Kui eelmine kord sai kiideldud tubli ja tegusa päevaga, siis seekord tuleb kahe käega peast haarata, kulmud üllatusest juuksejuurteni tõsta ning hämmeldunult pobiseda: “No oli see vast öö!”
Jutt käib siis mõistagi Leemeti ja Kelly ühisest sünnipäevatähistusest.
Tuleb tunnistada, et ootasin seda üritust põnevusega juba ette, sest kui kaks nii värvikat kuju koos midagi ette võtavad, siis midagi vägevat peab see olema! Kui aga selgus, et asi toimub pokkeriturniirina Pargis olin esialgu pigem pettunud: nagu tööle läheks: samad inimesed (mis on muidugi ok) ja sama koht (no veidi liiga palju on seal Lounges neid asju juba olnud)!
Pokkerimängu osa oligi suhteliselt igav (minu jaoks), õnneks oli meil siiski vahva laud, eesotsas Taavi, Siimu ja Leemeti endaga ning nalja sai. Eriti selles osas, et kel iganes juhtus “9” käes olema, see võitis poti. Peale turniiri leidsin end järjest inimestega pikemalt vestlemas. Ilmselt oli rääkimist soodustav tähtede seis või midagi, sest ei kõnelenud me niisama tühjast-tähjast, vaid ikka päris asjalikke ja olulisi asju sai arutatud. Siinkohal tervitan Ilonat, Lauri, Katrit, Maretit, Marekit ja teisi vestluspartnereid.
Aga kui see turniir lõpuks otsa sai, siis läks peoks. Kõigepealt läksime veidi suurema seltskonnaga karaokebaari (nime ei mäleta, kuskil Viru tänaval see oli). Laulma julgesid ja mahtusid (ootenimekiri oli suht tihedalt täis) Kelly, Katti, Annika, Mariliis – meie Imrega tantsisime. Meie grupi lauljatele plaksutati ja elati kaasa kõige häälekamalt, kuigi asi võis olla selles, et see kaasaelamisgrupp olime meie ise. Karmen muudkui pildistas ja filmis, kuid kahjuks läks pärastpoole tema kompromiteeriva materjaliga telefon kaduma! Ja kuna see telefoni kadumine tuli välja alles siis, kui olime juba teel G-punkti (milline suurepärane nimevalik!), siis päris terve seltskonnaga me sinna punkti kohale ei jõudnud, sest Leemetid koos Taaviga läksid linna pealt telefone otsima. Ülejäänud vehkisid veel mitu tundi tantsupõrandal. G-s oli mõnus muusika ja erinevalt nendest kohtadest, mida Unibet Openite ajal külastanud oleme, oli seal sedavõrd vaiksem, et keskmisest kõvemini karjudes sai isegi suhelda :).
G-punktiga asi viie vaprama: Kelly, Katti, Annu, minu ja Imre jaoks siiski ei lõppenud, vaid kukil kell 7 hommikul avastasime end veel pizzat söömas. See oli aga Leiboldite jaoks juba ka lagi, sealt otsa koju ja voodisse saime valges, kuskil nii 8-9 vahel. Tüdrukud jätkasid ilmselt veel kauem, igatahes Kelly juurde nad kolmekesi suundusid.
Järgmisel hommikul oli Imre muidugi suht kehvas tervislikus olukorras ja mina tänasin end teda vaadates selle eest, et alkoholi eriti palju ei tarbinud. Ei mingit pohmelli, olin täitsa võimeline juba kell kaks päeval Hiiu staadionile sõitma ja lumejalgpallile kaasa elama.
Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.
Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.
“Artist” on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!
Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!
Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!
Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.
Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.
Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.
Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!
…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.
Heade uudiste raadio annab teada, et paljudel eestlastel (sealhulgas minul) avaneb esimest korda elus võimalus pidada jõule tingimustes, kus hommikul pole jõulusaanile vaja teed lumest puhtaks rookida ja taadi jalanõudest ei sula põrandale suurt loiku! Jõuluvana saab seekord tulla uhke vankriga, rohi haljendamas kahel pool teed, ja meie trepi kõrval õitsevad tema rõõmuks lausa lillekesed! Kauneid sedamoodi jõule kõigile!
