Liitusin hiljuti FB Lugemise väljakutse grupiga ning vaadates sealseid teemasid sain mõtte keskenduda sellel aastal ka ise raamatute valimisel ühele kindlale teemale.
Teemat ei tulnud muidugi kaugelt otsida.
Majakad on juba mitu aastat mu pildistamise teema, miks siis mitte ka lugemise oma? Võib-olla tuleb sedamoodi inspiratsiooni ka mingiteks konkreetseteks fotodeks või lihtsalt suur soov mõnda raamatust leitud torni külastada ja muidugi siis juba ka pildistada.
Loomulikult ei plaani ma terve aasta ainult tuletornidest kirjutatud või majakapiltidega kaunistatud raamatuid lugeda ning arusaadavalt ei kavatse ma läbi lugeda isegi kõiki eestikeelseid raamatuid, kus miskitpidi majakateema sees. Samuti ei kavatse ma liiga põhjalikult süveneda tuletornide ajalukku või entsüklopeediatüüpi raamatutesse, kus sees tuletornide ehitusandmed või hunnik meremärkide loetelusid, jutt on ikkagi ilukirjandusest. Lisaks jätan endale õiguse alustatud raamat pooleli jätta (mida ma tegelikult teen üliharva) või nimekirjast välja arvata (nt. mitmed ütlevad, et see on saast, või pole raamatut kuskilt saada).
Teen siia väljakutsesse sobivate raamatute nimekirja ning olete kõik kutsutud kaasa rääkima, kui olete mõnda head/huvitavat/nõmedat majakateemaga seotud raamatut lugenud. Eriti teretulnud on sellised soovitused, kus pealkirja järgi kohe ei oskaks kahtlustadagi, et tegevus majakas toimub või majakas seal mingit erilist rolli mängib.
Superäge oleks aga leida mõne majakavahi päevik või elulooraamat!
Veel olete enam kui teretulnud jagama majakatest kirjutatud luuletusi ja laule!
Täna käisin raamatukogus ja võtsin üsna huupi 3 raamatut (need nimekirjas kõige esimesed), vähemalt esialgu tundub teema olevat piisavalt mahukas.
Lähiminevikus olen läbi lugenud “Valgus ookeanide vahel”, aga jätan selle põneva pisarakiskuja hetkel pikemalt arvustamata. Võib-olla kunagi hiljem teen seda taganjärele, kuid ilmselt olen siis mälu värskendamiseks sunnitud ta enne vähemalt osaliselt uuesti üle vaatama.
Nimekiri raamatutest, mida plaanin väljakutse raames lugeda:
Alison Moore “Majakas”, inglise keelest tõlkinud Urve Hanko (OÜ Eesti Raamat, 2013)
Erik Valeur “Mees majakas”, taani keelest tõlkinud Jaan Pärnamäe (Varrak, 2019)
Susan Wiggs “Majakavaht”, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni (Ersen, 2014)
S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Tanel Veske (Pegasus, 2016)
Tove Jansson “Muumipapa ja meri”
Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”
Virginia Woolf “Tuletorni juurde”
Märt Saar “Reamees Mürsupuu seiklused”
Aleksander Lipp “Suurupi aare”
Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”
Eno Raud “Märgutuled Padalaiul”
Läcberg “Majakavaht” (soovitatav lugeda enne läbi sarja teised raamatud, mis paraku ei räägi majakatest midagi)
Hedda Peet “Minu tuletornid” – veidi teistmoodi tuletornide tutvustus
Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”
M. L. Stedman “Valgus ookeanide vahel” – loetud 2019 – saar ja majakas on teoses väljamõeldud, kuid filmis näeme Cape Campbelli majakat.
Kristiina Ehin “Kaitseala” (Mohni majakavahina kirjutatud päevik ja luule)
Kaja Sepp “Kassiseloom” (üks jutt on majakavahi kassist)
Jeff Vandermeer “Häving”
Victor Vernik “Kõigi saarte hulgas kõige armsam” (Vilsandist)
Janusz Korczak “Kuningas Maciuś üksikul saarel”
Herman Sego “Näkimadalad”
Herman Sego “Randröövel”
Stephen Marlowe «Tuletorn maailma lõpus»
Charles Dickensi “Jõululaul”
Nimekirja on lisatud FB Lugemise väljakutse grupi soovitused seisuga 8.01.2021
Aasta algas tormisel ja külmal ööl Küprosel. Kummailsel kombel paistis kaugusest vaid kümmekond saluuti, võib-olla säästsid nad sedamoodi oma kassikommuunide närve, sest Küpros jäi meelde seenevihmaste päevade, tormiste ööde, hulkuvate kasside ja ilusa loodusega. Majakakogu täienes ühe, Pafose tuletorni, võrra ning kohalik vaatamisväärsus Edro III laevavrakk oli loojanguvärvides tõepoolest vaatamist väärt.
