatu, aga siin oli kumm tühi. Arvan, et tegin õigesti. Samal päeval kolisime Downtownist Rio kõrvale „koduhotelli“ Gold Coast, tegime tunnikese trenni, käisime Chinatownis Tai kööki nautlemas ja Aasia supermarketis „ostuekskursioonil“, siiamaani näksin krevetikrõpse, hõõguvtuliseid pähkleid, tom yum maitselist kuivatatud mererohtu, kalmaariribasid ja meekastaneid. Mõned maitsevad head, mõned mitte eriti. Aga sigahuvitav söögipood oli.

 

$1500 WSOP pot limit omaha high low
Jällegi väga hea algus, kasvatasin stäkki rahulikult tõusvas joones, pärast söögipausi tormasin komeedina otsejoones üles ja sain stäki 30k peale, mis oli antud hetkel umbes 2,5x keskmine. Töö käigus elimineerisin mängust Scott Clementsi, kelle huilo õppevideosid olen PokerXFactor lehel huviga jälginud. Vot sellist siugu on ta oma rinna peal soojendanud.

Paraku siis algas allamägi, mida ei saanudki pidama. Kõigepealt kaotasin ässadega enne floppi all-in vastasseisu, kus olin 2:1 ees. Siis „neljandikustati“ mind vist neli korda riveriga ära, jube frustreeriv. Mitte, et ma iga kord suure soosikuna sisse oleksin saanud, üsna flippadi-floppadi nagu selles mängus ikka, aga enne riverit olin kogu aeg vastasele kotti pähe tõmbamas, kuid pärast viimast kaarti leidsin paraku alati enda kotist. Teise päeva sain mikrostäkiga, seal üritasin buttonilt veelgi pisemat 1,5bb mikrostäkki isoleerida T-T-5-3, muidugi ülimalt marginaalne käsi, aga lootsin blindid välja lüüa ja kolmandiku stäki peale lisarahaga pangas flipata. No umbes sama, nagu holdemis äsada JTs-ga. Paraku väike blind maksis A-Q-7-3, mikrostäkil oli A-K-8-4 ja laud tuli K-9-2-9-Q…ehhh seda riverit.

$240 Caesars Mega Stack Series pot limit omaha high low (re-entry)
Pärast tundetasandil ülitähtsat WSOP turniirilt langemist tegin algajaliku vea ja läksin ängistuse leevendamiseks kõrtsi asemel suhteliselt vähetähtsat turniiri mängima. Oi krt, kui halvasti ma mängisin, nagu vana oinas. Sees oli täpselt kaks tunnet, rahutus ja kärsitus, tahtsin mängida iga kätt, aga seljaüdisse kodeeritud professionaalsuse tõttu mängisin ainult kahte kolmandikku…Kukkusin kiiresti, aga halb rahutus on siiamaani sees. Nüüd tegelen mängulusti ja meelerahu taasleidmisega, sellises olekus mängimine on täiesti otsene rahapõletus.

Rahalauad ja inimlugemine
Suurtele plaanidele vaatamata pole kordagi rahalauda jõudnud. Mängutunde on turniiridel nii palju kogunenud,et raske on ennast selles süüdistada. Tahtmist ka eriti pole, dämit küll. Vaatan täna jalgpalli ära, loen natuke „Mindsetti“ ja pärast õhtusööki loodetavasti saan lainele.
Inimlugemine läheb ka väga vaevaliselt, sisuliselt pole ühtegi suurt „telli“ tuvastada suutnud, heh. Aga jätkan otsinguid ja vähemasti olen mängu jälginud tavapärasest palju tähelepanelikumalt.
Homme üritan ennast Downtowni vedada, badugit mängima. Ei suuda vist sellist kuidagi mängimata jätta. Edasised WSOP plaanid olenevad tujust, vist teeme Kassiga paarismängu, mille eest võru küll ei anta, aga uhke tunne oleks võita ikkagi. 1-2 kilost holdemi vbl ka ja $3000 plo huilo. Eks vaatab jooksvalt.

Venetian naisteturniir $400

Kui olin esimeses lauas vastaseid 2 tundi hoolikalt jälgides tuvastanud paar väga “tight” ja paar “ultra-loose” tegelast ning pidanuks tehtud töö vilju nautima hakkama, siis tõsteti mind teise lauda.

