Elu on lill - Part 26

HU on emotsionaalselt kurnav mäng

Eilne EMV HU turniir oli korraga nii megalahe kui ülimalt masendav ja väsitav.

Esimene mäng Rikard Relanderiga, kes mulle juba enne lauda istumist punase (õnne)roosi kinkis, oli fenomenaalne. Mängulises mõttes näitasime mõlemad suht halba pokkerit, tegeledes limpimise ning riverivaatamisega, ületõsted olid justkui vaikival kokkuleppel peaaegu keelatud. Kuigi sain meie heitluse ajal vähemalt 6 korda (ja ma ei liialda!) Rikardi heade kaartide (rida, mast, kolmik) vastu kombinatsiooniks “maja”, lõppes tema turniirielu alles blindidega 200/400. Minu kaardijooks oli tõepoolest haruldaselt võimas, suurepäraseid algkäsi polnud küll kuigi palju, aga turniks-riveriks sain laua abiga pidevalt monstrumilähedasi kogemusi. Olime kindlasti kõige jutukam ja lõbusam paar kogu turniirialal ning võiduga väljumine tegi selle veelgi vahvamaks.

Teine turniir jätkus suht sarnases lõbusas meeleolus, kuigi naljad olid kurikeelsemad ja tegemist oli peamiselt kaartidevälise ärapanemis- ja vaimukusvõistlusega. Värskelt kasiino uksest sisse lubatud noor agressiivne mängija Mauro-Mark Musting, kes enne minuga kokkusaamist oli alistanud “wilderhaasi”, oli hoopis teistsuguse stiiliga kui Rikard: floppe nägime üliharva, rivereid eriti üksikutel kordadel. Vaatamata jutuvadale olin keskendudnud ja mõnelgi korral hammustasin ta blufid läbi, tema minu omi õnneks mitte. Viimases jaotuses läks ta all-in, kui oli teinud buttonilt tõste ja mina ületõste. Kuna ta oli varem mitu korda mu ületõstele foldinud, siis tundisn, et ta ei saa seda endale enam emotsionaalselt lubada ning tegemist on sellise “meeleheite all-in” lükkega, mistõttu callisn kiiresti. Seega minu jaoks mõneti isegi üllatuseks, oli tal mu ärtu mastist ässale ja emandale vastu näidata 77. Alo, kes pikalt meie minu poolel olles mängu pealtvaatajaks oli, kommenteeris, et ka tema kukkus Mauro vastu välja AQ-ga . Käskisin suht närviliselt tal vait jääda, aga tunne oli, et vajalik kaart tuleb. Natuke närvikõdi ja riveril see “äss” (mis Mauro-Margi täpsustuse kohaselt oli siiski Q) lõpuks maanduski – hea nii. Vastane surus kätt ja tuhises minema, mõistan ta ahastust.

Minu jaoks viimasel turniiril oli aga mitu asja päris valesti. Alguses oli mul kaarti ja tegin paar ületõstet, näidates nii QQ ku AA ette, kuid naljakal kombel just siis, kui tegin vahelduseks ületõste Q10s-ga, pani Maanus Abiline omakorda otsa. Kaalusin suht pikalt veidi hullumeelset üleblufimist, kuid julgusest jäi vajaka ning kuna see juhtus siiski sellel turniiril esmakordselt, otsustasin alla anda. Maanus viskas lauale J3 kommides, et oli just igalt poolt lugenud-kuulnud, et see on hea bluftõste kaart, sest see kas läheb läbi või viskad kaardid uue vasturünnaku peale rahulikult minema. Õige ta ju oli, aga mina olin enda peale ikkagi vihane, et tajusin situatsiooni ära, kuid ei tegutsenud vastavalt. Miskitmoodi sain siiski hiljem oma stäki veel vastase omast suuremaks, kuid siis tuli käsi, mis jääb kummitama. Mul on väga halb kätemälu ja ma ei tea enam kõigi panuste suuruseid, kuid tabasin flopis 259 oma K5-ga keskmist paari, check-check, turn 9, teen väikse panuse (arvan 300) ja Maanus tõstab 800-le, mille callin kindla plaaniga callida riveril mistahes panus, sest olin suhteliselt kindel, et tema ülepanus oli puhas bluf. River tuleb Q ning Maanus paneb ca 1500, minu esimene reaktsioon on järgida plaani ja riskida sellega, et just Q oligi see kaart, mis talle tegelikult edu andis. Aga siis vajutan pidurit ning tuletan endale meelde, et ma pidin seekord kõik käigud hästi läbi mõtlema. Ja siis ma mõtlen ja mõtlen üle! Vaatan, et ta jättis endale taha vaid ca 1300 nööpi, mis tähendab, et kui ma callin, jääb ta ju ülipisikeseks (samas: ta jättis nööpe järgi, st. ta ei taha selle käega välja kukkuda, ta riskib paljuga, kuid siiski mitte kogu stäkiga – see ei tulnud pähe!!), minu mõtlemise järgi ta pidi arvestama sellega, et ma callin, sest kui ma juba turnil callisin, siis mille peale ma riveril maha panen?! See Q ei toonud kohale ühtki tõmmet ja samas ta teab, et mul 9-t pole, seega leiutasin, et ta ise ei karda Q-d üldse ning nägin tonti: tal oli juba flopist kolmik ja ta väga tahab, et ma maksan! Tal on kas õhk või hoopis monstrum. Monstrum või õhk? Ja ma foldin … Rõõmsalt keerab Abiline oma totaalse ja lauasse üldse mittepuutuva blufi lahti. Well played või õigemini siiski pigem jälle üks minu poolt kehvasti mängitud käsi! Lisaks oli minu stäkk tema omast sel hetkel sedavõrd palju suurem, et arvestasin suht rahulikult, et kui foldin, suus jääme ühesuurusteks ning kõik on veel võimalik – tegelikult oleksin pidanud nägema asja hoopis sedapidi, et ma võin seda calli endale lubada, sest mul jääb veel norm. stäkk alles.

