Fotograafia | Elu on lill

Beebiootuse fotosessioon

Minu esimene beebiootuse fotosessioon on nüüd tehtud ja võin öelda, et kõik hirmud olid asjatud!

Olin sessi eel üsna ärevil, elevil ja ebakindel. Igaks juhuks palusin abiliseks kaasa oma pinginaabri Annika. Eelmisel nädalal ja veel eile ööselgi vaatasin inspiratsiooni saamiseks (ja lausa jäljendamiseks) läbi suure hulga netiavarustes leiduvatest beebiootuse fotodest, samuti kuulasin ära noorpaari, et mida nemad ise täpsemalt pildile saada tahavad.

Võtsin kaasa hunniku ideid, kaamera ja välgu, laenutasin oma 50mm objektiivile 35mm-st lisaks 24-70mm objektiivi, Annika tõi peegeldi ja oma teadmised.

Modellid valmistusid selleks tähtsaks sessiooniks muidugi veelgi ägedamalt: ära tehti remont, pandi valmis kõik lapsele vajaminev, otsiti välja kuldsed papud ja puust nimetähed, tulevane ema käis juuksuris ja meigis, vaatas välja hunniku riideid.

Pildistamise aja valisime nii, et pärast kodus pildistamist jõuaksime loojanguks kindlasti mere äärde. Loojangud lihtsalt on nii minu teema!

Mida ma selle sessiooni käigus õppisin või kinnistasin?

Inimesi pildistada on tore, sest ühise eesmärgi nimel tegutsedes saab mõnusalt suhelda ja palju naerda!
Valgus on ülitähtis! Välgud, peegeldid, softboxid, vihmavarjud jne – ma tahan, et mul neid rohkem oleks ja neid paremini kasutama õppida!
Tegelikult ei pea kõiki ideid ühe fotosessiooni sisse mahutama (isegi kui see on selles vallas esimene ja nii tahaks kõike kohe proovida), kuigi me seekord seda üritasime!
Üle paari tunni ei ole mõtet sessiooni venitada, sest nii modellid kui ka fotograaf väsivad ära.
Tark assistent on meeletult suureks abiks, isegi kui tal liiga palju tööd ei ole. Lisaks peegledi hoidmisele ta lihtsalt ütleb õiges kohas õigeid lauseid (kas siis fotograafi abistamiseks või modellide paikasaamiseks) või märkab kõrvalt asju, mis endal võiks kahe silma vahele jääda.
Tee kohe hea pilt, nii vähendad oluliselt töötlemisele kuluvat aega.
24-70mm (F2,8) objektiiv on oluliselt mugavam kui 50mm. (Kuigi mulle tundub, et minu 50mm/F1,8 on veidi teravam ja taust omakorda jääb soovi korral kergemini ebateravaks. Aga ma pole kindel, et seegi õige on, sest viisin juba täna objektiivi tagasi ja spetsiaalseid võrdluspilte teha ei jõudnud.)

Valik pilte:

Ilusat ootusaega teile, Geidi ja Madis!

Töötlus algas

Täna töötlesin SeeSee Stuudiole ära oma esimese albumi! Samuti väljus SeeSee arvutist kliendi poole esimene e-kiri, kus juba minu nimi all.

Tegin seda fotosessiooni töötlust küll otseselt kõrvalistuva juhendaja konkreetsete näpunäidete järgi ning ükski pilt ei sattunud “tehtud” kausta ilma temapoolse heakskiiduta, aga koostöö alguse tähiseks võib seda esimest albumit lugeda küll.

Valminud piltidega olin põhimõtteliselt rahul, sest liiga peent ja lõpuni viimistletud tööd esimese valikugalerii jaoks ei tehtagi. Alles siis, kui klient valib oma lemmikud välja, tuleb teha veel ka trükieelne töötlus.