Koju naastes oli siin suhteliselt lumevaene, kuid siiski kena talv. Elu kulges rahulikult nii kodus kui tööl, ilusamate ilmadega käisime jalutamas Suurupis.
Suurupi vee- ja jäämängud
Aga siis algasid Eesti Laulu poolfinaalid (minu jaoks fotograafina kolmandat korda) ehk nädala jagu hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni tööd. Seekord toimus asi esimest korda Tallinnast väljas – elasime Tartus Dorpati hotellis (üksi olin paar ööd, siis tuli Imre ka). See oli selline töö, kus muudkui pildistasin ja suhtlesin inimestega nii näost näkku kui meilitsi ning siis, kui kõik olid magama läinud, ikka veel töötlesin ja saatsin pilte. Nädala lõpuks ollin muutunud õnnelikuks ja rahulolevaks, aga väga väsinud kapsaks. Usun, et 2020. aastal suudan end Eesti Laulul juba rohkem säästa ja tööd paremini optimeerida – iga aastaga ikka õpib ju! Väsitav tõepoolest, aga olla sellise suure projekti juures, kuuluda sellesse meeskonda! See on äge kogemus!
Eesti Laul 2019 proov Tartu
Eesti Laulu finaal toimus Tallinnas ja kuigi oli vähemalt minu jaoks sama intensiivne kui poolfinaalid, siis kestis see vähem aega ning asus nii kodu lähedal, et vahepeal pääsesin isegi kodusele lõunale.
Eesti Laul 2019 võitja on selgunud!
Tööalaselt algas juba Eesti Laulu ajal ka valimistega seotud trall. Töö oligi ilmselt selle aasta märksõna, sest seda lihtsalt oligi väga palju!
Valimisstuudio
Õnneks oli suvel ja sügisperioodil abiks praktikant Liis, kes sulandus meeskondade juurde kiirelt ning oli ütlemata tubli! Tänu temale sain näiteks tantsu- ja laulupidu nautida lisaks tööpostile ka pealtvaatajana. Lisaks sain rahulikult käia Iirimaal puhkamas.
Töisest aastast veel mõned tähelepanekud: kõige rohkem pilte tegin ilmselt Anu Välbast, paarina OP Margusest ja Margitist, väga tore oli pildistada “Tähtede lava” andekaid laululapsi, Viljandi folgil ja Intsikurmu festivalil käisin tööd tegemas, aga sain nautida ka mitmeid esinejaid. Aasta lõpus olid veel sellised toredad pildistamised nagu “Aasta säravaimad tähed”, “Jõulutunnel”, “Ärapanija”.
Ärapanija rahalaul
Aega ja võib-olla ka viitsimist muid pildistamisi ette võtta jäi üsna väheseks. Paar üritust ja mõned pered said siiski ära pildistatud ja tegelikult olid need väga vahvad ettevõtmised. Seega tundub, et järgmisel aastal võiks selliste pildistamistega ikka palju rohkem tegeleda!
Ingriti pere pildistamine 2019
Pokkeris tuli eelmise aasta parim saavutus juba veebruaris ära, selleks oli Kings of Tallinn naiste turniiri võit. Kuna mängisin pokkerit sel aastal varasemaga võrreldes ikka väga vähe, siis oli see auhind eriti rõõmustav.
OlyBet Kings of Tallinn Event #31 Winner Kairit Leibold / Foto: René Velli
EMV läks kesiselt, kuid “suure pai” sain kätte meenega “Panus Eesti pokkerisse”, millega meid Kristiga tänati naisteliiga korraldamise eest. Arvan, et 10-aastaseks saanud ja seetõttu eriti suurejooneliselt korraldatud naisteliiga oli seda tähelepanu igati väärt!
Eesti naiste pokkeriliiga 10. finaalüritus 2018. aasta detsembris
Olgu siinkohal mainitud, et vaatmata Kristi Tartusse kolimisele ja emakssaamisele ei jäänud korraldamata 11. naisteliiga, mille võitis teist aastat järjest Airin. Kindlasti tuleb algaval aastal ka kaheteistkümnes naisteliiga, sest Eesti pokkerinaiste seltskond on lihtsalt nii ühtehoidev ja äge ning suur omavaheline finaalturniir on saanud iga-aastaseks oluliseks kohtumispaigaks!
Eesti naiste pokkeriliiga 11. finaal 2019
Reisimiste osas oli aasta suhteliselt tagasihoidlikum. Samas jääb Iirimaa reis kauaks meelde! Võtsime seekord konkreetselt sihiks sõita mööda rannikut ja külastada võimalikult palju majakaid. Pärliks kujunes Fastnet Rock Lighthouse, mille nägemiseks tuli ette võtta väike merereis. Sellel merereisil nägime ka delfiine!
Suviti on meil juba traditsiooniks kujunenud veeta paar päeva Sibolditega nende Saaremaa suvilas, seekord olid Klambrid ka ja meil oli väga tore. Ühel päeval järgmisel aastal saan ilmselt kätte ka pildid, mis Lenka minust seal tegi, kui Ilona oli mind kenaks jumestanud!
Boonusena lisandus selleltki reisilt mitu majakapilti!
Laidunina tuletorn
Veel saime majakapilte lisaks mööda mandri-Eestit tiirutades, kusjuures eriti tore avastus oli asukoha mõttes Nina majakas Peipsi ääres.
Ega kaugemaid välisreise peale Iiirimaa ei olnudki, aga väga meeldejääv oli ka reis Lätti Ed Sheerani kontserdile.
Meie ja need kuulsad Sigulda kepid
Lätis käisime koos värskelt põhikoolitatud Anetiga.
Muidugi pidasime ka sel aastal traditsiooniliselt sünnipäevi koos sugulaste ja sõpradega, tähistasime emadepäeva, vabariigi aastapäeva, käisime Imre ema sünnipäeva paiku Soomes ning lunastasime laulude ja luuletustega sugulaste vahel jõululaupäeval kinke.
Mitu puhku sattusime Pärnusse niisama teatrisse ja ööbima, aga seal käisime seekord ka oma pulma-aastapäeval, mis oli arvult neljateistkümnes. Kleit mahtus suure hädaga selga, aga kui viisteist aastat täis saab, siis istub taas nagu valatult, seda ma luban küll!
Supelsaksad, Pärnus
Minu selle aasta muusikaliseks avastuseks oli osaliselt telemaja meestest koosnev Jan Helsing, millest kujunes kiirelt aasta lemmikansambel. Nende kaks plaati olid autos aprillist novembrini kordamööda igapäevaselt kuulamisel ja kaasalaulmisel. Ma ei tea, kuidas neil Aastahitil läks, aga oma hääle andsin neile küll ära.
Aias kasvatasin sel aastal lisaks marjapõõsastele ja õunapuudele, mis suuremat vaeva ei nõua, vaid lilli ja kõrvitsaid, kusjuures päevalilli katsetasin esimest korda, aga nad võitsid mu südame ning 2020 istutan neid kindlasti veel palju rohkem.
Käsitööd tegin üsna vähe, kuid keskmise sületäie päkapikke sain oma kallitele jõulude paiku siiski laiali jagada. Pildil umbes kolmandik koguarvust.
Mul oli seda kokkuvõtet vaja eelkõige sellepärast, et mõnikord tundub nagu aeg läheks liiga kiiresti ning liiga vähe saab tehtud, aga kui vaatad üle õla tagasi ja näed ühes aastas nii palju häid mälestusi (sugugi kõik ei mahtunud postitusse), siis saad aru, et tegelikult jõuab ju küll ja küll ning elu on ikka väga palju elamist väärt!
Kas ma teen postituse ka selle kohta, mida järgmiselt aastalt ootan? Ma veel ei tea, aga mõned mõtted kavatsen enda jaoks vähemalt paberile kirja panna.
Eelmise aasta soovidest-lubadustest jäi paar tükki kinldasti ripakile, aga kuna ma neid siis kirja ei pannud, tuleb konkreetselt meelde ainult soov umbes 10 kilo kergemaks saada. Paraku olen ma täna täpselt sama numbri peal kui esimesel jaanuaril ja vaevalt viimase paari tunniga ses osas enam midagi oluliselt muutub.
Nädalake tagasi avastasin, et ma ei käi enam eriti Instagramis. Kuna enne seda olin olnud väga aktiivne postitaja ning üksjagu uhke, et mul on seal seinal koos suur hulk ilusaid või siis miskitpidi toredaid pilte, ning rõõmustanud, kui mu pildid ka paljudele teistele meeldisid, siis tekitas see muutus minus küsimuse, mille vastus oli veidi ebameeldiv.
Olin jaanuari alguses alustanud 30-päevast mobiilifoto väljakutset, kus iga päev tuli teha ja postitada pilt etteantud teemal. Kuigi mul pole head mobiilikaamerat ning tunnen üldse veidi võõristust selle seadmega pildistamise suhtes, siis esimestel päevadel täistin väljakutse ülesandeid õhinaga. Edaspidi tegin pilte paraku järjest enam vaid kohusetundest ning pärast seda, kui mitu päeva tulid pakist välja teemad, millele mul polnud võimalik neil päevadel pühenduda või mis kohe üldse ei kõnetanud, siis loobusin postitamisest sootuks.
Imelikul kombel polnud pärast seda enam erilist tuju ka muid pilte postitada. Algul mõtlesin, et mul on praegu palju tööd, et küllap ma lihtsalt ei jaksa, aga mingil hetkel sain aru, et mu Instagram lihtsalt ei meeldi mulle enam. Mul oli halb neid viimaseid pilte (eriti kogumis) vaadata ja ma ei tahtnud ka kedagi teist oma piltide juurde suunata. Tajusin, et mõnikord, kui keegi mu pilti laikis, oli mul heameele asemel pigem nagu natuke piinlik.
Vot selline sein oli:
Ühesõnaga otsustasin, et kustutan need väljakutse raames tehtud pildid üldse ära (mõned jätsin siiski alles) ja jätkan korraliku kaamera ning ise valitud teemadel tehtud piltidega, sest mu jälgijad ja ka mina ise oleme väärt ilusamat lehte!
Remont on tehtud, võite jälle julgelt mulle sinna külla tulla!
2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!
Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.
Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”. Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.
Auhinnaks aga selline vaatemäng!
Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.
Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.
Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!
Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.
Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid“, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.
See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!
Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.
Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.
Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.
Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!
Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi. Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.
Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega.
Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!
Mida ootan järgmiselt aastalt?
Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.
Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.
Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!
Kes on mu Instagramis käinud, see on võib-olla märganud, et aeg-ajalt ilmub piltide sekka ikka mõni majakas ja siis seal märksõnade all on muuhulgas üks selline, mida teistel pole: #kassimajakad.
Ma arvan, et üsna paljude asjadega on sedamoodi, et mingi pisikene mõtteseeme tuleb tasahilju kuskilt kosmosest, hakkab vaikselt idanema ja hiljem keegi enam täpselt ei tea, mis oli see esimene hetk või esimene asi, mis mingi suurema mõtete kogumini ja lõpuks tegudeni viis. Nii oleme me Imrega (mu abikaasa, kui keegi miskipärast ei tea, sest ta pole siin nii ammu midagi kirjutanud) üritanud natuke jälgi ajada, et kellel ja millal see mõte tuli, või kes selle esimesena välja ütles, aga seni on asi veel üsna segane ja kardetavasti nii ka jääb.
Mina omalt poolt arvan, et tuletornivärk sai alguse siis, kui me planeerisime oma Hiiumaa perereisi ning otsustasin, et kui juba Hiiumaal olla, siis tuleb vaatamisväärsustena ära külastada võimalikult palju sealseid tuletorne. Umbes pool aastast pärast seda reisi käisime (uuesti) Hiiumaal fototrippijate kogunemisel, kus tuletornid pidid olema lausa peamised pildistamise objektid. (Juhtus küll nii, et tegelikkuses kujunes sellest hoopis üks omamoodi lambafotograafia üritus ning tuletornideni me ei jõudnudki, aga see pole praegu teema.) Vot sinnamineku mõte oli juba üsna kindlalt edasiminek #kassimajakate projekti suunas.
Olime selleks ajaks mõnda Eesti majakat külastanud ja pildistanud ning avastanud, et majakate “jahtimine” on mitmes mõttes otstarbekas tegevus. Kõigepealt asuvad majakad värskes õhus ja enamasti kaunis kohas veekogu läheduses. Samas ei pruugi majakale alati niisama lihtsalt ligi pääseda, mistõttu tuleb ette võtta lühem või pikem jalutuskäik, mis on kasulik meie tervisele. Mõnel juhul tuleb majaka juurde jõudmiseks lausa merele minna – mistõttu avastame meie jaoks uusi ilusaid Eestimaa paiku ja saari, kuhu muidu ilmselt ei satuks. Lisaks on majakatel mingi sümboolselt ilus tähendus – nad hoiavad meid (laevu) õigel teel.