Aga sellest käest edasi laskusin justkui mootorkelguga laugjast mäest: muudkui foldisin, kõik 94, 73, 10-2, 65 jne käed – foldisin nii min.tõstete peale kui ka buttonilt. Mõni üksik kord tegin ise pisikese tõste või callisin preflopis, kuid flopid läksid kauge kaarega minust mööda ning mu stäkk lihtsalt sulas. Tunnistasin ka Maanusele ausalt, et sooviksin endale kord sellist vastast nagu temal parasjagu on, mille peale ta naeris stiilis: “See mäng kestaks kordamööda foldides küll terve igaviku.” Valus tõde, kass! Kui siis viimasel korral juba päris mikrona (ca 1700) A7 sisse läksin, sai tema K6 kohe floppi 2 paari ja mina vähemalt paaritunnise masendushoo. Respekt, noormees! Elan talle nüüd kaasa, et ta selle kupatuse ära võidaks. Oleks mulle karistuseks ja lohutuseks ühekorraga!

Muide veel üks detail – ma ei teadnud, et see viimane oli rahakoha mäng! Olin täitsa kindel, et rahadeni on vaja üks mäng veel mängida – ei usu, et see midagi oluliselt muutnud oleks, kuid olen ikkagi enda peale tige, et selline udupea olen. Samas oli vastase motiveeritus minu omast ilmselt üle küll, seda peab taaskord enese häbiks tunnistama, ja äkki oleks rahalõhn minu omagi tõstnud.

HU on formaat, mis adrenaliini lakke ajab. Üks-ühele mäng kütab kirgi ja jätab enam hingehaavu, kui mistahes muu pokker. Seega on see väga huvitav, kuid ka kurnav. Ei olnud mul mingit jaksu enam pärast väljakukkumist ülekannet tegema jääda ning koju jõudes viitsisin vaid Imre valmistatud imemaitsva teosalati nahka panna ning teleka ees vedeleda.

Täna veidi hiljem peaks veebruari kokkuvõtte ka ära tegema,tean, et olen pisikeses plussis, kuid täpsemalt pole veel vaadanud.

30$ PokerStarsi naisteliiga eest laekus juba täna – eelmisel aastal kahte jalga longanud liiga on vähemalt tehnilises mõttes (tulemuste sissekandmine hiljemalt järgmisel päeval ning eelmise kuu võidurahade arvutamine 1. kuupäeval) sel aastal väga heal tasemel!

Pokkeri EMV Segapaarismängu meistriteks tulid Teele Viira ja Raigo Vakra!

Eilse segapaarismänguga algas Pokkeri EMV siis ka minu jaoks. Kaotasin kohe esimesel levelil veerand stäkist ning ega me Imrega üle algstäki enam ei tõusnudki. Jõudsime siiski “parema poole” hulka, sest vasakule jäid need, kel polnud kannatust oma JJ ära oodata ja juba varem mängida julgesid. Igatahes lõpuks sain selle JJ kätte ja andisn kõik Leiboldite järgijäänud pool algstäkki Mirjamile tiimist Jalak-Aasmaa. Ei suutnud “Leiboldid leiba lauale foldida” seekord! Imre läheb üritab täna kohe uuesti.

Minul on plaanis hoopis korralik netiturniiride õhtu. Olen endale PAF-is kaks eriturniiri ning ühe 320-se Live-turniiri satika plaani võtnud. Lisaks siis veel ka viimane veebruarikuine Starsi Naisteliiga turniir, paraku küll ei õnnestu mul seal isegi võidu korral end enam esikümnesse pressida, sest vaatamat sellele, et olen turniiri veebruaris 2 korda ära võitnud (saades selle eest maksimum-punktid ehk 20) on mul kokku siiski ainult 116 punkti, kuid 10. koha naistel lausa 138. Mängimata jäänud turniirid maksavad siin siiski kõvasti kätte.

Rääkides veel paaride pokkerist, siis formaat (mis sai lõplikult paika alles eile hommikul) oli ülilahe. Algselt oli vist plaanis naistevoor ja meestevoor, kuid siis ostustati teha nii, et vastavalt sellele, kas paari esimene istekoht on paaris või paaritu number, alustab sellest paarist naine või mees, mis tagas laudades võrdse soolise jaotumise (tervitused siinkohal Mariannele: täitsa ilma kvootideta saime selle asja seekord joonde aetud). Turniir oli hoogne, lõbus ja pealtvaatajaterohke (sest need, kes oma vooru ootasid, moodustasid tavapärasest oluliselt tähelepanelikuma ja kaasaelava publiku), mänguruumi jagus samuti piisavalt (kui Sind just ei tabanud Bad Beat või meiega sarnane Totaalne Kaardisurm).

Siis tahan veel mainida, et kuna pokkeri koorekiht oli kõik endale mängukaaslased leidnud, siis nõrku laudu või päris ultra-algajaid mängijaid ei olnudki. Tõsi, nägin ülekande tegemisel mitut küsitava väärtusega pokkerikäiku, millest mõne isegi ülekandesse lülitasime, kuid üldmuljena oli ikkagi tugeva tasemega (kuigi tavapärasest ehk veidi meeleolukam) turniir.

Hiljem võitjapaariks kuulutatud Viira-Vakra hakkas muidugi silma kohe ruumi sisenedes. Kes siis ei märkaks Staarisaates osalenud ja Eesti Laulul võistlevat Teelet?! Raigot olen korduvalt pokkeriturniiridel näinud ja mõned korrad teda ka kaugemalt pildistanud, kuid alati on ta olnud piisavalt karmi olekuga, mistõttu ligi astuda ja juttu puhuda pole ma tihanud. Seekord tundus Raigo oma päikeselise Teele kõrval kohe hoobilt ka minu jaoks säravam ja sõbralikum (kui kunagi enne) ning juba staarisaatest sümpaatne Teele võitis oma vahetu ja emotsionaalse olekuga ka mu live-südame üsna loomulikult. Mulle meeldivad vabalt emotsionaalsed inimesed. Kui Teele peale võitu rõõmuröögatusega Raigole sülle kargas ja nad mõlemad nii tõeliselt oma saavutuse üle õnnelikud olid, said nende rõõmust osa ka kõik ülejäänud, kes veel saalis viibisid. Jagatud rõõm on mitmekordne tõepoolest! Lisaks olen alati arvanud, et pokkeris on üheks olulisemaks märksõnaks motiveeritus ja see oli võitjapaaril kõrge juba enne finaallauda jõudmist ning mängu edenedes aina kasvas.

Kristelil tekkis peale pikka mängupäeva ning eriti vastutusrikkasse üks-ühele mängu sattudes vist konkreetne mõtlemise kokkujooks, kui ta suures potis oma käe turnil ülialgajalikult open-foldis, kaartide ebasoodus jagunemine viimses käes veel otsa ning Teele – Alo omavahelist heitlust me näha ei saanudki.

Paarid Alo-Kristel ja Ilona-Laur hoidsid aga Wismari pokkeriklubi lippu siiski kõrgel ning võtsid vastavalt 2. ja 3. koha. Õnne kõigile võitjatele ning kohtumiseni järgmistel turniiridel! (Live-ülekanne sellest turniirist asub siin! Artikkel PokerNewsi lehel)

Lühidalt loodan kokkuvõtteks, et see mänguvorm jääb alatiseks Pokkeri EMV kavva ja vihjan kõigile, kes küsinud, et paaride liiga osas läbirääkimised vaikselt juba käivad!

WBCOOP on tulekul

Käesolevaga üritan välja teenida osalemisõigust PokerStarsi blogijate online-festivalile WBCOOP 2012. Osalemistingimusi on eelnevate aastatega võrreldes oluliselt muudetud ja aega registreerumiseks suhteliselt napilt. Nagu ma aru saan, siis 21. veebruariks peab olema megapikk postitus (500-sõnaline!) tehtud ja nõuetekohaselt registreeritud.

500 sõna pole minusuguse lobamaka jaoks liiga suur probleem, aga lugejate peale need inimesed, kes selle nõude välja mõtlesid, küll ei mõtle! Või siis polegi tähtis, et keegi seda loeks? Minu arust loevad üle 10-realise postituse tänapäeval läbi vaid lähemad sõbrad ja armunud. Erandiks on ehk väga hästi või väga huvitaval teemal tehtud kirjutised. Huvitav, kas antud hetkel ekraani täitev postitus võiks ühena neist kvalifitseeruda?

Igatahes loodan, et osalemisaktiivsus on eeltoodud nõuet arvestades suhteliselt väike ning nopin hunniku rahakohti ning paar võitu juba kõrvalturniiridelt. See ning põhiturniiri võit kindlustaks mulle ilmselgelt blogijate arvestuses peavõidu ehk 5000$, millest 3000$ kasutaksin suhteliselt “igavalt” ehk WSOP sissemaksudeks ning ülejäänu kuluks WSOP-ga kaasneva reisi peale.

Eelnevatel aastatel olen blogijate turniiridelt saanud veidi raha ning i-podi, mille paraku suutsin mingil hetkel ära kaotada. Selge see, et loodan sellelgi aastal hästi esineda! Seda enam, et kui varem oli tegemist üksikute turniiridega, siis seekord on plaanis lausa 31. turniiri. Paraku – paraku on küll üks väga oluline takistus kõigile Eesti mängijatele – nimelt toimuvad osaliselt kattuval ajal ka Pokkeri Eesti Meistrivõistlused ning seega saab neid WBCOOP turniire täies mahus mängida vaid festivali esimesel poolel.

Eile uurisin veidi lennupileteid Ameerikasse ka juba. Plaanime minna kohe pärast Netu sünnipäeva, mis on 16. juunil. Nii oleme alati teinud ja jätkaks seda traditsiooni hea meelega. Kuidagi aga ei suuda lõplikult ära otsustada, et mis päeval ja mis linna kaudu seekord Las Vegasesse minna. Ei saa salata, et San Francisco tõmbab kui magnetiga ja muuhulgas oleks tore ka Liinaga kohtuda, kuid samas on nii palju kohti suurel Ameerikal veel täitsa külastamata.

Linnad ise tegelikult mind nii väga ei huvitagi, aga linnast linna autosõit Imrega on tõeline nauding. Oma aeg ja vabadus, hingematvad looduspildid, rahvuspargid, lõputud joshua-väljad ja äravahetamiseni sarnased “odavad räpased motellid kiirteede ääres” (nagu me neid Imrega hellitavalt kutsume), mis on kõik tõesti üsna ühesugused, aga tegelikult üldsegi mtte räpased,vaid lihtsalt tagasihoidliku sisustusega ja üsna hääleka konditsioneeriga. Reeglina kuulub nende motellide juurde isegi väike välibassein ning täitsa talutava hinnaga, aga suhteliselt talumatu kvaliteediga internetiühendus ja tagasihoidlik hommikuamps kohviga. Ma tahan seda kõike jälle saada! Seda iga-aastast energiasüsti ning WSOP siginat-saginat täpiks i-le!

Enne Ameerikasse minekut on alati suur soov käia kõrbes või veelkord Suures Kanjonis. Paraku on muidugi nii, et kui oled Las Vegasesse jõudnud ja sealsete temperatuuridega taastutvunud, siis kõrbekuumus enam nii ahvatlev ei tundu ja pigem otsid varjulist rohelist metsatukka. Seekord annan endale juba ette aru, et Surmaorg langeb plaanidest kiiresti välja, kuigi hetkel on veel olemas.