Töö käigus avastasin muuhulgas “Sharpening” tööriista kasutamisel väga suure erinevuse sellest, millega harjunud olen. Pean seda asja nüüd natukene seedima, mõtlema ning uurima, mida minust veel targemad arvavad, et otsustada, kuidas ma ise seda edaspidi ikkagi kasutama otsustan hakata.

Lisaks millegi algusele oli täna ka millegi lõpp: käisin sel suvel viimast korda Estonia lastelaagrit pildistamas. Reedel on neil küll veel esinemine, aga sinna ma paraku fotograafi mängima minna enam ei jõua, sest nädalavahetuse veedame Saaremaal, kus juba reede õhtul osaleme Imrega pokkeriturniiril “Põhi või lõuna”.

Lõpetuseks pilt eile õhtul aiast avastatud kaunist sinisest põõsast.

Cur moriatur homo cui Salvia crescit in horto?

Loodetavasti on ka teil sel aastal hea salveisaak 😉

Rohkem ja rohkem seda fotovärki

Eile osalesin Katrini kutsel sellisel erilisel fotoõppe üritusel nagu Viktor Koškini privaatkoolitus. Eelinfo kohaselt pidime kolm tundi rääkima peamiselt aktifoto teemadel, aga lõpuks kujunes sellest kokkusaamisest nii ajalises kui mahulises mõttes midagi palju suuremat.

Rääkisime valguse peegeldumisest erinevatelt “peeglitelt” (eelkõige inimese nahalt), varjudest, modellidest, filtritest, erinevate efektide tekitamisest ning natuke muidugi ka elust ja fotograafiast üldisemalt. Sain värskeid mõtteid ja inspiratsiooni.

Katrin oli selgelt kõige suuremas õhinas ja täna kuulsin, et ta oli kodus kohe enda objektiivile ühe “tee ise filtri” valmistanud ning katsetama asunud. Mina nii kaugele ei jõudnud, aga panin mitu mõtet ühe järgmise nädala sessiooni jaoks kõrva taha ja katsetan kindlasti.

Homme hommikul pildistan Estonias jälle lastelaagrit ning pärastlõunal on mul siis esimene katsepäev SeeSee fotostuudios. Nädalavahetusel pildistan Saaremaal pokkerit, mis tegelikult isegi mu enda blogis uudisekünnist liiga tihti ei ületa, aga järgmiseks nädalaks on planeeritud mu elu esimene lapseootuse fotosessioon! Põnev ja natuke hirmutav, mistõttu hakkangi kohe eeltööd tegema ehk siis proffide tehtud beebiootuse pilte vaatama.

Imre kohta nii palju, et täna peaks täituma tema ujumisväljakutse 17. päev, samas on õhtu kohe käes ja vees veel käimata. Üleeile käisime Viinistul “Dorian Gray portreed” vaatamas ja eile ujus ta siis tagasiteel kuskil Kolga-Aabla kandis.

Läheks äkki hoopis tööle?

Kui aus olla, siis ma ei mäleta, mis tunne on tööl käia. Viimase 10 aasta jooksul olen ma küll tööd teinud, aga mitte tööl käinud. Kõik kohad on olnud sellised, kus sain töötada kodus omaenda arvuti kaudu. Pildistamised ja mõned intervjueermised või koosolekud on muidugi toimunud ka väljaspool kodu, kuid mingit töökohana arvestatavat nurgakest või lausa oma kabinetti pole mul pärast prokuratuurist äratulekut olnud.

Täna käisin SeeSee fotostuudios vestlusel, et äkki saan sinna praktikale või lausa tööle. Pikk jutt lühidalt: järgmisel kolmapäeval lähen proovipäevale fototöötlust tegema ja eks siis näeb, et kas ja kuidas edasi.

Aga ma tunnen, et midagi on õhus! Eelmisel aastal umbes samal ajal tekkis mul teatavasti täiesti lambist meeletu soov fotokooli minna ja selle valiku üle olen tänase päevani üliõnnelik! Ehk läheb tööga samamoodi… Seejuures ei segaks see töö mu ETV praktikat ja loodetavasti ka mitte kooli, kuigi sügiseks koguneb toimetamist muidugi omajagu.