Niisiis mingil hetkel sai meil valmis plaan, et külastame kõiki Eesti majakaid (vähemalt neid, mis töötavad) ja nii dokumenteerimise huvides ka pildistame neid. Sealt edasi mõtlesime välja, et kuna üks meist on fotograaf, siis ei hakka me mitte telefoniga “Tehtud!” klõpse koguma, vaid katsume ikka sellised pildid teha, et endalgi oleks hiljem hea vaadata ning võib-olla isegi välja trükkida.
Aga siis ühel ilusal (tegelikult küll sombusel) päeval sõitsime Inglismaale ja Walesi. Eesti majakatega olime alles alustanud, aga nüüd tekkis kange tahtmine mõned välismaised ka üle vaadata ja saareriigis majakatest juba puudust pole! Käisime oma lühikese reisi jooksul iga päev vähemalt ühte majakat vaatamas. See tasus end ära, sest kõndisime tunde mere ääres, nägime nii palju ilusat ja saime lõpuks ilusad pildid ka. Koguni nii ilusad, et minu esimene suur väljatrükk lõuendile ongi just ühest Walesi majakast ning ehib nüüd meie kodukabineti seina.
Sealt edasi tegime lõppenud suvel tuletornireisi Narva-Jõesuusse, Mehikoormasse ja Saaremaale. Viimasel juhul vedasime ka sõbrad ühe päevaga viie torni juurde kaasa. Oma agaruses tegelikult üritasime muidugi liiga palju ühe päevaga ära näha, aga mulle tundus, et vähemalt kuni kolmanda tuletornini meeldis see ka sõpradele väga! Olen veendunud, et kui asja veidi rahulikumalt võtta, siis selline eesmärgistatud Eestit mööda tiirutamine on ultramõnus tegevus ja me kindlasti jätkame sellega. Väike soov on leida endale veel mingid merehullud sõbrad, kes meil paari aasta jooksul ka kaugemate majakateni jõuda aitaks, aga esialgu on minu poolt pildistamata majakaid nii mandril kui suurematel saartel veel täitsa mitu! Muidugi käime osade tornide juures ka mitu korda ja teeme mitu pilti, sest erinevatel aastaaegadel ja ilmastikutingimustes on nad ju väga erinevad.
Ma olen juba päris pikalt maailmas ringi käinud ning tean, et inimesed ja suhted on erinevad. Olen aru saanud, et mul pole mingit põhjust pidada ennast teistest paremaks (ega ka halvemaks) või kellelegi tema elukorralduse pärast kaasa tunda. Nagunii ma ei tea ühelgi juhul kogu tõde ega oska võõra mätta otsast kõiki võimalusi ja vajadusi hinnata.
Niisiis räägin ma edasi puhtalt endast ja isiklikust arusaamast minu suhte kohta.
Nagu ma ei vaja puhkust oma jalast või käest, isegi mitte siis, kui ma neid parasjagu otseselt ei kasuta, nii ei ole ma kunagi ka Imrest eraldiolekut vajanud.
Minu jaoks on Imre minuga põhimõtteliselt nagu sama inimene – vaimsel tasandil minu teine pool.
Pea kümme aastat töötasime mõlemad kodukontoris, nädalas eraldi veedetud tunnid sai hõlpsasti kahe käe sõrmedel kokku arvutada ja sageli jäi üks käsi ülegi. Seejuures pole ma kunagi tundnud, et tema kohalolek mind häiriks või ma tahaks “puhkuse võtta”. Tõsi, minu kooli- ja seejärel tööleminekuga on asjad veidi muutunud ja me veedame lahus harjumatlt palju tunde. Nüüd tekib ka meil juba neid olukordi, kus tunneme, et oleme liiga palju lahus olnud ning tuleb endale paar muudest asjadest vaba päeva võtta, et midagi koos kogeda.
Pidev koosolemine ei ahista(nud) mind aga mitte kuidagi. Selge see, et me kogu aeg ei vestle ning ainult voodis ka aega ei veeda. Sageli teeme samas majas tundide viisi omi asju vaikuses ja eraldi tubades. See on seesama võrdlus, et isegi kui ma istun või pikutan ja jalgu otseselt ei kasuta, on hea teada, et need on mu küljes olemas, et soovi korral kohe tõusta ning kõndida.
Loomulikult käime me mõnedes kohtades (tema Jokker.ee koosolekul või mina sõbrannaga kohvikus) ka eraldi, kuid enamasti on nii, et kui mõnel kutsel on aimata märge, et see kehtib vaid ühele, siis jätame pigem minemata, sest poolikuna on tegelikult üsna ebamugav ringi liikuda.