P.S. Sõbrad! Ma ei saatnud teile jõulukaarte paberil ega hakka täitma ka teie virtuaalseid postkaste, siiski olete mul südames ja soovin teile siinsamas ka toredat aastalõppu!
Kuigi mulle tundub, et ma olen saanud seda üritust juba piisavalt kommenteerida ja eile andsin Naisteliigaga seonduvalt intervjuu koguni venekeelsele ajakirjale “Jana”, on see ilmselt siiski üritus, mille kohta oodatakse postitust ka siia Leiboldite blogisse.
Foto: Studio Unlimited - Naisteliiga 2011 melu
Minu poolt siis väike peotäis isiklikke muljeid.
Korraldusliku külje pealt oli Olympic-Online meeskonnaga väga sujuv ning mõnus koostöö. Kõik turniirid olid alati lobbys õigeaegselt olemas, kolmapäevaselt turniirilt sai Naisteliigasse tasuta pileteid, vajadusel saadeti osalejatele meeldetuletuseks sõnumeid, turniiri lõppedes saadeti tulemused mulle meili peale ning tabeli pidamisega polnud seega mingit muret.
Olympic Casino poolt korraldatud finaali osas oli mulle mõneti halvaks üllatuseks, et nädal enne finaali tuli teade, et turniir toimub turniirialal mitte lounge’is, sest minu arvates oleks lounge loonud märksa hubasema ja pidulikuma õhkkonna. Samuti oli suhteliselt ebameeldiv, et veel enne, kui Naisteliiga finaal jõudis lõppeda, algas PokerStars Live ning meie finaallaua lõppemist ootasid seega läbematult inimesed, kes soovisid juba hoopis teist turniiri alustada. Olime justkui jalus! Lisaks polnud piisavalt ruumi ei auhinna- ega ülekandelaua jaoks ning pildistada sai turniiri lõpus ka vaid ühe (Coverdermi) stendi ees ning teiste toetajate ning korraldajate reklaamtahvlid ei jäänud üldse näha, sest nende ees toimus juba teine turniir.
Lühidalt korraldas kasiino küll kenasti ära turniiri enda toimumise, kuid oleksin soovinud veidi pidulikmat finaalüritust, kus meie turniir ja eriti selle finaallaud oleks olnud õhtu keskpunkt, mitte segav ja mingi imelik lauda kinnihoidev turniirike kuskil teise turniiri äärealal. Seega on selles vaja ilmselt mõelda, et kus ja kuidas finaalüritust edaspidi korraldada, vähemalt minule jättis selles osas eelmise aasta finaalüritus lounge’is oluliselt parema mulje. Kuigi samas Jani žest finaallauale šampus välja teha, oli väga kena!
Finaalturniir ise oli ka väga lahe. Sattusin kõigepealt lauda, kus olid puha tuttavad ja seejuures veel väga lõbusad inimesed. Nimtagem häälekamad: Kelly, Kristi, Karmen, Kairit. Nalja ning naeru jätkus vähemalt kuni hetkeni, mil meie laud kahjuks juba teisena laiali löödi. Kelly oli selleks ajaks küll oma viimase koha ja bowlingupileti kätte saanud, aga õnneks mitte lahkunud, vaid lõbustas meid laua kõrvalt. Kui veel Karmen talle seltsiks pealtvaatajate tasemele langes, hakkasid nad kahekesi minu fotokaga pilte klõpsima (loodetavasti saan need kohe-kohe varsti Facebooki üles kah).
Vahepeal tundus, et turniir võib väga pikaks venida, kuid paarist tasemest loobumine muutis asja kiirelt ning finaallaud oli minu jaoks käes kuidagi ootamatult. Alustasin seda suisa chipliidrina, kuid kahjuks ei suutnud täieliku kaardisurma tingimustes oma edu kuigi kaua säilitada ning langesin iga ringiga tahapoole. Oma kehva mängu oskan süüdistada selles mõttes, et kindlasti oleks pidanud finaallauas siiski leidma rohkem võimalusi blinde rünnata või ümbervarastada, kuid ilma antedeta mängus, situatsioonis, kus pea kõigil on alla 10xBB ja kogu aeg on oht, et vastu lükatakse all-in, pole 94o tüüpi kaartidega minu arvates kuigi palju seiklusi vaja otsima minna.
Katti oli mulle juba netivooru ajal rääkida jõudnud, et Naisteliiga on talle ülioluline ning tema siht pokkeris on kindel ning selge: profileping! Mul on hea meel, et võitjaks osutus lõpuks sellise sihiga mängija, kes on viimasel ajal tõesti oma mngu kalla vaeva ka näinud. Netivooru võitja ning lõplikus arvestuses teiseks jäänud Heike kohta võib julgelt öelda, et ta on juba vana tuntud tegija. Lugesin Liina blogist, et Heike käed värisesid ja tema mäng oleva igav ABC-pokker ning julgen arvata, et Liina läks lihtsalt näilise pealispinna õnge. Tõepoolest mängib Heike lives teatud määral riske vältivat mängu, kuid samas on ta piisavalt agressiivne, et end seejuures stabiilselt vee peal (kuskil kesmise stäki kandis) hoida, tema käigud on alati kaalutletud. Calle stiilis “olen taga, aga ehk imen välja” tema tõepoolest naljalt ei tee (see tuleb kõne alla ainult väga väikse stäki vastu, kus pot-odds lakke lendab). Ja kuna selline mängustiil on talle juba aastaid edu toonud, oleks mina väga ettevaatlik seda kritiseerima.
Mäletan, et kord oli Imrel WSOP-l vastane, kes kirjutas pärast turniiri oma blogis Imre kohta lühidalt kokku võttes midagi sellist: arvasin, et tegemist on algajaga, seda ilmselt tema pikkade mõttepauside ning aeglaste juskui kahtlevate liigustuste pärast, aga olin lõpuks sunnitud tõdema, et tegemist on väga tugeva mängijaga. Liina lihtsalt ilmselt selle tõdemuseni Heike osas ei jõudnud… veel.
Heike oli muidugi ka see, kes mu veidi tema poole kaldu flipi abil 5. kohal välja võttis. Tuleb tunnistada, et meil omavahel juba kord on selline ajalugu, et tähtsad potid kisuvad kangesti ühekülgselt tema poole. Aga ma luban, et see traditsioon saab ühel minu jaoks kenal päeval murtud! Seekord aga sai Heike minu väljavõtmise eest endale ühe nõelvilditud päkapiku (neist kirjutan loodetavasti üsna varsti oma käsitööblogis: http://www.isetegija.net/mkportal/blog/kassrosin.html). Loogu see siis jõulumeeleolu ja tuletagu mind kogu aeg meelde! 😉
Aga täitsa huviga ootan, et kas pokker jätkab naismängijate lisandumise osas samasugust kasvutrendi ning kui palju on meid sel juhul järgmise aasta finaalis. Olgem ausad, küllap tuleb ka see Naisteliiga 2012, lihtsalt ei kujuta enam ette, et sügis võiks selle liigata mööduda. Kellel häid mõtteid, mida järgmisel aastal paremini või lihtsalt teistmoodi teha, see võib kommenteerida siin või PokerNewsis või kirjutada otse mulle kasvõi kohe!
Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.
Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!
Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.
“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!
Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!
http://youtu.be/U0HzWQpZzHo
Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.
Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.
Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!
Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.
Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…
Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!
Oleme siin viimasel ajal väljaspool kodu aktiviseerunud. Igal aastal on meie november ja detsember, kuhu paigutub väga suur osa lähisugulaste sünnipäevi, olnud ülikiire, kuid selline detsembri algus, kus mõnesse päeva kohe ikka mitu üritust üksteise järel planeeritud, on siiski esmakordne. Jõulurahukuu – hahaha!
Tänu Leemetile ja Karmenile, kes meile sünnipäevaks koguni kahe kontserdi piletid kinkisid, käisime 1.detsembril Luisa Värgi ja Alen Veziko kontserdil Väätsa mõisas. Tunnistan ausalt, et kuigi Luisa mulle superstaari saates üliväga meeldis, pole ma tema edasiste tegemistega kuigivõrd kursis olnud, tervis oli mul kehvapoolne ning samal õhtul toimus naisteliiga viimane netiturniir. Seega oli Väätsale sõitmisel päris korralik kohustuse mekk man’, aga kuidas Sa lased piletid raisku, kui need Sulle kord juba kingitud on… Ootused olid niisiis sellised kesisemat sorti, kuna mõlemad Imrega arvasime, et küllap nüüd siis hakkab see aastalõpukontsertite trall pihta, aga mööda pimedat ja vihmast Talllinn-Tartu maanteed sõites ausõna jõulutunnet ei olnud.
Aga nagu ikka on kõrgete ootuste puudumine hea pinnas meeldivateks üllatusteks. Kõigepeat oli Väätsa mõis, mis käesoleval ajal kasutusel koolimajana, ilus, armas, hubane ning koolipere antud kontserdiks nähtavalt südamega valmistunud. Enne saaliuste avanemist oli võimalik vaadata katusekorrusele ülesseatud näitusi või niisama kooli peal ringi kõndida – lisaks keraamilise kunsti ning jalgrataste vaatlemisele tutvusime niisiis põhjalikult kooli autahvliga.
Kooli pisikene saal oli rahvast puupüsti täis, kuid võõrustajaid tõid maja pealt toole muudkui juurde ning kõik said istuma ning meie sattusime lõpuks suisa esiritta. Nii saime esinejaid eriti lähedalt jälgida, mis mulle muidugi üliväga meeldis, sest laulja emotsioonide ja liigutuste jälgimine annab kogu asjale alati mingi üsna olulise värvingu juurde.
Luisa oli juba lihtsalt vaadata ülikena nagu printsess. Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et iga teise – mitte nii ilusa – inimese puhul oleks kollased kingad, lilla kollase kähara alusseelikuga kleit, hoopis teises toonis punased küüned ning mustad rippuvad mitte ühegi eelnimetatuga harmoneeruvad kõrvarõngad mind ilmselt üksjagu häirinud. Tema puhul ma küll märkasin neid vastuolusid, kuid ikkagi oli kõik nii ilus!
Ja siis hakkasid nad rääkima ja laulma! Klahvpillidel Priit Sootla (lisaks pillimänguoskusele oli tal tegelikult ka tohutult mõnus hääl), löökriistadel vürtsitas esinemist Kristjan Matson.
Juba esimese laulu ajal hakkasid minul igatahes pisarad voolama. Jõululaule ei tulnud kohe mitte ühtegi, tegemist oli hoopis väga kenasti ja läbimõeldult kokkupandud armastuslaulude valikuga. Noh, pisarad muidugi ei jää mul enam pidama, kui need kord algavad. Ma pole ühtegi kodutunde saadet vaadanud, aga kaks laulu, mis olevat seal saates kasutusel, olid äärmiselt liigutavad. Väga eriline ja imeline oli muidugi ka Alen Veziko väidetavalt ainus oma elukaaslasele kirjutatud lugu. Kui inimene 12-aastase suhte järel sellise loo kirjutab, siis peab see asi olema päris!
Nats naersime, et meil ainult 8 aastat ja Imre ikka veidi rohkem laule mulle teinud. Liiga palju ei saa teda selle eest muidugi kiita, sest ise nurun juba paar aastat päris uut laulu, aga ju need nii lihtsalt ikka ei tule.
Loomulikult tulid taas pisarad või õigemini enne eelviimast laulu ma neid kraane päris kinni ei saanudki. Kogu selle pisardamise juures oli tegelikult ka üks päris korralikult häiriv tegur. Nimelt võeti kogu kontsert algusest lõpuni kolme kaameraga linti ja me istusime esireas. Ma tõesti loodan, et nad mu punaseks nutetud nina ja vesiseid silmi liiga palju kuskil kunagi ei näita!
Tagaisteel isegi juurdlesin selle üle väheke, et natuke piinlik on sedasi avalikult pisardada, samas aga kui ma teadlikult hoiduksin laulude sisse minemisest, siis ma ju ei saaks sellist elamust (no ja pisarakanal jääks ka puhastamata). Imre arvas ka, et kui ikka pisar tuleb, siis pole lihtsalt midagi parata ja tema ainult naerab – ju siis ei tee ma talle sellega kuigi suurt häbi :D.
Kuna ma sinutorust ühtki sellist head lindistust ei leidnud, kus Luisa ja Alen koos laulavad, siis olgu kuulamiseks siin Luisa ja Lauris Reiniks “Linnamuinasjutt.”
Koju tagasi sõites sai arutatud, et käime ikka liiga vähe sellistel üritustel.
“Unenäopüüdjate” teise plaadi viimane esitluskontsert oli eile, aga sellest juba järgmises postituses…
Pokkerit viimasel paaril nädalal suhteliselt vähe mänginud ja aasta lõpu planeeringi üsna lohvkalt võtta. Et siis uuel aastal uue hooga tõsiselt tapva netigrindi peale panna. Live mänguisu on peaaegu olematu, suuri välisturnasid plaanis pole ja meelelahutuspokkerist on ka suhteliselt kopp ees. Üritan tegeleda mindseti korrastamisega ning mänguoskuste täiendamisega, nokitsen siit ja sealt.
Pokkerist tekkinud vaba aja täitmiseks pühkisin nurgas tolmunud muusikahobilt tolmu maha ja hakkasin ammu kirjutatud lugusid uude vormi valama. Tänapäeval on päris uskumatuid programme saadaval, põhimõtteliselt pole pillimängu üldse vaja osata. Mõistagi on oskamatu võimalused siiski piiratud, kuid minu vajadust – lood mingil kujul purki saada – rahuldavad lihtsad programmid suurepäraselt ära. Ma oskan kitarri väga elementaarsel tasemel, pean enam-vähem viisi, kuid hääleulatus on üsna närb ning mul pole vähimatki eelkogemust laulude arranžeerimisest, miksimisest ja muust töötlusest, aga hämmastaval kombel saab selliselt pinnalt teha lugusid, mis kõlavad peaaegu nagu päris laulud. Loomulikult saab profikõrv aru, et lugu on poolik ja kasvõi raadiokvaliteedist jääb paladel puudu, aga võrreldes eelmiste salvestustega (kassettmakk ja häälest ära kitarr) on edasiminek ikka üüratu.
Laulude ajaloost niipalju, et tekkima hakkasid need kuskil aastatel 1995-96. Esimesed katsetused olid sügavalt depressiivsed, aja möödudes muutusid lihtsalt kurvameelseteks ja Kairitiga tutvudes läksid lausa helgeks 🙂 Viimased 5 aastat on elu juba nii hea olnud, et pole viitsinud eriti pilli järelegi haarata, rääkimata laulude loomisest. Aga nüüd siis jälle algus tehtud ja eks näis, võib-olla kitarrikeelte tinistamine äratab ka laululooja üles.
Laule on kokku ca 30-40, enamus enda tekstidele, mõned ka teiste omadele. Siin on mõned laulud, mille olen “valmis” saanud, kronoloogilises loomisjärjekorras.
Ootan huviga tagasisidet. Väga teretulnud oleks ka soovitused, kuidas tehnilist kvaliteeti parandada. Lugusid hakkab vaikselt lehele juurde tilkuma, mingit kindlat ajakava selleks küll pole, oleneb puhtalt viitsimusest ja loomisrõõmust. Kui soovid mõnda lugu enda repertuaaris kasutada vms., siis võta julgelt ühendust.