Pärast seda käisin jälle Estonias, seekord lastelaagri “Lumekuninganna” etendust pildistamas. Lapsed laulavad, tantsivad ning näitlevad südamest (eriti kui vanemad etendust vaatama on tulnud). Tööpostil oleku tõttu neelasin pisarad alla ja keskendusin numbritele (ISO-ava-säri), aga klomp oli kurgus pea pool etendust. Juhendajate poolt tehakse nädalase laagri jooksul ikka meeletu töö ära! Esmaspäeval alustatakse uue grupiga “nullist” ning reedel on igaühele eraldi kohandatud kostüümi ja grimmiga etendus, mis sisaldab laulu, tantsu (ballett) ja sõnalist osa. Pildistades proove ma ju näen, et asi pole sugugi nii, et kõik lapsed muudkui kuulavad ja proovivad kaasa teha, lapsed on lapsed ja tahavad ikka vahepeal midagi hoopis muud teha ning kipuvad kas hullama või nääklema. Esimestel päevadel räägitakse, lauldakse ja tantsitakse üsna arglikult ning kobamisi, aga viimasel päeval teevad kõik korralikult suud lahti, hääldavad iga sõna välja, vaatavad julgelt publikusse ning tantsijad liiguvad nii, nagu oleks nad harjutanud mitu kuud. Mul väga hea meel, et ma sellest asjast osa saan!

Ja suvi ei lõpe kunagi, juulikuu kõige vähem…

Selle HU laulu tuunitud lausejupiga alustan sellepärast, et see lugu lihtsalt kummitab ja juulikuu on ka parasjagu käes ning ma üldse ei taha, et ta lõppeks! Nad lasevad seda laulu seal Selveris iga kord, kui ma poodi satun, ja siis ma ei saa enne poest välja, kui see otsa saab. Väga kaval! Ilmselt olen nii mõnegi tarbetu või lausa tervisele kahjuliku toote nende lisasekundite ajal korvi poetanud. Aga see selleks …

Vahepeal on nii palju asju juhtunud.

Esiteks, sain kokkuleppele ETV fotograafiga, et lähen tema juurde praktikale saateid pildistama. Tundub hästi põnev töö, mis mõneti kahjuks, aga teiselt poolt õnneks, algab poolest augustist. Juhendaja Ülo lubas, et pildistamist on palju ning töö saab olema huvitav ning pingeline. Ootan äreva huviga ning olen tänulik Hannelale, kes mulle sellise praktika koha välja pakkus!

Praktikatundide korjamisega samas tegelikult juba vaikselt alustasin. Käin Estonia teatris lastelaagrit pildistamas ja see on superlahe, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib vaadata, kuidas juhendajad seal lastega tegelevad ja kui kiirelt lapsed arenevad. Nädalaga tehakse valmis terve suur teatritükk, millega siis reedeti lapsevanematele esinetakse. Täna näiteks sain osa Lumekuninganna proovidest (sõnaline osa, laul ja ballett) ja kostüümide valimisest – 2-3 tundi pildistamist kulub lennates ja meeletu kogus pilte vajab pärast seda mõistagi töötlemist.

Teiseks veetsime perega neli päeva Saaremaal, eriti suurt tähelepanu pöörasime Orissaarele ja Kalda kohvikule. Liikusime tavapärasest rohkem ning Imre alustas väljakutset, käia nii kaua kui vähegi võimalik iga päev ujumas, täna sai 11 päeva täis. Mina pidasin esialgu temaga koos vastu nädal aega, kuid täna alustasin pärast ühte vaba päeva uuesti. Võite hakata kommentaarides kihlvedusid sõlmima, et mitu päeva Imps vastu peab! Vihjeks: motivatsioon tundub olevat ülikõrge!