Soosiv kaardijooks puudus ja uued lauakaaslased olid täitsa segased: 40BB-ga mindi preflop all-in QQ v 88, calliti megasuuri kolmpanuseid KT-ga ning riveril potisuurune panus paranemata taskukolmedega…

Ca 2 tunni jooksul, mis ma seal lauas veetsin, sain mängitava kaardi 3 korda: 77, ATs ja 99 ning need kulgesid järgmiselt.

Blindid 100/200, ante 25. Mul on keskmisel positsioonil 77 ja minuni on folditud, panen sisse 500, minust järgmine tulistab 1200 ning blindid callivad, callin samuti. Floppi enam ei mäletagi, kuid SB beti peale loobun oma paarist.

Blindid 150/300, ante 25.  UTG leian ATs ja kuna ma pole väga tükk aega midagi mänginud, siis tulistan kohe 800 ning saan 4 calli! Milline respekt (‘ülitight’ mängijale)! Flop JT4, mille peale üks blindidest tulistab kohe poti ning mina loobun oma flopatud paarist. Hiljem avab flopist poti tulistanud naisterahvas küll 99 ning mastipüüdja AQ, aga ikkagi ei oska ma nelja vastase vastu teisest paarist loobumist endale pahaks panna.

Blindid 200/400, ante 50. Eest tuleb “loose-agressive” mängijalt raise 1000-le, “loose-passive” callib ja minul on buttonil 99, millega lükkan oma järgijäänud 4800 nööpi sisse. Paraku läheb SB seepeale 12000 all-in ning “loosed” foldivad. SB ärkas emandate otsas ning laud mulle abi ei toonud.

Aga Venetian on väga ilus hotell. Siin üks pilt nö. koridorist.

El Cortez’ist Gold Coast’i

Main Street Buffet

Täna oli ülitegus päev.

Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.

Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.

Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.

Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.

Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!

Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.

Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on  siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.

Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu  restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.

Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.

Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).

Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.

Varsti lisan pilte Facebooki kah!

Downtown Las Vegas

Kui nädala sees ja eriti hommikuti on downtown suhteliselt trööstitu, siis nädalavahetusel läheb pidu lahti ning erinevalt stripist on kõik käe-jala juures ja kokku kuhjatud.

Üks katusealune tänav, kus võib osa saada väga mitmesugusest meelelahutusesest või põigata kasiinodesse ja söögikohtadesse, see ongi turisti downtown. Kui Las Vegasesse satute, ärge jätke seda kohta külastamata, elamus võib olla küll erinev, kuid kindlasti kogemist väärt.

Siin toimuks nädalavahetusel nagu suur aastalaat, mida kaua-kaua oodatud ja ette valmistatud, aga see toimub igal nädalal reedest pühapäevani, koosnedes täavaartistide kõikvõimalikest etteastetest:

* mustkunstnikud, kaardipanijad,

* mees, kes poeb kasti,

* erinevate fake-videote valmistamine,

* kõikvõimalikud maskeeritud tegelased (Elvised, transformerid, ämblikmehed, libud, machod, indiaanlased jne)

* muusikud ja lauljad, kõhurääkija

* massöörid, ennustajad

* hämmastavalt palju artiste, kes imiteerivad kips- või pronkskujusid,

* erinevad kunstnikud, kes joonistavad kas Sind või midagi muud,

* kolm lava, millel toimuvad õhtuti erinevad tasuta kontserdid,

* baariletid, millel tantsivad napis riietuses näitsikud,

* atraktsioon, mille abil saad tänava ühest äärest teha lae all õhusõidu kuni keskpaigani,

* katus, mis ulatub üle kogu tänava ja kus mingite intervallide järel näidatakse muusikavideosid,

* tänavakauplejad,

* palju üllatunud, ülemeelikuid ja ebakaineid inimesi!

* kahjuks aasta-aastalt järjest rohkem lihtsalt kerjuseid ja kodutuid.