Eileõhtune Olympic versus PokerNews klubide kohtumine oleks ehk olenud lahe üritus, kuid pokkeris on üks reegel: “Mängi pokkerit ainult siis, kui oled selleks mentaalselt parimas vormis ja suudad teha oma A-mängu.”
Kuidas aga läks HU võistlusesse kassike? Pärast 15 tundi kestnud migreenihoogu, väsinult ning vaevatult. Ainus mu soov kogu ürituse vältel oli minna koju magama.
Esimene kohtumine oli Aare O-ga, kes asja lõpuks ka ära võitis. Selle sõbraliku ja suhteliselt kaua kestnud duelli pidasin veel isegi vaimselt ja füüsiliselt vastu. Võib öelda, et oli Aare päev, tal klappis kõik ning hiljemalt riveriks oli tema käsi minu omast ikka parem ning 2:0 ma tappa sain, see võttis küll aega, aga oli aus.
Kellyga kohtumise ajaks saabus mu peavalu tagasi, kuid mäng oli iseenesest lõbus, sest Kellyga on ikka lõbus üksteisele “komplimente” teha ning ärbelda, et kumb meist kõvem on. 2:1 sain tappa. Minu mäng oli konkreetselt hambutu ning asjad ei sujunud kohe üldse: callisin, kui poleks pidaud ja foldisin oma pooletoobiseid käsi Kelly bluffidele – ta oli seekord kõvasti üle minust igas mõttes. Õnneks Imps vähemalt perekonna seisu hiljem viigistas, võites omakorda Kellyt 2:1.
Kohtumistest Lauri ja Silveriga mäletan väga vähe, peavalu oli jõudnud kasvada sinnamaale, et seda ignoreerida oli võimatu ning pärast seda, kui lasin Lauril end limp re-raise all-in lükkega KQ v AA potti meelitada, murdusin täielikult. Hea mäng, Lauri, võit minu üle 2:0.
Vsiuga mängus mäletan täpselt ühte hetke, kus ta suutis nii 20 sekundiks tekitada minus mingigi mänguisu lausega, et võit minu üle on vormistamise küsimus. Tema tõste peale läksin järgmine käsi all-in ning ta callis parema kaardiga, mis ka vastu pidas (ei mäleta, mis kaardid täpselt olid – aga mul oli vähemalt 1 pilt).
Imrel oli samuti füüsiliselt kehv olla, sest eks ta oli terve öö mind poputanud ja siis veel päev läbi üksi lastega tegelenud, magamata ning mingi algava viirushaigusega kimpus. Lõhidalt leidsime tagasiteel, et oleks pidanud selle õhtu vahele jätma, aga kus sa jätad, kui oled kord juba meeskonda arvatud!
Aga HU on kõie psühholoogilisem mängu üldse, mistõttu väsinult ning motivatsioonita lihtsalt ei saa seda mängida! Mingis muus võistkondlikus vormis võiks veel proovida mingid punktid välja istuda, aga HU-s pead ju võitlema! Seega, õppige minu vigadest ja ärge ronige vähemalt turniirile kehva enesetundega, kui pole mingit võimalust mängida isegi oma B või C mängu!
Aga täna on mul sünnipäev ja ma sain uue ilusa läikivpunase läpaka! Nüüd hakkab postitusi tulema!
Pokkerimängu osa oligi suhteliselt igav (minu jaoks), õnneks oli meil siiski vahva laud, eesotsas Taavi, Siimu ja Leemeti endaga ning nalja sai. Eriti selles osas, et kel iganes juhtus “9” käes olema, see võitis poti. Peale turniiri leidsin end järjest inimestega pikemalt vestlemas. Ilmselt oli rääkimist soodustav tähtede seis või midagi, sest ei kõnelenud me niisama tühjast-tähjast, vaid ikka päris asjalikke ja olulisi asju sai arutatud. Siinkohal tervitan Ilonat, Lauri, Katrit, Maretit, Marekit ja teisi vestluspartnereid.