Aga ühel päeval oli ujujatel vetteminek suure tuule tõttu keelatud ja rannas lustisid vaid lohesurfarid. Tegin neist loojangu ajal mõned pildid. Eile hommikul avastas Imre juhuslikult Suvereporteri surfifotode võistluse ja kuna mõned pildid täitsa meeldisid mulle ja Imrele üks lausa hullupööra, siis toetudes oma uusaasta lubadusele (osaleda aasta jooksul vähemalt ühel fotokonkursil) saatsin kaks fotot teele. Ühele tegin FB-s reklaami, teisele ei teinud. See, mida jagasin, on hetkel 10 parima hulgas!

Nii uhke oleks 10 hulka jääda ka. Tegemist on sisuliselt siiski sotsiaalmeedia kampaaniaga (mitte päris tegeliku fotokonkursiga), ning kümne hulka pääsemine tõestaks, et mul on palju toredaid sõpru, kes viitsivad minu pärast nuppe vajutada. Lisaks, kuna ma tean, et mu sõbrad on ausad, siis tähendaks see ju seda, et nii paljudele see pilt tõesti meeldibki!

NB! Veel tänase õhtuni (kell 23:59) saab anda hääli ja tundub, et hääletada saab vist lausa iga päev uuesti, seega saate mulle soovi korral veel tänagi punkte anda!

Ja siin boonusfoto ;).

Ja noh, siis oli veel see laul! Lõppematut juulikuud kõigile!

Tere jälle, mu kallid lugejad!

Imre tegi enne jaani meie ajutise blogi “Triobetiga Las Vegases” viimase sissekande ja nii on minul jälle aeg siinsetele eluolublogi radadele naasta.

Annan endale aru, et kirjandusliku väljandusoskuse poolest jään oma armsale abikaasale alla, kuid kuna tema on pigem projektipõhine (peab oleme mingi kindel teema ja põhjus) kirjutaja, mina aga ajan taga kroonikalaadset järjepidevust, siis olen “sunnitud” jätkama ja vähemalt minu fännid saavad oma osa siin kätte.

Olen ses mõttes sarnases seisus Lenkaga, kelle fotograafist kallim Klamber lihtsalt ei taha pere- või sõpruskondlikel üritustel tööd (ehk fotosid) teha ja nii peab Lenka mälestuste talletamisepildid ise tegema, sest tegemata seda tööd ju jätta ka ei saa! Võib-olla ühel päeval hakkab siis ka meie peres Imre ise perepilte tegema :P. Tegelikult oli aga Triobeti blogi ajal kehtestatud tööjaotus, et tema kirjutab ja mina pildistan, muidugi kõigile asjaosalistele parim.

Oleme olnud Eestis tagasi nädala jagu päevi ja on need vast sisutihedad päevad olnud! Reisihullus oleks nagu jätkunud, omaette kodus lorutada pole üldse mahti olnud (see pole kurtmine, vaid lihtsalt fakt).

16.06 saabusime Eestisse otse kalli lapse sünnipäevale;

17.06. lõpetas vanim laps põhikooli;

18.06 pildistasin Paf Live turniiri;

19.06. käisid Siboldid ja Klambrid külas;

20.06 toimus ETPF-i juhatuse koosolek (kui kellelegi uudis, siis tunnistan üles, et jah, pärast aastaid kestnud vastuolekut, olin miskipärast nende “valimiste ajal” nõus juhatuse liikmeks hakkama);

– õhtul aga tuli öökülla Katrin (minu elu üks inspireerivamatest sõpradest) Tartust – oh, kui ammu polnud ma teda näinud! – veinitasime ja rääkisime

21.06 käisin koos Karini ja õpetajatega pildistamas TPT lõpuaktust (Pildid leiate Tallinna Polütehnikumi FB-st: seal albumis on koos kõigi meie nelja fotod [minu omad esimestena], aga aja kokkuhoiu huvides tegi töötluse Rain üksinda. Aitäh, sest tõesti on mulle endale liiga palju töötlemata pilte arvutisse kogunenud!);

– lisaks sai notaris käidud ja ETPF-i juhatuse uus koosseis ära vormistatud;