Tohvri, Hiiumaa (Fototripile Hiiumaale lubati Imre kaasa võtta ja meil oli väga tore.)
Täna oli jälle näitlejate pildistamise päev, sest järgmisel nädalal astuvad diktoritena üles Priit Strandberg, Katrin Valkna, Jarmo Reha, Andres Roosileht, Roland Laos, Marta Laan ja Meelis Sarv.
Mina ei tea, millest see sõltub, aga vahel on diktorite pildistamine lausa passipildi tegemise moodi (hea, kui kiiresti tehtud saab ja võimalikult tõsiselt), teinekord on isegi mõni kogenud näitleja enne lugemist nii närvis, et ei suuda ei poseerida ega ka loomulik olla, kolmas kord on aga pildistamine lausa lust. Täna oli siis õnneks jälle see “kolmas kord”! Naised olid lihtsalt armsad ja toredad, aga kõik mehed tegid lausa ilma igasuguse nurumiseta erinevaid nägusid või võtsid koguni poose. Kõik see käis seejuures kiiresti ja meeleolukalt. Tänud asjaosalistele!
Allpool aga sellest, millega õhtul kohe päris mitu tundi jutti tegelesin. “Fotosessioon Rolandiga” kestis ise alla 5 minuti, aga pärast sain piltidega mängida poole ööni. Mitte sellepärast, et midagi oleks olnud hirmsasti töödelda vaja, aga tema erinevaid näoilmeid vaadates, tuli mul muuhulgas mõte teha üks “lihtne kollaaž”.
Aga tegelikult ei ole asjad selle kollaažitamisega nii lihtsad, et võtad portsu pilte, laod need ritta ja voilà, ongi valmis! Kõigepealt võib ju kiirelt ära otsustada, et teed ruudukujulise kollaaži! Ruut on hetkel mu lemmikformaat, seetõttu see ei olnud tõesti kuigi keeruline küsimus! Selle, et ka kõik osapildid saavad ruudu kuju, otsustasin samuti üsna kiiresti (kuigi vahepeal katsetasin siiski ka ristkülikuid), aga rittasättimise endaga oli hoopis keerulisem lugu. Kas panna vasakule pööratud pead paremale või vasakule? Kas panna lahtisemad suud ühte ritta või nurkadesse? Kas panna naeratused üles ja tõsisemad pildid alla või hoopis kõik vaheldumisi? No lõpuks sai päris mitu varianti ja oma arvamuse said öelda isegi mu pereliikmed.
Mingil hetkel tundus, et põnevama väljanägemise saaks kogum siis, kui osad pildid must-valgeks muuta. Aga millised? Taaskord hulk katsetusi, kus vahepal said ka päris kõik pildid hallidesse toonidesse keeratud. Seejärel oli mul hunnik erinevaid valikuid ja neid ekraanil kõrvutades tekkis kogemata näiteks selline pildimäng:
Aga see polnud veel kõik, sest tekkinud mosaiike kordamööda ekraanil vahetades ilmnes vahva liikumine, mille jäädvustamiseks tegin oma elu teise (?) GIF-i. Kuna eelmise sarnase liikuva pildi valmistamisest oli möödas aastaksest paar, siis ma muidugi ei mäletanud, kuidas see üldse käib, ja pidin ka Google’i abi kasutama.
Liikumise aktiveerimiseks klõpsa pilt lahti!
Nii möödusidki tunnid linnutiivul ning magamiseks jäi üsna vähe järele. Õnneks algavad mu homsed pildistamised alles pärastlõunal.
Kõigepealt olen sunnitud emotsionaalselt õhkama, et selle ürituse korraldamisel kaasalöömine oli megapõnev kogemus! Superägedad, töökad, sõbralikud, enamasti üksmeelsed ja professionaalsed olid nii mu töökaaslased, esinejad kui ka kõik muud organiseerimisega seotud inimesed.
Pärast igati kordaläinud ja rekordilise koguse hääletamisi kogunud saate lõppu kuuldud kriitika ning pahased kommentaarid teemadel, et vaheklipid või saatejuhid ei meeldinud ning Kerli laulu poolt ei saanud mingil ajal hääletada, teevad natuke kurvaks, kuid samas lihtsalt kinnitavad paari, mulle juba pokkeriürituste korraldamisel selgeks saanud, tõsiasja:
Alati saab paremini!
