Juba eelmise aasta lõpus ostustasin, et saadan vähemalt kolm oma pilti I am Photographer Wedding & Portrait photo 2016 võistlusele. Täna lõppes tööde esitamise tähtaeg ning minu pilte nende hulgas ei ole.
Mõtlesin algselt, et see oleks kindlasti hea kogemus ja kui kogemata midagi võidaks, siis oleks ju väga uhke tunne ka. Võidu imepisike tõenäosus mind ei heidutatnud, sest arvasin, et mul oleks seda vaja eelkõige kogemuse mõttes ning juhul kui saaks eelvalikust 300 hulka, siis see oleks juba piisavalt äge ja põnev. Kuna on üsna kindel, et pääsen I am Photographer festivalile vabatahtlikuks abiliseks, siis oleksin oma tööde abil tahtnud asjas veel sügavamalt sees olla.
Ma ei kiirustanud uusi pilte tegema ja mõtlesin, et eks ma olen ju juba mõnda aega pildistanud, et tuleb lihtsalt ca 10 endale meeldivat pilti välja valida ning siis mõnelt sõbralt abi paluda, et neist omakorda kolm parimat välja valitud saaks.
Nende kümnekonna pildi leidmine osutus aga hämmastavalt raskeks ülesandeks ning kogu ettevõtmine päädis sellega, et otsustasin oma esimese suurema fotovõistlusel osalemise (jätame siinkohal kohustusliku kooli kutsemeisterlikkuse võistluse tähelepanuta) kuhugi selle aasta kaugemasse tulevikku lükata.
Avastasin nimelt väikse ehmatusega, et tegelikult pole ma teinud veel ühtki pilti, mis kõigile minu enda poolt minu pildile esitatud kvaliteedinõuetele vastata suudaks. Mul on pilte, mis mulle ühest-kahest aspektist väga meeldivad, kuid lähemal vaatlusel avastan ikka kuskil mingi puudujäägi, mis lõputult närima jääb ning millest ma selle esmakordse avastamise järel enam mitte kuidagi mööda vaadata ei oska. Üks suur probleem oli muidugi ka see, et isegi kui ma leidnuks muidu sobivad pildid, siis enamus mu varasemaid pilte on veidi liiga väikses mõõdus ja mitmed uuemad töötlemise käigus sedavõrd palju väiksemaks kärbitud, et poleks vastanud tingimusele – väiksem külg 3500 pikslit.
Esitan nüüd tänasele (loodetavasti leplikumale) žüriile ehk meie blogi lugejatele need kolm tööd, mille saatmise peale sügavamalt mõtlesin ja selgitan, miks nad siis ikkagi lõpuks ei sobinud. Regulaarsed lugejad on neid ilmselt küll juba siin või siis mu FB lehel juba näinud.
Esimene pilt, mille saata tahtsin, oli jõulueelsest seeriast, kui pildistasin oma õde ja tema poega. Mulle meeldivad selle pildi valgus ja helgus, meeleolu, ema-lapse sundimatu ning rõõmus olek, nende silmade sini-sinisus. Kõik oleks nagu korras, aga mulle ei meeldi, et nende nahatoon nii erinev tundub! Proovisin seda töötlusega nii ja naapidi sarnasemaks muuta, kuid jäin jänni. Arusaadavalt ongi meigitud ema ja talvise beebi nahatoonid erinevad, kuid ikkagi häirib see mind sellel pildil palju.
Teise omapärase pildi tegin koolitunnis, modelliks kallis klassivend Jörgen. Selle pildi puhul häirib mind eelkõige see, et tegemist pole minu isikliku originaalse ideega, vaid pigem grupitööna valminud pildiga, kus mina juhtusin olema kaamera taga ning seda vaid endale kuulutades oleksin nagu veidi ebaaus (isegi kui ma ülejäänud grupiliikmed abilistena üles loetleks).
Kolmandana meeldib mulle endale väga pilt, mille ma tegin ühes ilusalongis oma endisest kursaõest Anne-Ly’st. Natuke häiriv asi on juuksesalk, mille allalangemist ma kohapeal ei märganud, ning veidi rohkem häiriv on paremal pool lisavalguse puudumine (või ehk veidi teine võttenurk), mis oleks pehmendanud ninavarju.
Ma ei ole tegelikult selle loobumise pärast väga kurb, sest mul on nii palju veel õppida ning küll ma jõuan veel ka võistlustel osaleda ning muid põnevaid asju ette võtta.
Loodetavasti saan midagi enda jaoks uut katsetada juba veebruaris, millega seoses tahan siia lõppu öelda: Tere tulemast tagasi Tallinnasse, Klambrid!
Nuppu vajutas Kristjan Muru.