Sain suhteliselt kiirelt õhtule. Minu jaoks raske laud: Lardo, Alari ja Mauro-Marki omavahelised heitlused surusid mind kuhugi omaette nurka kätt ootama ning ma tundisn end kogu turniiri justkui kaasreisija. Lisaks veel kohutav kaardijooks. Algul sain tohutu hulga väikseid paare, millega callisin end 3-5 inimese pottidesse ning foldisin möödaläinud flopist, hiljem ei saanud isegi neid ja foldisn juba enne floppi.
Kaks korda maksin päris palju välja parematele kätele. Kõigepealt väikse mastiga ässaga mastile ning hiljem 77-ga 88-le. Nende seitsmetega callimise osas olen ses mõttes mitterahul, et arvan, et oleksin suutnud vasturünnakuga mistahes tänaval vastase 88-t foldima saanud (maas vist J62J4), kuid kuna ma panin ta hoopis flopatud paari (A6 vmt käsi) peale, siis arvasin, et callides saan rohkem raha (mis ma ikka teda ära ajan).
Lõpp oli ‘lepse reega mäest alla’ langus, sest kaarti polnud ja lootust, et keegi seal lauas midagi foldib, oli väiksemgi veel! Paar korda proovisin preflop tõstet, millele sain vastu kas 2-4 calli või ületõste. Flopist või hiljemalt turnist andsin alati alla! Ja ei oska end isegi süüdistada, sest minust läksid mööda nii need flopid, mille ajal mul kaardid käes olid, kui ka need, milles olin juba ette loobunud.
Mikrona all-in sattudes pidas mu eesolev käsi küll 2 korda AQ v AJ ning AQ v Qx, aga samas suutsin 8000-st stäkist veel AK-ga vastase ässadele duubli anda.
Viimane käsi lootsin Priit Oja tõstele all-in otsa lükates 88-ga flippama asuda, kuid paraku oli tal 99. Head õhtut! Imre turniirielu sai otsa kümmekond minutit hiljem.
Hämmastaval kombel pole tunnete tasemel mingit erilist kaotusvalu saabunud.
Käisime poes, Imre keetis supi, mina tegin salati ning istusime teleka ette Eesti Laulu vaatama.
Eesti laulust siis ka mõned tähelepanekud:
1. Mulle meeldis kõige enam August Hunt ja “Tantsulõvi”! Ma ei saa sinna midagi parata, et hakkan seda lugu kuuldes kohe ise kaasa tantsima.
2. Lenna “Mina jään” on kaunis lugu, mis nägi laval ka hea välja- Oleksin nõustunud tema võiduga päris rõõmsasti. “Kuula” polnud sellele loole finaalis arvestatav konkurentki, rääkimata esikoha ohustamisest. Ma ei saa aru, mis juhtus!
3. Minu jaoks on Ott Leplandi “Kuula” igav ja säratu. Sellegipoolest: mingu ta siis nüüd pealegi Euroopa neiukeste südameid vallutama, sest kui see asi ikka nii paljudele meeldis, mis siis mina sellest masside maitsest ja valikutest tean.
4. Vaheklipid olid häbiväärselt lamedad ja nõmedad, head näitlejad seda teksti ja komejanti ei päästa ei suutnud.
5. Hääletamise ajal kõlanud töötlused olid superhead!
Homme jälle parki ülekannet tegema. Evely ning tema kallima klanni neljakesi teise päeva jõudmine on suur asi, Ilonale-Laurile, Karmenile-Leemetile, õdedele Tammedele ning Katrile elan samuti kõvasti kaasa ja loodetavasti võidab lõpuks kõige tugevam – ma ausõna ei tea, kes see neist järelejäänuist seal on, sest Imps kukkus ju tegelikult juba välja! Kohtumiseni!