Kriitikat vältida on kõige lihtsam nii, et ei tee üldse mitte midagi!
Osa nurinast on ju nurisejate mätta otsast vaadates õigustatud ka, aga samas on selge, et kõigile korraga meeldida ongi võimatu. Palju asju tehakse kindlasti järgmisel aastal nagunii teistmoodi ja eriti loodan, et hääletamisel võimalikult vähe tõrkeid esineks ja veebiülekanne oleks sama sujuv nagu telekas. Minule endale meeldiks ka, kui “Tujurikkuja” ei poeks Eesti Laulu sisse, vaid jätkaks iseseisvalt, sest mõlemad on väga lahedad saated, aga minu hinnangul kokku nagu hästi ei sobinud. Ma tahaks Eesti Laulule lihtsalt veidi glamuursemat kastet! Samas on rida inimesi väitnud, et neile meeldisid just vaheklipid, kuid nõrgaks või liiga üheülbalisteks jäid hoopis laulud. Viimasega küll ise nõustuda ei tahaks!
Nagu paljud teavad, astus mulle hästi suur elevant juba lapsena kõrva peale ning ka rütmitunne on mul üsna puudulik, seega ei oska ma muusikalises mõttes tegelikult mingeid hinnanguid anda ning kuna kuulsin laule väga mitu korda ning pildistamise kaudu suhtlesin korduvalt kõigi esinejatega, siis finaalpäevaks olid kõik lood ja esinejad mulle omamoodi armsaks saanud ning kahju oli kõigist saba lõppu jäänutest ja hea meel oli kõigi võitjate üle. Kui siiski oleksin pidanud oma edetabeli koostama, oleksin tippu lükanud ilmselt Rasmuse, Kerli ja Ariadne.
ERR fotograafidest olime platsil kolmekesi: mina, Aurelia ja Lenka. Lenka ja Aurelia pildistasid koos teiste fotograafidega saali keskossa paigutatud fotograafide poodiumilt, mina aga olin lava kõrval kaamerate juures, nii saime ERR-i jaoks väga palju ja täitsa erinevaid pilte. Kõiki pole veel üles pandudki ja suures osas ilmselt jäävadki tegijatele endale.
Näitan teile siin aga nüüd valikut minu tehtud fotodest (sorteerisin need artistide kaupa hääletamise tulemuste järjekorras).
1. Koit Toome ja Laura, “Verona”
2. Kerli Kõiv, Brian Ziff, “Spirit Animal”
3. Rasmus Rändvee, “This Love”
4. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian, “Have You Now”
Uskumatu, aga minu viimasest blogipostitusest on tõesti möödas juba kuu aega!
See on olnud kiire ja igati põnev kuu!
Kõige tähtsam uudis on kindlasti see, et kool on lõpetatud ning auväärne komisjon pidas mu testivormis kontrollitud teadmisi ning kindlatel teemadel esitatud fotosid piisavalt headeks, et tunnistada mind 4. kategooria fotograafiks. Koos minuga sai sellesama õnne osaliseks 19 FS-15 õpperühma õpilast, kellega homme peame maha viimase klassiõhtu ning laupäeval saame kätte lõputunnistused! Pange tähele, et nüüd me natuke töötame, kujundame välja oma stiili ja hakkame siis kõvasti ilma tegema!
Iseenese silmis olen ma tegelikult juba praegu marjamaal (nojah, tõsi muidugi, et ainult mittemateriaalses mõttes).
Olen oma ametikooli minemise otsusega tagantjärgi ikka väga rahul! Loomulikult ei saa ma oma elu kordusena polütehnikumivabalt uuesti elada, kuid mulle tõesti tundub, et minu jaoks oli kooliskäimine internetiõppest tõhusam. Paljusid asju, mida kooliprogrammi läbimiseks vaja teha oli, poleks ma iseseisvalt ilmselt üldse teinud ning kõige tipuks oleks olnud väga ebatõenäoline sattuda telemajja praktikale ning sealt edasi sinna tööle.
Terve kuu ongi nüüd telemajas töötatud ja ma täiega naudin seda! Õhtul sõidan koju sõna otseses mõttes lauldes ning kui hommikuse ärkamise esimesest ehmatusest üle saan, siis asun rõõmsal meelel ja uute väljakutsete ootuses jälle telemaja poole teele.
Telemajas on mul pildistada kolm suuremat projekti ja hea on see, et Lenka tuli juba praegu ERR-i praktikale, sest muidu oleks mul tööd tõesti lausa liiga palju.