22.06 otsustasid lapsed, et aeg on lastetubade remondiga alustada ning mina omakorda leidsin, et ääretult vajalik on aed korda teha – nii sai üks tuba tühjaks tõstetud ja aias põõsaalused rohitud nimg muru niidetud;

23.06 jaanilaupäeva veetsime väikselt ja peaaegu vaikselt ema-Vello ja õe Kaidi perega Kuivojal. Imre käis koos Anetiga sel hooajal esimest korda meres ujumas. Mina vaatasin seda jama kaldalt, aga pärast “hüppasin” saunalavalt veel külmema veega basseini lausa kolm korda!

Suvi on hoogsalt alanud ning tõotab samas rütmis jätkuda – homme puhkame või teeme remonti, aga ülehomme põrutame perega Saaremaale suvitama!

P.S. Nii palju siis USA reisist veel, et kõige ägedam matkarada on minu kogemuse kohaselt Zioni Narrows.

Minul algas suvevaheaeg!

Isegi Pipi teadis, et kooliskäijate eeliseks on pühad ja vaheajad! Eile olid mul selle kooliaasta viimased tunnid!

Mingi ime läbi olin poolaasta jooksul enese teadmata või lausa vastu iseeneda teadmist siiski nii tubli olnud, et sain pea kõikides ainetes lõpptulemusena arvestuse näiliselt kergesti kätte ja kõik õpetajad soovisid mulle üksteise järel rõõmsalt: “Head reisi!”.

Ainult Tiruli ainete portfoolios on tänaseni augud sees ning arhitektuurifotograafia lõputööks polnud mul eilseks veel ridagi paberile ilmunud (vähemalt pooled pildid olid ka tegemata).

Niisiis võtsin eile selle pika sabaga koera saba ületamise otsustavalt ette: pärast kooli tegin kõigepealt arhitektuuriportfoolio sissejuhatuse ära, et töö oleks alustatud – just see pealehakkamine on mul alati kõige vaevalisem. Seejärel magasin paar tundi enne kui uurisin, vaatasin fotosid, lugesin ja kirjutasin ühe soojaga kella üheni öösel. Tänaseks jäi veel näidispiltide tegemine.

Seda peab küll ütlema, et kui hästi kindel plaan, mida ja kuidas Sa pilti teha tahad, on olemas, siis on rahuldavat fotot kordades lihtsam teha, kui niisama fotokas kaelas mööda linna patseerides imet loota! Elinat ja Raini peab mitme asja eest tänama ja üks on kindlasti see, et nad meid oma leebel soovituslikul moel mugavustsoonist välja ajavad. Nii mõnus on näha, et visalt harjutades lähevad asjad tõepoolest paremaks. Ei usu, et oleksin endale ilma Elina poolt pandud kohustuseta hakanud 1o-punktilist arhitektuuripildistamise juhendit koostama, aga nüüd on mul see olemas. Seejuures on see mitu korda läbi mõeldud ja teiste pilte vaadates kaalutud, et kes ja kas praktikas selliseid reegleid järgivad. Vihjena ütlen, et minu hinnagul tundub, et vähemalt Olev Mihkelmaa teeb oma pildid küll väga korrektselt ja reeglitele vastavalt ning minule tema puhtad valgusküllased arhitektuuripildid meeldivad väga!

Mis on arhitektuurifoto juures kõige raskem? Koristamine! Kui Sa just päris verivärsket ja/või fotosessiooniks ülesvuntsitud võõrast maja või korterit ei pildista, siis on kinnisvarafotograafia selles osas väga nõudlik. Väikegi segadus võib pildi rikkuda või tähelepanu peamiselt ära tõmmata. Tegin kodutöö omaenda majast – õnneks sain tütrekese appi koristama ning hetkel olen ikka päris rõõmus, et see töö ära teha tuli – kaks kärbest ühe hoobiga! Vähemalt ülespildistatud ruumid on nüüd puhtad ja mõnusad. Isegi kamina ukse klaas sai traatnuustikuga taas läbipaistvaks küüritud!

