Värske tööinimesena (seejuures tegelikult ikkagi sisuliselt veel oma aja peremehena) olen avastanud end mõtlemas osade asjade peale teistmoodi kui veel mõned nädalad tagasi.
Üks naljakas asi, mis kohe juhtus, oli see, et hakkasin hindu märkama ja arvutama … töötundides. Kui vaadata, et mingi asja nimel peaksin teoreetiliselt töötama 8 või lausa 20 tundi, siis paneb ikka mõtlema küll, et kas ma seda nii palju vajan/tahan. Kujutan ette, et see võib mu senise küllalt muretu tarbijakäitumise suunamisel isegi kasuks tulla … või siis langen musta masendussse.
Täna võrdlesime õega naljatamisi oma kleitide hindu: tema oli oma kauni kehakatte saanud kätte poole tunniga, mina aga peaksin oma roosa lemmiku eest ligi 2 tundi fotosid töötlema. Kusjuures mõlema hilbu puhul ei tundunud selliselt arvutatud hind konkreetse näite puhul õnneks sugugi suur. Küll aga tundus üüratu meie pere eelmise kuu telefoniarve. Minul, kes ma enamasti isegi ei tea, kus mu telefon parasjagu asub!? Mõelda vaid, kui palju tunde teised inimesed l selle va “telefonirõõmu” eest rügama peavad?!
Teiseks jälgin hoopis hoolsamalt oma ajakasutust ning rakendan igal võimalusel ema poolt lapsena pähe taotud juhist “Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too (ära tühjalt käi)”, mis tähendab siis seda, et näiteks poodi ei minda eraldi (lõbu)sõiduna, vaid läbipõikena koduteel, kõik muud käigud planeeritakse samuti enne või pärast tööd läbisõitudena. Kodus tegin seda muidugi varem ka (kui üles korrusele lähen, siis on ikka midagi käes ja alla tulles ning möödaminnes koristan vedelavaid asju või kastan ära lilled), aga nüüd on see kuidagi veel olulisem.
Ja kolmandaks … üllatus-üllatus: armas abikaasa tundub veel armsam – nii imelik kui see ka ei tundu, jõuan ma teda 4-tunnise lahusoleku ajal igatsema hakata! Ning ka lapsed on justkui kuidagi tublimad, toredamad ja sõbralikumad.
Ajakasutuse juurde veel korrraks tagasi tulles, tahan end kiita, et nägin terve eilse päeva vaeva oma isiklike piltide sorteerimise ja eraldi kettale tõstmisega. Teisalt jõudsin hädavaevu poole peale: läpakas on veel ca 3000 raw faili, mis sorteerimata ja töötlemata. Kust see aeg küll võtta!
Lõpetuseks minu õe Kaidi sünnipäeva puhul aga hoopis selline (mõned aastad tagasi tehtud) eilsel sorteerimisel avastatud pildike:
