Fotograafia | Elu on lill

Märts ja aprill möödusid linnutiivul

Olen nüüd juba märtsi teisest poolest tööta, sest tulin Rahvusringhäälingu fotograafi töölt ületöötamise tagajärjel ära.

Juba varem ERRist lahkunud Mariliisi ja Silveriga telemaja koridoris eelviimasel tööpäeval

Algul arvasin, et ehk piisab haiguslehe ajal puhkamisest ning töö- ja puhkeaja ümbermõtestamisest (viimase postituse tegemise ajal olid veel need mõtted), aga mingil hetkel sain aru, et see asi on nüüd lihtsalt läbi. Võib-olla oleks saanud end läbipõlemisest pikema ajaga terveks ravida ning lõpuks tööle tagasi minna, aga tundsin, et kuidagi ausam oleks päriselt lahkuda.

Läbipõlemisest sai alguse veidi sügavam enesesse vaatamine, mille hulka kuulusid ka suhtlemine psühholoogi, vaimse tervise õe, naistearsti ja psühhiaatriga. Lõpptulemuseks sain lisaks läbipõlemise ja üleminekuea vaevustele ka ATH-diagnoosi. Tundub, et kuigi seni olin suutnud terve elu enda ATH ajuga keskmisest pareminigi toime tulla, siis hormoonide möll ja ülekoormus lasid keskendumise ning ensesüüdistamisega seotud probleemidel sedavõrd võimule pääseda, et jäin endaga täitsa hätta. Sellega seoses olen nüüd usinasti lugenud ATH raamatuid ja elanud netis kaasa paljudele, kes oma teekonda ja hakkamasaamise nippe sotsiaalmeedias jagavad. Oma ATH aju tundmaõppimise teekonda kajastan sporaadiliselt väikeste klipikestega nüüd Instas ka ise.

Ma ei tea, kuidas töö mu ellu üldse mahtus?! Ka ilma tööta on mu elu hullult kiire ja ma muudkui kombineerin, et mida ma jõuan ja mis peab ootama. See, et ma pean väga vähestel päevadel kella peale üles ärkama, on üldist enestunnet siiski väga palju parandanud ja ma pigem säran jälle!

Sotsiaalseid kogunemisi olen ühelt poolt ise varasemast rohkem korraldanud, aga elu toob neid praegu ka hullult lisaks. Näiteks kipuvad mu keskkooli- ja ülikoolikaaslased sel aastal miskipärast 50 aastat täis saama ja muud kogukonnad niisama kokkutulekuid korraldama!

Ma oskan päris ilusa laua katta – Kaija käis külas

Teatris oleme käinud mitu korda ja hämmastav on seejuures asjaolu, et vaid ühe korra Pärnus ja lausa kolm korda Tallinnas! Etenduste kohta jagan kiirkokkuvõtteid tavaliselt Facebookis.

Reisimas käisime Hispaanias, Andaluusias. Märksõnadeks olid puhkus, meri, majakad ja päikeseloojangud. Eile sain lõpuks kõik pildid ka valmis.

Pokkerit olen mänginud nii netis kui lives.

Kairit Leibold – Kevadliiga 2025 võitja (Foto: Elena Kask)

Emadepäeva alustasingi Eesti Naiste Pokkeri Kevadliiga 2025 võiduga ja sain siis öösel koju jõudes kohe oma lastelt õnnitlusi ja kingitusi. Imre ema ja õe juures Soomes käisime samuti kallistusi ja lilli vahetamas ning lõpuks teisipäeval viisime sel puhul minu ema ja Vello teatrisse “Kolemeest” vaatama.

Emadepäeva esimesed tunnid kodus – nii endale ise kui ka pere poolt tehtud lilled ja kingitused

Uhke piparmündi-maasikatort Soomes (Imre õde tegi)

Miski päev käisin Plekktrummi naistrummarite kogunemisl Gerli pisikeses imelises kodus. Ütlemata tore, et mind ka punti võeti, kuigi ma siis olin juba ERR-ist töölt tegelikult lahkunud.

Pisikese ERRi seltskonnaga mängisime minu juures pokkerit ka alles paar päeva tagasi.

Hispaaniast toodud võidutrofeega poseerib Kristel!

See on nii tore, et mõned ERRi inimesed mul vähemalt praegu ikka päris alles veel on!

Kodusest elust tähtsaim asi on vast see, et keskmisel lapsel on nüüd Mustamäel värskendatud korteris päris oma kodu. Toetasime töid veidi omalt poolt (pigem rahaliselt), kuid tema onu Marek ja sõber Sander olid hindamatud abilised. Korter sai helge ja valgusküllane!

Mõõtsime üle, tädi Kaidi mahuks elama ka Oti riidekappi

Meiepoolne panus Imrega on tema iseseisva elu alustamiseks nüüd igatahes antud! Isegi sooleleivapeo pidasime maha.

Kassidest Nässu oli väga haige vahepeal: söötsime-jootsime teda lausa vägisi süstlast ning paar päeva veetis ta PetCitys arstide hoole all. Nüüd õnneks kõik jälle korras mõlemaga ja Kessust ka iga-aastane peegelduspilt tehtud.

Järgmise postituse kirjutan ilmselt juba Las Vegasest, kuhu lendame 22. mail ning Kevadliigast võidetud WSOP naiste turniiri pakett teeb meie reisi seekord oluliselt odavamaks! Aitäh liiga toetajatele: Coolbet, Chesterfield ja ETPF!

Mul on koolist kõrini!

Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.

Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.

Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.

Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!

Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…

…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.

Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.

Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).

Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!

Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!

*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.

Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.

ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!

Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!

Töökad ja toredad:

#Laulukarussell2017 – bänd ja saatejuhid

Iga-aastane postitus kinkekaartide kohta

Mina olen Kairit – vaimselt terve ja igati kaine mõistuse juures! Siin on mul üks summa raha, mida ma saan kasutada ükskõik kus, millal ja mille ostmiseks. Palun andke mulle selle raha asemele üks paber, millega ma saan oste sooritada ainult kindlas kaupluses kindlate asjade ostmiseks ja kuni kindla kuupäevani!

Kui olete terve lõigu läbi lugenud, kas teile tundub, et esimene lause on tõsi?!

Kuna mõistujutust kindlasti kõik mu kallid inimesed aru ei saa (seda tõendavad igal aastal sünnipäevaks ja jõuludeks laekuvad erinevad kinkekaardid), siis kordan oma meie pere sünnipäevakuu alguse puhul mantrat: ÄRGE KINKIGE MEILE TÄHTPÄEVADEKS KINKEKAARTE! Eelmise aasta postitus mittesoovitud ja soovitud kingituste kohta asub siin.

ETV-s oli mul aga täna au pildistada Tarvot – mõned mu kursusekaaslased on täitsa edukad!

See pole üldsegi veel kõik

Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.

Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud tundetasandil vett kuigi hästi.

Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!

Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.

Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!

P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.

P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉

Nikon 105mm F/1.4E ED

Nikoni esinduses katsetati täna uut objektiivi 105 mm F1,4E ED. Soovitavad nad seda seal portreefotograafidele. Ma ainult natukene kujutasin ette kui väga hästi sobiks see mulle pokkerifotode jaoks. Valgustundlikkus on megahea ja pokeh superpehme. No väga ideaalne oleks… Väikseks miinuseks oskan küll pidada seda, et lahtise ava korrral on fookusala imeväike ning fokusseerimisel tehtud vead joonistuvad välja väga teravalt – eksimisruum praktiliselt puudub. Aga seal, kus tervavus, seal on see tõesti terav!

Ja siis muidugi see kõge suurem puudus ehk see va hind – 2499 eurot! Unistusel pole ilmselt võimalik kuigi kiirelt täituda. Seda enam, et hetkel sihin endale enne veel 24-70mm 2,8 objektiivi.

Samas ikkagi tore, et korragi sain oma kaamerale midagi head ette keerata ning paar klõpsu teha.