1. Laulukarussell
2. Eesti Laul (Pildil Uku Suviste )
3. Näitlejad diktoritena
Samas oleme töö kõrvalt siiski leidnud aega ka paariks väljasõiduks ning käinud esmaspäeviti Rocca al Mare koolis tantsu keerutamas. Mõlemad väljasõidud olid seotud Meelise ja Carmeniga, kes kõigepealt kutsusid meid linnast välja sünnipäevale ning hiljem käisime kingituse raames nendega koos Endla teatris vaatamas etendust “Kõik naistest”. Etendus oli täitsa vahva, sai nutta ja naerda ning viimast õnneks isegi rohkem. Teemad olid tõsised, karakterid tõetruud ning paralleelid oma või mõne sõbranna eluga lihtsalt tõmmatavad.
Seejärel sõime maitsva õhtusöögi Hea maa restoranis ning mängisime poole ööni Hansalinna hotelli söögisaalis hiina pokkerit. Ilmselt oleksime seal lausa hommikuni sumisenud, kui mitte väsinud administraator poleks meid “väikse valge valega” magama ajanud. Aga igatahes oli taaskord hingekosutav Pärnu-reis.
Sel nädalavahetusel ootavad mind siis ees Tallinna Polütehnikumi lõpuaktus ning Eesti Laulu esimene poolfinaal.
Eile õhtul taasalustasime Imrega seltskonnatantsu harrastamist. Ma olen viimasel ajal vähe kodus ja Imre on omakorda sügavale pokkerisse süvenenud, seega ilmselt oli seda pooleteisttunnist silmavaatamist ja üksteise embuses keerlemist (mis meile, vähe treenituile, oli füüsiliselt küll paras katsumus) meile tõesti vaja!
Vaatamata väsimusele tundsin end hiljem, pärast pikka tööpäeva, mis algas “Terevisiooni” pildistamisega 6:45, ja õhtust tantsutundi, mis lõppes 21:30, veel piisavalt tegusana, et töödelda “Terevisiooni” pildid ära. Päeva lõpetasin seejärel alles 3:00 praktikaaruande täienduste väljatrükkimisega.
Hommikul kooli poole sõites sain sõnumi, et mu lõpupildid olid pakiautomaati jõudnud, niisiis sõitsin sealt läbi ning jäin seetõttu kooli veidi hiljaks, aga ma lihtsalt pidin neid kohe nägema! Koolis kordasime eksamiks ning pärast seda sain Rainile oma planeeritavad lõpupildid ka ette näidatud. Ta andis paar ideed, mida võiks ehk parandada või järelejäänud kuu ajaga uuesti proovida. Otseselt vaimustusse ta mu töödest ei sattunud, aga kui olime kõik mu pildid laua peale ritta ladunud ning ta neile kogumis hindava pilgu heitis, ütles ta kokkuvõtteks siiski päris veendunult: “No läbi Sa nendega ei kuku!” Ja teate, nii väga, kui ma ka kunagi ei unistanud efektselt lõpetamisest ning lõputöödena tõeliste meistriteoste esitamisest, siis sellest lausest mulle täna täitsa piisas!
Olen praegu täielikult töölainel. Palju olulisem tundub oma igapäevatööd hästi teha (ja hakata endale uuemaid töövahendeid välja kauplema, et paremaid pilte teha), kui maastiku- või tootefoto lõpupilte vuntsida. Samas on mul tunne, et kui homme praktikaaruanne ära kaitsta, neljapäeval-reedel kõvasti ERR-i tööd teha ja reedel laupäeval pokkeripildistamised üle elada … siis … siis, peaks mingi kogus aega paari lõpupildi parandamiseks isegi tekkima!
Kusjuures nendel kahel hirmkiirel ja veidi pikale veninud päeval olen jõudnud veel mõned tunnid SeeSee Stuudios pilte töödelda, 18 000 sammu teha ning isegi sõpradega suhelda: eile käis Lenka minuga koos “Terevisiooni” pildistamas ning täna tegime “Kontaktist” pilte koos pinginaaber Annikaga.
Homme on tegelikult ka päris hull päev tulemas: aruande kaitsmise järel tuleb eile ja täna tehtud pildid arvutipurki panna ning õhtul ootab juba uue saate salvestus!
Väike orav on uskumatult rõõmus, et ratas nii hoogsalt pöörleb!
Teie aga vaadake “Kontakti” reedel, 13.jaanuaril, kell 22:30!
Foto: ERR/Kairit Leibold – saate “Kontakt” salvestus.
