Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.
Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.
Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.
Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.
Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.
Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.
Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.
Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:
Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.
Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.
Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!