Õnnelik, kuigi veidi kurnatud

Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.

Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.

Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.

Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.

Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.

Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.

Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.

Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:

Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.

Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.

Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!

Fotopraktika algus ETV-s

Seoses minu juhendaja puhkuse ning hooaja vaheajaga lükkus juba juunis kokkulepitud ETV fotopraktika algus augustisse ja esimest korda käisin reaalselt kohal alles möödunud teisipäeval.

ETV teeb ju saateid, mitte fotosid, mistõttu tekib õigustatud küsimus, et milles see fotopraktika seal seisneda võiks. Ega mina ise ka teadnud, aga õnneks sattusin üsna juhuslikult rääkima Hannelaga, kes mind valgustas, et ETV-s töötab fotograaf, kes loodetavasti üsna meeleldi endale ühe praktikandi “kaela peale” võtaks ja Ülo oligi nõus! Pildistame peamiselt arhiivi jaoks, et kui kunagi vaja vaadata/meelde tuletada/näidata saateid või saadete tegemist ja külalisi. Mõnikord aga kasutatakse pilte internetis saadete tutvustamiseks või töödeldakse need ümber reklaamplakatiteks. Teisipäeval tutvusime kõigepealt ETV maja ning mitmete töötajatega ning sõlmisime ka autorilepingu. Minu mõningaseks üllatuseks lubatakse mul oma pilte vabalt kasutada oma kodulehtedel ja portfoolios, lihtsalt selle klausliga, et ETV ei pea mulle praktika ajal tehtud piltide eest ei täna ega ka kunagi tulevikus sentigi maksma.

Pärastlõunal jõudsime aga juba ka otseselt pildistamise juurde ja see, kus toimus esimene sessioon, oli naljakas üllatus. Nimelt pildistasime Estonia teatris lastesaadet! Estonia on mulle juba päris kodustuudioks kujunenud, kuigi olgem ausad, et nii valgustitevaest stuudiot ei teeks endale vabatahtlikult küll keegi! Ma olen niisiis taas (sarnaselt pokkeriturniiridele) sattunud pildistama kohta, kus välku ja muid lisavalgustusi kasutada ei tohi (sest see häriks saate salvestamist) ja tuleb oodata oma hetke, et üldse pilt tehtud saaks. Ja üha enam tundub, et varem või hiljem ja parem varem, tuleb endale 5o millimeetrisest ühtede asjade jaoks väheke lainurksem ja teiste jaoks ka väheke telesem objektiiv soetada.

No igatahes mõned klõpsud tegin kohe esimesel päeval Ülo omadele lisaks ka mina. Kuigi ma pole pilte veel ette näidanud ega tea, kas mõni üldse kasutussegi läheb, siis teile paari ikka näitan!

Fototöötlemise sessioon

Sõidan tööle, 13:50 leian maja lähedusest pika otsimise järel ilmselt viimase tasuta parkimiskoha ning siis kiirustan kontorisse.

Kell 13:59 istun arvuti taha ja avan Lightroomis mulle tundmatu pruutpaari pulmaalbumi, mille 1900 pildist olen eelmisel korral töötlemiseks valinud esialgu 680 pilti. Üksikud pildid neist rändavad lähema vaatluse järel küll prügikasti (sest nende fookus on vales kohas või on valikusse sattunud mitu liigagi ühesugust pilti), aga enamus jääb alles ja vajab kohendamist. Keskpäevase ereda päikese tõttu vajavad pea kõik pildid kontrastsuse ja varjude osas detailsemat töötlust ning pruudi seljalt ning õlalt eemaldan punnikese, lisaks silun nahka ning tõstan silmade teravust. Osadel piltidel on fookus kehvake, aga võte ise on kompositsiooniliselt hästi õnnestunud või on tegemist hetkega, mis lihtsalt peab pulmaalbumisse pandud saama – nendega näen rohkem vaeva. Väga palju pilte on küll liigagi sarnased, aga ma ei suuda otsustada, milline võte on ikka see kõige parem -nii töötlen kõik versioonid, et noorpaar saaks ise otsustada. Ma ju ei tea, kas pruut meeldib endale rohkem vasakult või paremalt, pigem naeruse, tõsise või kelmika näoga. Oeh! Inimesi kordagi reaalselt nägemata ja nendega rääkimata pole mul aimu ka sellest, kas nad eelistaks pehmemat või teravamat valgust, pigem valget udu või hoopis küllastunud kirevaid värve. Ega midagi, tuleb ise otsustada, teen sellised, nagu mulle endale meeldiks.

