Elu on lill

Eilne EMV HU turniir oli korraga nii megalahe kui ülimalt masendav ja väsitav.

Esimene mäng Rikard Relanderiga, kes mulle juba enne lauda istumist punase (õnne)roosi kinkis, oli fenomenaalne. Mängulises mõttes näitasime mõlemad suht halba pokkerit, tegeledes limpimise ning riverivaatamisega, ületõsted olid justkui vaikival kokkuleppel peaaegu keelatud. Kuigi sain meie heitluse ajal vähemalt 6 korda (ja ma ei liialda!) Rikardi heade kaartide (rida, mast, kolmik) vastu kombinatsiooniks “maja”, lõppes tema turniirielu alles blindidega 200/400. Minu kaardijooks oli tõepoolest haruldaselt võimas, suurepäraseid algkäsi polnud küll kuigi palju, aga turniks-riveriks sain laua abiga pidevalt monstrumilähedasi kogemusi. Olime kindlasti kõige jutukam ja lõbusam paar kogu turniirialal ning võiduga väljumine tegi selle veelgi vahvamaks.

Teine turniir jätkus suht sarnases lõbusas meeleolus, kuigi naljad olid kurikeelsemad ja tegemist oli peamiselt kaartidevälise ärapanemis- ja vaimukusvõistlusega. Värskelt kasiino uksest sisse lubatud noor agressiivne mängija Mauro-Mark Musting, kes enne minuga kokkusaamist oli alistanud “wilderhaasi”, oli hoopis teistsuguse stiiliga kui Rikard: floppe nägime üliharva, rivereid eriti üksikutel kordadel. Vaatamata jutuvadale olin keskendudnud ja mõnelgi korral hammustasin ta blufid läbi, tema minu omi õnneks mitte. Viimases jaotuses läks ta all-in, kui oli teinud buttonilt tõste ja mina ületõste. Kuna ta oli varem mitu korda mu ületõstele foldinud, siis tundisn, et ta ei saa seda endale enam emotsionaalselt lubada ning tegemist on sellise “meeleheite all-in” lükkega, mistõttu callisn kiiresti. Seega minu jaoks mõneti isegi üllatuseks, oli tal mu ärtu mastist ässale ja emandale vastu näidata 77. Alo, kes pikalt meie minu poolel olles mängu pealtvaatajaks oli, kommenteeris, et ka tema kukkus Mauro vastu välja AQ-ga . Käskisin suht närviliselt tal vait jääda, aga tunne oli, et vajalik kaart tuleb. Natuke närvikõdi ja riveril see “äss” (mis Mauro-Margi täpsustuse kohaselt oli siiski Q) lõpuks maanduski – hea nii. Vastane surus kätt ja tuhises minema, mõistan ta ahastust.