Teisel kohal on töötlus! Kaamera ei suuda ilma eriobjektiivita kõrgemate majade seinu sirgeks pildistada ja vähemalt minul isiklikult ei õnnestu see veel ka Lightroomis kuigi hästi. Samas on viimase kuu jooksul toimunud areng isegi mulle endale muljetavaldav! Mine tea, äkki hakkan ühel päeval veel täitsa rõõmuga emal (ta on mul kinnisvaramaakler) abis käima ja kinnisvara pildistama! Seni olen seda pigem peljanud, kuigi vahel ikkagi ära teinud.

Täna kell 10 käisin laenasin koolist lainurkobjektiivi ning selle tagastamisel, kell 15:15, panin Elina lauale ka trükisooja portfoolio. Suvevaheag algas!

Tegelikult muidugi ei tähenda meie suvevaheaeg päris sedasama, mis ta põhikoolis oli. Nimelt tuleks endale nüüd kiiremas korras otsida fotopraktika tegemise koht. Olen natuke maad kuulanud ja ühe fotograafiga konkreetselt rääkimas käinud (ei hakka ta nime veel nimetama). Viimane lubas, et valib oma praktikandi lähiajal, kui on kohtunud ka teiste mu klassiõdedega. No loodame, et saan tema juures vähemalt ühe koha endale, aga kui mitte, siis ehk avaneb mõni uus uks.

Igatahes, kui keegi teab kedagi, kes minusugust fotoõpilast (alguses tasuta ja hiljem siis vast ikka ka tasuga) abiliseks vajab, siis palun viige meid kokku! Mul on vaja teha 572 tundi tööd ja vastu tahan ainult võimalust võimalikult palju õppida ja ennast tõestada. Ma olen selline kohusetundlik fotoentusiast, seega oleks mõistlik kasutada võimalust mind mõne fotomeeskonnaga liita!

Praegu aga keskendun projektile “Triobetiga Las Vegases”! Täna käisime Triobeti kontoris ja saime endale erkpunased Triobeti dressikad, mõned pluusid ja akupangad. Imre vahetas meile portsu dollareid, tegemate on veel reisikindlustused ja pakkimise olen lükanud tavapäraselt viimasele hetkele.

Homme mängime veel Jokker Live’i, pühapäeva veedame perega ning esmaspäeval on ärasõit! Viva Las Vegas!

Lõpetuseks üks 2006. aasta video, millest tahaksin sel aastal juba hoopis parema versiooni teha:

Bellagio purskaevud – Viva Las Vegas

Kuu aega superkorralik

Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.

Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.

Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.

Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida. Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.

Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega (kõikide ainete arvestuslikud tööd, kompositsiooni portfoolio, Tiruli 15 portfoolio fotot)
Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid (eesaed korda, peenrad rohida, kompost katta).
Parandan oluliselt oma füüsilist vormi (kavatseme päris palju matkata ning parem oleks mitte esimesel matkarajal ennast üle pingutada) ja kaotan ca 5 kg kaalu, milleks:

kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit!
tarbin vähem kaloreid, kui kulutan!
ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki!
ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi!

Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.

Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.

Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!

Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39) — EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River

Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas

Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park

Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon

Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon

Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon

EMV mängija ja fotograaf

Kolmapäeval algavad Eesti meistrivõistlused pokkeris ja seekord olen ma enda kanda võtnud üsna võrdselt nii mängija kui fotograafi kohustusi.

EMV kestab 11 päeva ning selgub 11 meistrit, võtan kindlasti osa rahvaturniirist, põhiturniirist ja 8-game turniirist. Loodetavasti õnnestub osaleda ka naisteturniiril ja paaride pokkeris. Olen viimasena nimetatute ajaks pildistamise küll Anne-Ly kaela jätnud, kuid kahtlustan, et väsimus võib selleks ajaks mu osalemissoovist tugevamaks osutuda. Lisaks mängimisele ja pildistamistele on mul ju ka kool ning samal ajal toimub veel “I am photographer” festival, kus osalen kolmapäeval ühes töötoas ning olen reede varahommikust alates vabatahtlikuks abiliseks.

Aga eks see mängusoov muidugi sõltub ka sellest, kuidas esimestel turniiridel läheb. Hetkeseisuga pole ma veel ise neisse otseselt investeerinud, sest nagu minu puhul “kinkekaartidega” ikka juhtub, polnud ma suutnud aasta jooksul 2015. aasta EMV rankingu punktide eest võidetud 500-eurost Superweekendi piletit ära kasutada ning vahetasin selle nüüd kolmeks EMV piletiks. Nii et, kui ma nüüd nendelt “freerollidelt” midagi võitma peaks, siis tahaks ju kindlasti veel mängida ning ehk hakata isegi selle aasta rankingu peale mõtlema. Jääb ainult loota, et ma siis kellegi enda asemel pildistama suudan meelitada… Aga ärme rutta asjadest ette.

Tegelikult olen ma üle igasuguse mõõdu rõõmus, et pildistamine mulle usaldati ning tahan seda teha paremini kui kunagi varem. Loomulikult jään ma pokkerit pildistavatele tippmeestele alla oma fototehnilise varustuse poolest ning samuti pole mul kolmapäevaks veel kuskilt võtta enam kui kümneaastast fotograafikogemust, kuid seda enam üritan puuduvat muude asjadega kompenseerida: kadreerida hoolikalt, valida erinevaid võttenurki, tabada emotsionaalseid hetki ning teha mängijatest lihtsalt ilusaid pilte, mida neil oleks tore vaadata ja sotsiaalmeedias jagada. Tänasel lorutamispäeval lappasin enese harimise huvides muuhulgas tunnikese jagu erinevaid pokkeripiltide albumeid ja nuputasin, mida huvitavat ise kasutada.

Eile käisin Olympicus Jokker.ee Live turniiril ning pärast väljakukkumist harjutasin fotokätt finalistide peal. Ma muidugi ei usu, et EMV ajal mul lubataks välguga pildistada, kuid vahelduseks oli see ikka väga mugav. Tervitused siinkohal kogu turniiri ja eriti finaallaua toredale seltskonnale ning võitjale Taurile!

Pildistamise osas oli tegelikult märtsis päris mitu lahedat kogemust: pokkeripildistamisi oli kaks, veel pildistasin stuudos oma õde ja oma venda ja sõprade 5-liikmelist (+kass) perekonda nende ilusas valgusküllases kodus ja Kristiinat looduses.

Kõige erilisem oligi softboxi ja välguga mässamise sessioon rannas (saatjad tõrkusid ning modelli ärakülmatamise hirmus jäi ajast kõvasti puudus, et nendega liiga kaua jahmerdada), kus assistendina lõi kaasa ka Imre. Koolisisese näituse jaoks pildistame klassikaaslastega üksteist ja mina sain loosiga võimaluse pildistada Kristiinat. Koolis näeme teda tavaliselt tumedate prilliraamide taga sellise superasjaliku ja kohusetundliku tüdrukuna, kes on lisaks tulihingeline sportlane. Algul mõtlesingi teda pildistada treeningulaadses olukorras, kuid siis tekkis soov ta hoopis romantilisse kleidikesse riietada ning tema kaunid naiselikud näojooned esile tuua. Vähemalt minu arust on ta väga ilus tüdruk ning päikeseloojang merekaldal tundus olevat parim teema sinna juurde. Päike läks sel õhtul küll enne loojumist paksu pilve taha, kuid saadud pildid meeldivad isegi mulle endale päris hästi! See muidugi ei tähenda, et ma oskaks selle õhtu piltide seast seda kõige õigemat ehk näituse oma välja valida – oh seda lõputut vaagimist!

Üks näide:

P.S. Vegasesse sõitmise soov on pea väljakannatamatult suur, kuid ära sai organiseeritud hoopis suvine perereis Hiiumaale.