Pilte hoolikalt vaadates lähen looga kaasa ning mingil hetkel avastan, et silmanurka kipub tekkima härduspisar. No, tere talv! Ma ju ei tunnegi neid inimesi! Aga neil on nii ilusad pulmad ja nad vaatavad üksteisele õnnelikult silma ja neil on nii palju rõõmsaid külalisi. Esimest korda vaatan kella 16:37 ja saan aru, et täna ma seda albumit küll valmis ei saa. Mis siis ikka! Tunnen vastutust ja soovi teha selle paari ilusast päevast ilus fotokokkuvõte ja jätkan usinalt. Tõsi, kolmandal tunnil langeb esimese kahe tunniga võrreldes eelvalikust välja veidi rohkem pilte. Olgem ausad, keegi peale pruutpaari ei viitsiks nagunii vaadata ühest üritusest 600 pilti! Vahepeal helistan tütrele, et kodustele päevaplaani meelde tuletada.

Jõuan pulmade õhtuse osa juurde. Ruumis tehtud piltidel on kõrge ISO tõttu palju müra ja siin-seal tuleb punasilmsusega tegeleda. 17:55 otsustan, et kuna õepojal on sünnipäev, siis teen ajalugu ja lahkun esmakordsel täpselt oma töötlusaja lõpus ehk kell 18:00. Mõned pildid teen siiski veel enne korda, aga 18:10 tõesti lõpetan!

18:40 istun Haabersti ringi ummikus, mõtlen nendele kahele juulikuus abiellunud võõrale inimesele ja kuulan raadiot, keegi tellib Elmaris laulu Pulmapäev, jälle tikuvad pisarad silma. Elu on nii ilus! Ma armastan oma tööd!

Silma rõõmustamiseks aga juba suve alguses tehtud pilt väikesest matkasellist suurte puude vahel.

Taidlus Põltsamaal ehk 11 aastat Kairit Leiboldit

Oleme Imrega kokku leppinud, et igal pulma-aastapäeval külastame mõnda kaunist ja soovitatavalt meile veidi uudsemat kodumaist paika. Boonusena tahaksime seal nautida veel ka kontserti või teatrietendust.

Nii oleme 10 aasta jooksul käinud Haapsalus, Laulasmaal, Kallastel (Padisel), Rakveres, Viljandis, Narvas, Ruunaveres, Laitses ja kaks korda Tallinnas. Kummalisel kombel on kaks meie poolt väljavalitud kontserti ootamatult ära jäänud ning ühel korral otsustasime viimasel minutil ise, et me ikkagi ei jää kontserti kuulama, vaid lähme oma turismitallu tagasi.

Eeltööd tehes mingit superahvatlevat kultuuriüritust ei leidnud ning otustasime eelkõige minu initsiatiivil, et käime ära Põltsamaal ning vaatame kohalike elanike poolt Uue-Põltsamaa mõisas näidatavat etendust Põltsamaa lood II. Liiga kõrget kunstilist taset vast küll ei näidatud, aga sellele vaatamata saime väga positiivse (ja isamaalise) elamuse. Tore on näha, et asju tehakse tegemise rõõmust ja igaüks taidleb vapralt just oma võimetele vastavalt. Imre oskas end kohe samastada puhkpilliorkestri liikmetega ja küllap külateatris ka mina endale mõne osa saaks – unistus kuhugi pooleldi metsa kolimisest elab meis visalt ikka edasi ja lööb sellistes olukordades alati lõkkele…

Pärast etendust sattusime veel Carl Schmidti Maja restoranis kohaliku noore muusiku esinemisele ja ka see oli kuidagi liigutav.