Eelmisel aastal jäi teostamata plaan külastada Universal Studio teemaparki, äkki teeme siis selle seekord teoks. Disneyworld jääb selleks reisiks, millele kunagi lapsed kaasa võtame, miskipärast sinna mind nii väga ei tõmba. Las Vegas ise on minu jaoks piisav täiskasvanute-Disneyland.

Loodetavasti on Vegases meiega samaaegselt veel teisigi eestlasi, sest kuigi üksikud, on koosveedetud õhtud olnud alati väga meeleolukad. Mingil hetkel ilmselt lihtsalt tahad juba sealse üldise kerge ja pealiskaudse suhtlemise kõrvale ka keerulisemaid iroonilisi nalju ning eesti keelt kuulda. Vähemalt hetkel Kanadas elaval nais-Klambril on suur soov meiega samal ajal Vegast külastada ja ma väga loodan, et ta saab ka meespoole nõusse ning rahlised vahendid seda võimaldavad, sest seda kohtumist ootan kohe kindlasti!

Seega siis lühidat WCOOP kotti ja Las Vegasesse!

Grindhouse

Alustasin aastat tõsise grindimisplaaniga ning kaalusin lausa Starsis SuperNova Eliidiks mängimist. Paberil ei tundunud asi võimatu, 12-16 lauas multitablemisega sain tehniliselt hakkama, lihtsalt aasta jooksul oleks olnud vaja limiitides astme või kahe võrra kõrgemale tõusta. Plaan oli jaanuaris hoida ennast VPP-de osas löögidistantsil, et arengu toimudes oleks eesmärk saavutatav. Paraku sain kiirelt aru, et SNE mõtte võib kohe maha kanda. Esimese löögi andis Starsi VPP-de jagunemise süsteemi muutmine, millega minusugune nitt kaotas ca 30%+ punktidest. Teine löök oli veelgi mõrudam ehk siis isiklike võimete ülehindamine. Pikaajaliselt 12+ lauas mängimine pööras senini võidukalt kulgenud mängu miinustesse, vaim väsis ja parem silm muutus poolpimedaks. Tõsiselt, paari nädalaga oli reaalselt tunda nägemise halvenemist ja veebruaris ongi plaan optiku juurest läbi hüpata ja Woody Alleni raske raamiga prillid nina peale intelligentset välimust imiteerima sättida.

Kui olin PLO100-s multimegagrindiga poolsada sisseostu miinuses ja Adjusted EV joon näitas, et viisakas oleks veel pokkerijumalaid hea jooksu eest tänada, vajutasin lobbys Omaha asemel sisse Omaha Hi/Lo ning üllatuseks avastasin, et 50-200 limiitidel oli päris palju laudu. Hakkasin vaikselt askeldama ja pärast seda pole enam PLO poole vaadanud. Eks need lauad üsna reksised ole ja tugevate mängijate omavahelisest võistlusest väljub huilos ilmselt võitjana ainult pokkerituba, aga õnneks on halvad mängijad sageli pööraselt halvad ja aitavad reigi kinni maksta. Kahjuks tuleb küll laudu suhteliselt hoolikalt valida ja sageli saab mängida vähem kui sooviks, aga mis sa teed.

Praeguse seisuga paistab, et saan huiloga leiva lauale, mängida tuleb küll tüütult palju. Aastatega on mind ära hellitatud, regulaarsed live hitid ja sponsorlepingud/diilid hoidsid käed liinitööst puutumata. Paraku praegu live hitte pole tulnud, mis on ka üsna loogiline, sest pärast Tallinna EPT-d pole ju ühtegi mänginud 🙂 Väga lihtsal põhjusel, bankrolli selleks pole ja liferolli ei taha samuti longshottide püüdmiseks kulutada (välja arvatud mõningased obsessioonid nagu WSOP, aga selle liigitan rohkem kalli meelelahutuse alla). Tere tulemast lihtsurelike hulka, Imre! Õnneks väga ei kibele ka kuhugi, eks me olegi pereinimeste kohta võib-olla liigagi palju eemal olnud.

Ehk siis hetkel grindin, töötan mängu kallal ja üritan WSOP ajaks hirmsaks huilohaiks saada. Juuni teises pooles on WSOP-l kavas 2 pl-huilot, 1,5k ja 3k, sealt võib võru saada küll 😉

—

Tööväliselt olen praeguse liikumissuunaga üsna rahul. Nagu Kass kirjutas, olime jaanuaris enda kohta äraütlemata aktiivsed ja mulle tõesti tundub,et ütlus “Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad” peabki paika. Ma pole mitu aastat nii palju mänginud, kuid samas jõudsin päris palju liikuda, lugeda, filme vaadata, mõtelda. Inimestega suhtlemine jäi natuke tahaplaanile, aga vähemasti mõned korrad sai väljas trallimas käidud, hea seegi. Ja lauludega pole jõudnud ka tegeleda ja õigupoolest hetkel ei teagi, kuhu suunda edasi minna. Mõneti võiks proovida need kohe korraliku kvaliteediga ära teha, aga see tundub suhteliselt keeruline, Pooletoobiste tegemisega ei jää hing ka päriselt rahule, et tahaks ikka paremini. Eks näis, äkki loksuvad asjad iseenesest pika.

Jaanuar sai läbi, olgu tervitatud veebruar!

Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.

Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.

Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.

Mida ma üldse mängisin?

Naisteturniirid:

* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$

* 17 x 11$, tulemusega: -22$

* 46 x 5,5$, tulemusega: -15,46$

* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$

* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $

* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$

* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$

Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.

Naisteturniirid kokku: – 18,83$

Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)

33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$

283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$

1x 7$ sissemaksuga Knockout turniir; tulemusega: +3,74$

Singlid kokku: +126,89$

Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):

33 x 11$, tulemusega: -222,88$

6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$

1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$

8 x 5,5$, tulemusega: +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)

14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$

MTT-d kõik kokku: -194,3$

Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.

Triobet Live 6.jaanuar — TrioBet Live - Imre ja Ilona

LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.

Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!

Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha. Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)

No oli see vast öö!

Kui eelmine kord sai kiideldud tubli ja tegusa päevaga, siis seekord tuleb kahe käega peast haarata, kulmud üllatusest juuksejuurteni tõsta ning hämmeldunult pobiseda: “No oli see vast öö!”

Jutt käib siis mõistagi Leemeti ja Kelly ühisest sünnipäevatähistusest.

Tuleb tunnistada, et ootasin seda üritust põnevusega juba ette, sest kui kaks nii värvikat kuju koos midagi ette võtavad, siis midagi vägevat peab see olema! Kui aga selgus, et asi toimub pokkeriturniirina Pargis olin esialgu pigem pettunud: nagu tööle läheks: samad inimesed (mis on muidugi ok) ja sama koht (no veidi liiga palju on seal Lounges neid asju juba olnud)!

Pokkerimängu osa oligi suhteliselt igav (minu jaoks), õnneks oli meil siiski vahva laud, eesotsas Taavi, Siimu ja Leemeti endaga ning nalja sai. Eriti selles osas, et kel iganes juhtus “9” käes olema, see võitis poti. Peale turniiri leidsin end järjest inimestega pikemalt vestlemas. Ilmselt oli rääkimist soodustav tähtede seis või midagi, sest ei kõnelenud me niisama tühjast-tähjast, vaid ikka päris asjalikke ja olulisi asju sai arutatud. Siinkohal tervitan Ilonat, Lauri, Katrit, Maretit, Marekit ja teisi vestluspartnereid.

Aga kui see turniir lõpuks otsa sai, siis läks peoks. Kõigepealt läksime veidi suurema seltskonnaga karaokebaari (nime ei mäleta, kuskil Viru tänaval see oli). Laulma julgesid ja mahtusid (ootenimekiri oli suht tihedalt täis) Kelly, Katti, Annika, Mariliis – meie Imrega tantsisime. Meie grupi lauljatele plaksutati ja elati kaasa kõige häälekamalt, kuigi asi võis olla selles, et see kaasaelamisgrupp olime meie ise. Karmen muudkui pildistas ja filmis, kuid kahjuks läks pärastpoole tema kompromiteeriva materjaliga telefon kaduma! Ja kuna see telefoni kadumine tuli välja alles siis, kui olime juba teel G-punkti (milline suurepärane nimevalik!), siis päris terve seltskonnaga me sinna punkti kohale ei jõudnud, sest Leemetid koos Taaviga läksid linna pealt telefone otsima. Ülejäänud vehkisid veel mitu tundi tantsupõrandal. G-s oli mõnus muusika ja erinevalt nendest kohtadest, mida Unibet Openite ajal külastanud oleme, oli seal sedavõrd vaiksem, et keskmisest kõvemini karjudes sai isegi suhelda :).