 

(Rohkem pilte peagi minu Facebookis)

 

WSOP 2012 eelvaade

Tänavune WSOP on minu jaoks paberil eelnevatega väga sarnane, samas üsna erinev. Sarnane on reisi ülesehitus – kõigepealt kohanemis- ja sisseelamisaeg neoontuledes lõõmavas Downtownis, siis Rios tiitlite pärast võitlemine ja lõpetuseks väike road-trip Kaliforniasse. Aga mille poolest siis erinev? Peamiselt seetõttu, et plaanis on küllalt palju cashi mängida. Siiamaani olen ma kõikidel WSOP reisidel kokku rahalauas mänginud ülivähe tunde, võib-olla umbes ühe ööpäeva jagu. Lihtsalt ei viitsi pärast turniiri enam maha istuda, palju mõnusam on voodis vedeleda ja pesapalli vaadata. Nüüd seevastu ootan suure huviga Rio Big-O laudu, tegevus pidi väga vilgas olema. Big-O on omaha hi-lo laiendatud versioon, kus mängijale jagatakse kätte viis taskukaarti! Kõlab väga lahe, eh? Igatahes kavatsen lühikeseks jäänud turniiriõhtutel kindlasti vahvat viiekaardimängu grindima minna.

Kui oled spetsialiseerunud omaha hi-lo peale, siis on WSOP-st ikka väga raske mööda vaadata. Praktiliselt ainuke aeg aastas, kui on võimalik lives huilotada. Järgmise kümne päeva jooksul toimub peaaegu iga päev kuskil kasiinos PLO8 turniir, uskumatu värk. Peab meeldima! Pärast WSOP-d tuleb järgmine live-huilo ilmselt alles 2013. aasta Eesti meistrivõistlustel!

Üks eesmärk on seekord veel, nimelt üritan teha uurimusretke live-tellide maailmasse. Mulle tundub, et lives on see väga alahinnatud tähtsusega valdkond. No krt, Hellmuth ei tundu fundamentaalsel tasemel väga tugev mängija, ometi võitis ta tänavu kaheteistkümnenda võru. Kuhugi peab olema koer maetud ja natuke hakkab tunduma, et ta suudab mängijaid lihtsalt ülihästi lugeda. No vot, krabasingi riiulist Joe Navarro „Read`em and reap!“ raamatu kaasa ja lihvin nüüd inimlugemisoskust. Vegasest paremat kohta selleks pole, kõige rohkem telegrafeerivad oma kätt ikkagi algajad mängijad ning turistidest teadupoolest siin puudust ei ole.

Sedapsi siis. Paar turniiri oleme juba mänginud, Golden Nuggeti “The Grand” festivalil. Horsel kukkusin kohe pärast lõunapausi ja stud huilos sain rahalähedase kogemuse. Natuke paneb kukalt kratsima, et mis mõlgub inimese peas, kui pärast üheksatunnist mängu otsustab ta pool stäkist kolmpanustatud pangas X-X-5 ja X-X-8 vastu 2-T-2 käega sisse ajada. Aga sumistas kenasti kaks paari kokku, wtg.

Täna Golden Nuggetis limit omaha huilo, homme Wynnis plo8. Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse tulnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!

Golden Nugget H.O.R.S.E.

Võtsin sellel turniiril endale ülesandeks tegeleda inimeste jälgimisega, kuid tuleb tunnistada, et ei saanud sellega kuigi hästi hakkama.

Vabandused:

1)istusin kohal nr. 8 ehk diileri kõrval ja nägin hästi ainult nelja inimest;

2) keegi mängijatest pole limit-turniiri algfaasis kuigi närvis, kõik tegelevad kas suhtlemise või muusikakuulamisega ning suuri otsuseid teha veel ei tule;

3) lauakaaslastest oluliset rohkem emotsioone pakkus Ronaldo, kes saali nurgas otse minu vastas oleval teleriekraanil mitmeid kordi tšehhide väravat tabada üritas ja lõpuks sellega ka hakkama sai;

4) mu turniir lõppes nii vara, et jälgimisväärseid käike jõuti tõesti teha vaid üksikutel kordadel.

Üldiselt pean turniiri kohta ütlema, et ma ei jäänud enda mänguga rahule, aga kaardijooks oli mu nõrgast mängust veelgi hullem ning veidi agressiivsema mänguga oleksin tõenäoliselt turniiri lihtsalt veidi varem lõpetanud. Žetoonide kuhi sulas ja sulas ja sulas, võitsin vist terve oma 7-levelise turniiri jooksul ca 5 potti, kusjuures vaid üks neist oli märkimisväärselt suur.

Tegin küll päris mitu head foldi, nt. kui 7-cardis mastiga kahe avatud paariga mägija vastu ära tabasin, et vähemalt üks neist sai kuuenda kaardiga maja (hiljem selgus, et teisel oli lausa nelik) ja loobusin, samuti tuli paar suuremat potti ära anda razzis, kui hästi alanud käsi lihtsalt ära tapeti, aga ise ei saanud jõu ega kavalusega ühtegi žetooni. Seega suht hambutu mäng ja kehv kaardijooks lõppesid paratamautuga ning juba enne õhtusööki sain turniirilt vabaks.

Sellelt turniirilt on edaspidiseks eluks kaasa võtta vaid üks teravmeelne tähelepanek meie tsiviliseeritud ühiskonna ja inimeste kohta. Nimelt istus mu kõrval mees, kes laua arutluse teemal, miks mõned mängijad lauas tigedad ja õelad on, võttis kokku umbes nii: “Ca 90% meie ühiskonna inimestest on lihtsalt liiga lollid, et olla õnnelikud, suurem osa tahabki olla õnnetu ja frustreeritud. Nad ei saa aru, et samal ajal kui maailmas on suur hulk inimesi, kes nälgivad või on mingil muul põhjusel tõsises hädas, mängime meie siin laua taga kaarte ja see on kõigest mäng! ”

 

Tallinn – Helsingi – Chicago – Las Vegas

Kui palju aega kulub punktist A punkti B jõudmiseks. Aruanne:

Taksoga sadamasse – 30 minutit
Kiirlaevaga Soome  – 90 minutit
Imre õe ja õetütre sünnipäeva tähistamine  – 6 tundi
Ööbimine Imre ema juures – 8 tundi
Metroo + bussiga lennujaama – 1 tund
Helsingi – Chicago lend – 9 tundi
Hängimine Chicago lennujaamas (muuhulgas väike rongisõit ühest terminaalist teise) – 6 tundi
Chicago – Las Vegas lend – 4 tundi
Ja juba jõudsimegi WSOP linna kohale!

Aga kas te ka teate, mitmendat korda me WSOP-l oleme?

SEITSMENDAT (kui kuskil viga sisse ei teinud arvutustes)!
Aga miks üldse, miks see nii oluline on?
Lühidalt on need maailmameistrivõistlused!
Lugesin lennukis Ian Taylor’i ja Matthew Hilger’i „Pokkeripsühholoogiat“ ning nende soovitusel (eestikeelne versioon lk. 223) mõtisklesin selle üle, miks ma üldse pokkerit mängin.
Lisaks rahateenimisele toovad nemad võimalike põhjustena välja:
a)    Meelelahutus
b)    Hasart
c)    Suhtlemine
d)    Enese proovilepanek
Nende sõnul pole teistel eesmärkidel mängimine küll ei keelatud ega vale, kuid oluline on seda ise teada: „Kui mängid pokkerit mingil muul kui raha teenimise eesmärgil, ole enda vastu aus ja tunnista seda endale.“
Olen enda, kui pokkerimängija, juba mõnda aega liigitanud harrastajaks, kuid päris nii otsest küsimust, et miks ma üldse mängin, polnudki vist esitanud.

Samas pole mul viimasel ajal olnud kuigi palju aega ja tahtmist pokkerit mängida ja see paus täitsa meeldib mulle tegelikult.

Nüüd siis mõtlesin ja olin aus: live-pokkerit pole ma kunagi suutnud raha teenimise eesmärgil mängida – minu jaoks on see suhtlemine ning meelelahutus,  kus muuhulgas on tore võita ja kaotamine võib teinekord kurvaks või tigedaks teha, kuid asi pole ikkagi raha kaotamises, vaid löögis mu egole.
Iga-aastase WSOP eesmärk on aga veel hoopis omamoodi teema – see, et eesmärk pole raha teenime,  muidugi kohe on selge ja bankroll management’i järgi ei tohiks ma WSOP-st veel mitte isegi unistada, ka suhtlemine on nendel turniiridel väheoluline (ainus koht, kus mängin prillid peas, klapid kõrvas ning räägin ainult siis, kui midagi otse küsitakse), meelelahutuseks on panused  liiga suured (mitte raha ise, aga rahadesse/auhinnalisele kohale jõudmine ja WSOP bracelet!!!!)

Taylori ja Hilgeri määratluse järgi saame seega põhjuseks enese proovilepaneku.

Olgu see siis pealegi põhjuseks ning võru tagajärjeks, soovige mulle edu!

Täna aga lähen suhtlema ja plaanis on harjutada inimeste jälgimist. Võtame Imrega soojenduseks ette $200 HORSE turniiri Golden Nugget’is.