Nonii, ongi mu viimasest postitusest nädal möödas! Täna oli imelik päev, enesetundes on korraga koos nii laiskus kui rahutus. Võtan ette sellise lihtsama tegevuse ja kirjutan möödunud nädalast.
Eelmine kord jätsin blogijutu katki selle koha peal, et reedel võib loodetavasti Rahvusooper Estonia FB lehelt ka mõne minu pildi leida. Nüüd saan öelda, et neli fotot sinna tõepoolest ilmusidki ning kuigi kahepäevase pildistamise jooksul mul otseselt ühtki maailmatasemel tippfotot ei sündinud, siis natuke uhke tunne on ikka ning kõige suurem heameel on selle üle, et selline teatri telgitagustes luuramise võimalus mulle üldse osaks langes.
Väga loodan, et selliseid põnevate kohtade ja inimestega seotud kiirprojekte tuleb veel! Tänutäheks saame ühe etenduse piletid ka, kuid me pole Imrega suutnud veel välja valida, et mida me näha tahaks.
Juba mitu päeva on on õues väga sombune ja määrdunud sulailm. Täpselt selline, mille kohta õpetaja Rain ütleb, et parem tõmba tekk üle pea ja maga, head fotot nagunii ei saa. Seega pole ma fotokaga kuigi palju õue tükkinud. Kuid nädala jagu aega tagasi sai koos pojaga ühe solargraafia projektiga alustatud. Meisterdasime Aivar Pihelgase Praktilise fotograafia raamatus toodud õpetuse järgi endale “päikesepurgid” ning hakkasime “päevi püüdma”. Poiss sai oma pildi juba valmis, aga mina veel kannatan natuke. Poja pilt on muidugi uudsusest tulenevalt põnev, kuigi ausalt öeldes ei suuda ma täpselt tõlgendada, mis sinna otseselt jäänud on. Proovisime fotopaberile püütud kujundit kestvamaks muuta nii skänneri kui ka fotoaparaadiga.
Solargraafia (skänneriga)
Solargraafia (kaameraga)
Skänneriga tuli lõpp-pilt oluliselt “kandilisem” ja mulle meeldib seetõttu fotokaga tehtud rohkem. Minu enda päikesepurk on natuke teises kohas ning otsustasin selle jätta veel mõneks nädalaks üles. See lühike aeg, kui kujutis purgist väljavõetud paberile ilmuma hakkab, on igatahes sama põnev nagu laboris piltide ilmutamine! Täitsa võimalik, et proovin päikesepüüki kunagi veel ja siis juba mingis oma aiast põnevamas kohas, kus pikapeale ka veidi enamat kui paar oksakest välja joonistuks. Seni vaadake näiteks neid, mille autoriks Kristian Saks.
Täna oli mul aga tegelikult algselt plaanis kirjutada hoopis meie uuest õpetajast Helenist, kuid paraku jäi tema tund täna ära (õigemini tegi tema tunni asemel oma tunni Elina) ja nii pole ma ikka veel seda väidetavalt koloriitset kuju tundi andmas näinud.
Koolist veel niipalju, et Ivar (värvihalduse õpetaja) tundub endiselt tark ja tubli, kuid esimese tema tunniga saab minu isiklik “salvestuspuhver” täis ning teises pooles ma lihtsalt ei suuda enam pakutavas koguses infot vastu võtta! Peaks talle vist ütlema, et tempo on väheke tormakas, sest mulle ausalt tundub, et ma pole tema tundide lõpuks seal ruumis sugugi ainus kärssavate ajudega tüüp.
Juba eelmisest poolaastast tuttav kompositsiooniõpetaja Marje on kahe esimese nädalaga mind väga positiivselt üllatanud, sest tema Adobe Illustratori tund on minu jaoks täpselt paraja tempoga ning seni väga ladusalt jälgitav. Vabalt võiks niimoodi lausa paar tundi järjest teha, sest see üksainuke möödub ülikiirelt ja ma tõepoolest tahaks programmiga juba rohkem tuttav olla.
Elina esineb loomemajanduse tundides talle omase headusega. Kahe kohtumiskorra jooksul oleme analüüsinud fotograafi elukutse tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte, arutlenud selle üle, kus ja kuidas võiks fotograaf enda töid müüa ning püüdnud iseend selles süsteemis positsioneerida. Nende teemade läbivõtmine on vähemalt minu arvates väga oluline!
Elinaga oli meil täna ka üks erialatund, kus rääkisime kontrastidest. Tunni ülesannet sattusin tegema koos Markusega (olin endalegi ootamatult oma fotoka koju unustanud, mistõttu kõik pildid tegime tema omaga).
(Foto: Markus Mikk)
Täna käis meil külas Aarne Saluveer ning temalt saime Otsakooli kalendripiltide tegemise eest igaüks ühe kalendri kingituseks. Vähemalt minu arvates on lõpptulemus päris kena, eriti kui arvestada, et see oli pea meile kõigile esimene selline (grupipiltidega) töö!
Nädalavahetusel käisin pildistamas ka Paf Live turniiri. Võib öelda, et oli selline rutiinsem töö, kus midagi otseselt esile tõsta ei oska, aga midagi päriselt untsu ka ei läinud. Vt. Paf Live galerii.
Õhtuti ja nädalavahetustel olen päris palju toas istunud ning pokkerit mänginud. Täpsemalt olen sel aastal mänginud juba 141 odavama sissemaksuga online-turniiri (nende hulgas on tõsi küll päris palju 1-lauaga Spin and Go turnasid) ja kohe pärast selle kirjatüki valmimist istun jälle laudadesse.