G-punktiga asi viie vaprama: Kelly, Katti, Annu, minu ja Imre jaoks siiski ei lõppenud, vaid kukil kell 7 hommikul avastasime end veel pizzat söömas. See oli aga Leiboldite jaoks juba ka lagi, sealt otsa koju ja voodisse saime valges, kuskil nii 8-9 vahel. Tüdrukud jätkasid ilmselt veel kauem, igatahes Kelly juurde nad kolmekesi suundusid.

Järgmisel hommikul oli Imre muidugi suht kehvas tervislikus olukorras ja mina tänasin end teda vaadates selle eest, et alkoholi eriti palju ei tarbinud. Ei mingit pohmelli, olin täitsa võimeline juba kell kaks päeval Hiiu staadionile sõitma ja lumejalgpallile kaasa elama.

Ülejäänud pildid minu Facebookis ;).

No oli see vast päev!

Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.

Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.

“Artist” on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!

Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!

Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!

Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.

Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.

Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.

Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!

…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.

Kohtumiseni!

Kauneid jõule!

Heade uudiste raadio annab teada, et paljudel eestlastel (sealhulgas minul) avaneb esimest korda elus võimalus pidada jõule tingimustes, kus hommikul pole jõulusaanile vaja teed lumest puhtaks rookida ja taadi jalanõudest ei sula põrandale suurt loiku! Jõuluvana saab seekord tulla uhke vankriga, rohi haljendamas kahel pool teed, ja meie trepi kõrval õitsevad tema rõõmuks lausa lillekesed! Kauneid sedamoodi jõule kõigile!

P.S. Sõbrad! Ma ei saatnud teile jõulukaarte paberil ega hakka täitma ka teie virtuaalseid postkaste, siiski olete mul südames ja soovin teile siinsamas ka toredat aastalõppu!

Naisteliiga on lõppenud

Kuigi mulle tundub, et ma olen saanud seda üritust juba piisavalt kommenteerida ja eile andsin Naisteliigaga seonduvalt intervjuu koguni venekeelsele ajakirjale “Jana”, on see ilmselt siiski üritus, mille kohta oodatakse postitust ka siia Leiboldite blogisse.

Minu poolt siis väike peotäis isiklikke muljeid.
Korraldusliku külje pealt oli Olympic-Online meeskonnaga väga sujuv ning mõnus koostöö. Kõik turniirid olid alati lobbys õigeaegselt olemas, kolmapäevaselt turniirilt sai Naisteliigasse tasuta pileteid, vajadusel saadeti osalejatele meeldetuletuseks sõnumeid, turniiri lõppedes saadeti tulemused mulle meili peale ning tabeli pidamisega polnud seega mingit muret.
Olympic Casino poolt korraldatud finaali osas oli mulle mõneti halvaks üllatuseks, et nädal enne finaali tuli teade, et turniir toimub turniirialal mitte lounge’is, sest minu arvates oleks lounge loonud märksa hubasema ja pidulikuma õhkkonna. Samuti oli suhteliselt ebameeldiv, et veel enne, kui Naisteliiga finaal jõudis lõppeda, algas PokerStars Live ning meie finaallaua lõppemist ootasid seega läbematult inimesed, kes soovisid juba hoopis teist turniiri alustada. Olime justkui jalus! Lisaks polnud piisavalt ruumi ei auhinna- ega ülekandelaua jaoks ning pildistada sai turniiri lõpus ka vaid ühe (Coverdermi) stendi ees ning teiste toetajate ning korraldajate reklaamtahvlid ei jäänud üldse näha, sest nende ees toimus juba teine turniir.
Lühidalt korraldas kasiino küll kenasti ära turniiri enda toimumise, kuid oleksin soovinud veidi pidulikmat finaalüritust, kus meie turniir ja eriti selle finaallaud oleks olnud õhtu keskpunkt, mitte segav ja mingi imelik lauda kinnihoidev turniirike kuskil teise turniiri äärealal. Seega on selles vaja ilmselt mõelda, et kus ja kuidas finaalüritust edaspidi korraldada, vähemalt minule jättis selles osas eelmise aasta finaalüritus lounge’is oluliselt parema mulje. Kuigi samas Jani žest finaallauale šampus välja teha, oli väga kena!

Finaalturniir ise oli ka väga lahe. Sattusin kõigepealt lauda, kus olid puha tuttavad ja seejuures veel väga lõbusad inimesed. Nimtagem häälekamad: Kelly, Kristi, Karmen, Kairit. Nalja ning naeru jätkus vähemalt kuni hetkeni, mil meie laud kahjuks juba teisena laiali löödi. Kelly oli selleks ajaks küll oma viimase koha ja bowlingupileti kätte saanud, aga õnneks mitte lahkunud, vaid lõbustas meid laua kõrvalt. Kui veel Karmen talle seltsiks pealtvaatajate tasemele langes, hakkasid nad kahekesi minu fotokaga pilte klõpsima (loodetavasti saan need kohe-kohe varsti Facebooki üles kah).