Minu jaoks viimasel turniiril oli aga mitu asja päris valesti. Alguses oli mul kaarti ja tegin paar ületõstet, näidates nii QQ ku AA ette, kuid naljakal kombel just siis, kui tegin vahelduseks ületõste Q10s-ga, pani Maanus Abiline omakorda otsa. Kaalusin suht pikalt veidi hullumeelset üleblufimist, kuid julgusest jäi vajaka ning kuna see juhtus siiski sellel turniiril esmakordselt, otsustasin alla anda. Maanus viskas lauale J3 kommides, et oli just igalt poolt lugenud-kuulnud, et see on hea bluftõste kaart, sest see kas läheb läbi või viskad kaardid uue vasturünnaku peale rahulikult minema. Õige ta ju oli, aga mina olin enda peale ikkagi vihane, et tajusin situatsiooni ära, kuid ei tegutsenud vastavalt. Miskitmoodi sain siiski hiljem oma stäki veel vastase omast suuremaks, kuid siis tuli käsi, mis jääb kummitama. Mul on väga halb kätemälu ja ma ei tea enam kõigi panuste suuruseid, kuid tabasin flopis 259 oma K5-ga keskmist paari, check-check, turn 9, teen väikse panuse (arvan 300) ja Maanus tõstab 800-le, mille callin kindla plaaniga callida riveril mistahes panus, sest olin suhteliselt kindel, et tema ülepanus oli puhas bluf. River tuleb Q ning Maanus paneb ca 1500, minu esimene reaktsioon on järgida plaani ja riskida sellega, et just Q oligi see kaart, mis talle tegelikult edu andis. Aga siis vajutan pidurit ning tuletan endale meelde, et ma pidin seekord kõik käigud hästi läbi mõtlema. Ja siis ma mõtlen ja mõtlen üle! Vaatan, et ta jättis endale taha vaid ca 1300 nööpi, mis tähendab, et kui ma callin, jääb ta ju ülipisikeseks (samas: ta jättis nööpe järgi, st. ta ei taha selle käega välja kukkuda, ta riskib paljuga, kuid siiski mitte kogu stäkiga – see ei tulnud pähe!!), minu mõtlemise järgi ta pidi arvestama sellega, et ma callin, sest kui ma juba turnil callisin, siis mille peale ma riveril maha panen?! See Q ei toonud kohale ühtki tõmmet ja samas ta teab, et mul 9-t pole, seega leiutasin, et ta ise ei karda Q-d üldse ning nägin tonti: tal oli juba flopist kolmik ja ta väga tahab, et ma maksan! Tal on kas õhk või hoopis monstrum. Monstrum või õhk? Ja ma foldin … Rõõmsalt keerab Abiline oma totaalse ja lauasse üldse mittepuutuva blufi lahti. Well played või õigemini siiski pigem jälle üks minu poolt kehvasti mängitud käsi! Lisaks oli minu stäkk tema omast sel hetkel sedavõrd palju suurem, et arvestasin suht rahulikult, et kui foldin, suus jääme ühesuurusteks ning kõik on veel võimalik – tegelikult oleksin pidanud nägema asja hoopis sedapidi, et ma võin seda calli endale lubada, sest mul jääb veel norm. stäkk alles.

Aga sellest käest edasi laskusin justkui mootorkelguga laugjast mäest: muudkui foldisin, kõik 94, 73, 10-2, 65 jne käed – foldisin nii min.tõstete peale kui ka buttonilt. Mõni üksik kord tegin ise pisikese tõste või callisin preflopis, kuid flopid läksid kauge kaarega minust mööda ning mu stäkk lihtsalt sulas. Tunnistasin ka Maanusele ausalt, et sooviksin endale kord sellist vastast nagu temal parasjagu on, mille peale ta naeris stiilis: “See mäng kestaks kordamööda foldides küll terve igaviku.”  Valus tõde, kass! Kui siis viimasel korral juba päris mikrona (ca 1700) A7 sisse läksin, sai tema K6 kohe floppi 2 paari ja mina vähemalt paaritunnise masendushoo. Respekt, noormees! Elan talle nüüd kaasa, et ta selle kupatuse ära võidaks. Oleks mulle karistuseks ja lohutuseks ühekorraga!

Muide veel üks detail – ma ei teadnud, et see viimane oli rahakoha mäng! Olin täitsa kindel, et rahadeni on vaja üks mäng veel mängida – ei usu, et see midagi oluliselt muutnud oleks, kuid olen ikkagi enda peale tige, et selline udupea olen. Samas oli vastase motiveeritus minu omast ilmselt üle küll, seda peab taaskord enese häbiks tunnistama, ja äkki oleks rahalõhn minu omagi tõstnud.

HU on formaat, mis adrenaliini lakke ajab. Üks-ühele mäng kütab kirgi ja jätab enam hingehaavu, kui mistahes muu pokker. Seega on see väga huvitav, kuid ka kurnav. Ei olnud mul mingit jaksu enam pärast väljakukkumist ülekannet tegema jääda ning koju jõudes viitsisin vaid Imre valmistatud imemaitsva teosalati nahka panna ning teleka ees vedeleda.

Täna veidi hiljem peaks veebruari kokkuvõtte ka ära tegema,tean, et olen pisikeses plussis, kuid täpsemalt pole veel vaadanud.

30$ PokerStarsi naisteliiga eest laekus juba täna – eelmisel aastal kahte jalga longanud liiga on vähemalt tehnilises mõttes (tulemuste sissekandmine hiljemalt järgmisel päeval ning eelmise kuu võidurahade arvutamine 1. kuupäeval) sel aastal väga heal tasemel!