Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.
Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.
Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.
Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!
Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…
…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.
Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.
Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).
Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!
Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!
*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.
Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.
ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!
Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!
Töökad ja toredad:
#Laulukarussell2017 – bänd ja saatejuhid
Igaüks peaks saama õppida seda, mida soovib ning kedagi ei tohiks sundida midagi tegema vastu tema tahtmist. See toimib edukalt üks-ühele õpetamises. Kui aga inimene teeb valiku hakata õppima koolis, mille rühmas on kümneid teisi õpilasi, seab too inimene endale ise piirid.
Üks piir on see, et ta peab iga kord kohal käima, olema algusest lõpuni kohal ja tegema kaasa kõik harjutused. Kui ta ei saa kohal olla, tuleb tal kulutada sama aeg iseseisvalt ja järgmiseks korraks kõik järele õppida, et rong saaks edasi liikuda. Seega vaikimisi õpilane nõustub järgima tunniplaani.
Teine piirang on õppetegevuse kestus. Kui tegemist on kahe- või kolmeaastase õppekavaga, piirab õpilane oma elu niivõrd, et ta kõik need kaks või kolm aastat ainult õpibki ja ei tee midagi muud, sest kaht jumalat korraga teenida ei saa.
Kolmas piirang on ettekirjutatud õppekava. Inimene valib õppekava vastavalt oma huvidele. Kui selles õppekavas on ka miski, mis ei vasta tema huvidele, on too inimene juba enda ellu oluliselt negatiivset stressi juurde kaasanud.
Loomulikult on võimalik õppekorraldus muuta selliseks, et arvestataks võimalikult palju õpilaste soovide, oskuste-teadmiste ja võimekusega. Nagu õpetaja õpib iga päev, kuidas õpetada, sest iga õpetatav on erinev, õpib ka koolipidaja, kuidas korraldada õppetöö selliseks, et võimalikult paljudele osalejatele sobiks. Vahel juhtub, et muudatus viiakse sisse õpilaste soovil, kes selleks ajaks juba väljuvad süsteemist, kui see muudatus rakendatakse. Ja siis selgub, see muudatus omakorda järgmistele õpilastele ei sobigi. Seega tuleb kohandusi teha pidevalt.
Kas üldse on võimalik korraldada õppetööd konsensusepõhiselt? On, aga selleks on vajalik vastav intelligents, kasvõi kunstlik. Kas me oleme võimelised selle ehitama? Julgen väita, et olen valmis õpetama, kuidas seda ehitada. Kas on huvilisi siin/seal koolis, et asi ära teha?