Vahepeal tundus, et turniir võib väga pikaks venida, kuid paarist tasemest loobumine muutis asja kiirelt ning finaallaud oli minu jaoks käes kuidagi ootamatult. Alustasin seda suisa chipliidrina, kuid kahjuks ei suutnud täieliku kaardisurma tingimustes oma edu kuigi kaua säilitada ning langesin iga ringiga tahapoole. Oma kehva mängu oskan süüdistada selles mõttes, et kindlasti oleks pidanud finaallauas siiski leidma rohkem võimalusi blinde rünnata või ümbervarastada, kuid ilma antedeta mängus, situatsioonis, kus pea kõigil on alla 10xBB ja kogu aeg on oht, et vastu lükatakse all-in, pole 94o tüüpi kaartidega minu arvates kuigi palju seiklusi vaja otsima minna.

Katti oli mulle juba netivooru ajal rääkida jõudnud, et Naisteliiga on talle ülioluline ning tema siht pokkeris on kindel ning selge: profileping! Mul on hea meel, et võitjaks osutus lõpuks sellise sihiga mängija, kes on viimasel ajal tõesti oma mngu kalla vaeva ka näinud. Netivooru võitja ning lõplikus arvestuses teiseks jäänud Heike kohta võib julgelt öelda, et ta on juba vana tuntud tegija. Lugesin Liina blogist, et Heike käed värisesid ja tema mäng oleva igav ABC-pokker ning julgen arvata, et Liina läks lihtsalt näilise pealispinna õnge. Tõepoolest mängib Heike lives teatud määral riske vältivat mängu, kuid samas on ta piisavalt agressiivne, et end seejuures stabiilselt vee peal (kuskil kesmise stäki kandis) hoida, tema käigud on alati kaalutletud. Calle stiilis “olen taga, aga ehk imen välja” tema tõepoolest naljalt ei tee (see tuleb kõne alla ainult väga väikse stäki vastu, kus pot-odds lakke lendab). Ja kuna selline mängustiil on talle juba aastaid edu toonud, oleks mina väga ettevaatlik seda kritiseerima.

Mäletan, et kord oli Imrel WSOP-l vastane, kes kirjutas pärast turniiri oma blogis Imre kohta lühidalt kokku võttes midagi sellist: arvasin, et tegemist on algajaga, seda ilmselt tema pikkade mõttepauside ning aeglaste juskui kahtlevate liigustuste pärast, aga olin lõpuks sunnitud tõdema, et tegemist on väga tugeva mängijaga. Liina lihtsalt ilmselt selle tõdemuseni Heike osas ei jõudnud… veel.

Heike oli muidugi ka see, kes mu veidi tema poole kaldu flipi abil 5. kohal välja võttis. Tuleb tunnistada, et meil omavahel juba kord on selline ajalugu, et tähtsad potid kisuvad kangesti ühekülgselt tema poole. Aga ma luban, et see traditsioon saab ühel minu jaoks kenal päeval murtud! Seekord aga sai Heike minu väljavõtmise eest endale ühe nõelvilditud päkapiku (neist kirjutan loodetavasti üsna varsti oma käsitööblogis: http://www.isetegija.net/mkportal/blog/kassrosin.html). Loogu see siis jõulumeeleolu ja tuletagu mind kogu aeg meelde! 😉

Aga täitsa huviga ootan, et kas pokker jätkab naismängijate lisandumise osas samasugust kasvutrendi ning kui palju on meid sel juhul järgmise aasta finaalis. Olgem ausad, küllap tuleb ka see Naisteliiga 2012, lihtsalt ei kujuta enam ette, et sügis võiks selle liigata mööduda. Kellel häid mõtteid, mida järgmisel aastal paremini või lihtsalt teistmoodi teha, see võib kommenteerida siin või PokerNewsis või kirjutada otse mulle kasvõi kohe!

Lisa: Tulemused ja turniiri ülevaade asuvad siin!

Unenäopüüdjad ja Colours on Bubbles Von Krahli baaris

Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.

Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!

Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.

“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!

Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!
http://youtu.be/U0HzWQpZzHo

Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.

Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.

Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!

Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.

Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…

Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!