Ma olen juba päris pikalt maailmas ringi käinud ning tean, et inimesed ja suhted on erinevad. Olen aru saanud, et mul pole mingit põhjust pidada ennast teistest paremaks (ega ka halvemaks) või kellelegi tema elukorralduse pärast kaasa tunda. Nagunii ma ei tea ühelgi juhul kogu tõde ega oska võõra mätta otsast kõiki võimalusi ja vajadusi hinnata.
Niisiis räägin ma edasi puhtalt endast ja isiklikust arusaamast minu suhte kohta.
Nagu ma ei vaja puhkust oma jalast või käest, isegi mitte siis, kui ma neid parasjagu otseselt ei kasuta, nii ei ole ma kunagi ka Imrest eraldiolekut vajanud.
Minu jaoks on Imre minuga põhimõtteliselt nagu sama inimene – vaimsel tasandil minu teine pool.
Pea kümme aastat töötasime mõlemad kodukontoris, nädalas eraldi veedetud tunnid sai hõlpsasti kahe käe sõrmedel kokku arvutada ja sageli jäi üks käsi ülegi. Seejuures pole ma kunagi tundnud, et tema kohalolek mind häiriks või ma tahaks “puhkuse võtta”. Tõsi, minu kooli- ja seejärel tööleminekuga on asjad veidi muutunud ja me veedame lahus harjumatlt palju tunde. Nüüd tekib ka meil juba neid olukordi, kus tunneme, et oleme liiga palju lahus olnud ning tuleb endale paar muudest asjadest vaba päeva võtta, et midagi koos kogeda.
Pidev koosolemine ei ahista(nud) mind aga mitte kuidagi. Selge see, et me kogu aeg ei vestle ning ainult voodis ka aega ei veeda. Sageli teeme samas majas tundide viisi omi asju vaikuses ja eraldi tubades. See on seesama võrdlus, et isegi kui ma istun või pikutan ja jalgu otseselt ei kasuta, on hea teada, et need on mu küljes olemas, et soovi korral kohe tõusta ning kõndida.
Loomulikult käime me mõnedes kohtades (tema Jokker.ee koosolekul või mina sõbrannaga kohvikus) ka eraldi, kuid enamasti on nii, et kui mõnel kutsel on aimata märge, et see kehtib vaid ühele, siis jätame pigem minemata, sest poolikuna on tegelikult üsna ebamugav ringi liikuda.
Tohvri, Hiiumaa (Fototripile Hiiumaale lubati Imre kaasa võtta ja meil oli väga tore.)