Põltsamaalt me interneti kaudu meelepärast ööbimiskohta ei olnud leidnud, mistõttu sõitsime magama verivärskesse ja ruumikasse Puurmani külalistemajja.

Imre lõbustas kõrvaltoas elavaid saksa turiste poole ööni nii kitarrimängu kui lauluga, mina töötlesin selle privaatse kontserdi ning veini ja suupistete kõrvale meie Hiiumaa perereisi pilte. Oli õdus omaette olemine ja järgmisel päeval tutvusime kauni Puurmani mõisapargi ja käsitöömajaga. Rohkem aastapäeva pilte leiate mu FB lehelt.

Eestimaa on tohutult ilus ning väiksemad kohad väga armsad, suvel pole üldse põhjust kaugemale reisida tegelikult.

Kauneid kodumaiseid retki teilegi, mu kallid lugejad!

Tööinimene mõtleb teistmoodi

Värske tööinimesena (seejuures tegelikult ikkagi sisuliselt veel oma aja peremehena) olen avastanud end mõtlemas osade asjade peale teistmoodi kui veel mõned nädalad tagasi.

Üks naljakas asi, mis kohe juhtus, oli see, et hakkasin hindu märkama ja arvutama … töötundides. Kui vaadata, et mingi asja nimel peaksin teoreetiliselt töötama 8 või lausa 20 tundi, siis paneb ikka mõtlema küll, et kas ma seda nii palju vajan/tahan. Kujutan ette, et see võib mu senise küllalt muretu tarbijakäitumise suunamisel isegi kasuks tulla … või siis langen musta masendussse.

Täna võrdlesime õega naljatamisi oma kleitide hindu: tema oli oma kauni kehakatte saanud kätte poole tunniga, mina aga peaksin oma roosa lemmiku eest ligi 2 tundi fotosid töötlema. Kusjuures mõlema hilbu puhul ei tundunud selliselt arvutatud hind konkreetse näite puhul õnneks sugugi suur. Küll aga tundus üüratu meie pere eelmise kuu telefoniarve. Minul, kes ma enamasti isegi ei tea, kus mu telefon parasjagu asub!? Mõelda vaid, kui palju tunde teised inimesed l selle va “telefonirõõmu” eest rügama peavad?!

Teiseks jälgin hoopis hoolsamalt oma ajakasutust ning rakendan igal võimalusel ema poolt lapsena pähe taotud juhist “Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too (ära tühjalt käi)”, mis tähendab siis seda, et näiteks poodi ei minda eraldi (lõbu)sõiduna, vaid läbipõikena koduteel, kõik muud käigud planeeritakse samuti enne või pärast tööd läbisõitudena. Kodus tegin seda muidugi varem ka (kui üles korrusele lähen, siis on ikka midagi käes ja alla tulles ning möödaminnes koristan vedelavaid asju või kastan ära lilled), aga nüüd on see kuidagi veel olulisem.

Ja kolmandaks … üllatus-üllatus: armas abikaasa tundub veel armsam – nii imelik kui see ka ei tundu, jõuan ma teda 4-tunnise lahusoleku ajal igatsema hakata! Ning ka lapsed on justkui kuidagi tublimad, toredamad ja sõbralikumad.

Ajakasutuse juurde veel korrraks tagasi tulles, tahan end kiita, et nägin terve eilse päeva vaeva oma isiklike piltide sorteerimise ja eraldi kettale tõstmisega. Teisalt jõudsin hädavaevu poole peale: läpakas on veel ca 3000 raw faili, mis sorteerimata ja töötlemata. Kust see aeg küll võtta!

Lõpetuseks minu õe Kaidi sünnipäeva puhul aga hoopis selline (mõned aastad tagasi tehtud) eilsel sorteerimisel avastatud pildike: