Ostsin detsembris Max Tomlinsoni raamatu “Aja oma keha vormi” kindla veendumusega, et haaran härjal kohe sarvist ja teen teoks. Sirvisin päeva ja sirvisin kaks, pidasin vaikselt ja valjult plaani, ühel ööl tegin enda objektiivse hindamisegi ära, kuid juba järgmisel ununes raamat öökapile.
Olin Imrele rääkinud, et tahaksin proovida selle programmi läbimist, kuid teda otseselt ühinema polnud kutsunud.
See oli vist pühapäeval, kui ta ise raamatut sirvima asus.
Esmaspäeva hommikul hakkasime programmiga hiilivalt pihta ja pärastlõunast juba tõsiselt. Enamuse esmaspäevast uuris Imps nii seda raamatut kui teisi, koostas menüüsid ja ostunimekirju ning nüüd oleme siis ette võtnud oma esimeses radikaalse toitumise ja liikumise programmi. Ma tundsin järsku äärmiselt teravalt, et mul on paks olemisest konkreetselt kõrini!
Seljataha jäävad vähemalt 5 aastat kaootilist pusimist kaalu ja tervisega, oleme üsna sihilikult hoidunud otsestest eridieetidest ning püüdnud puhtalt liikumise ja tervislikuma toitumise abil asja kontrollida.
Nüüd aga on klõps vist tõesti ära käinud ja kuigi toitume hetkel peamiselt vaid maitsestamata köögiviljast, tunnen end kergemini ja lootused, et asi õnnestub, on hämmastavalt kõrged. Kolme päeva jooksul pole ma tundnud ei tühja kõhtu ega kehva enesetunnet, lähen probleemideta kesköö paiku magama (mis on väga hea, sest enne istusin ma ju pidevalt 4-5 üleval) ja samas olen ärkveloleku ajal kuidagi erksam.
Ma ei julge öelda, et see ongi see kõige õigem asi, mida tegema peab, aga võtame seda Impsuga kui 2-kuulist distsipliiniharjutust ja hindame asja mõtekust ja toimivust alles siis, kui see aeg läbi saab.
II klõps.
Ma ei mängi enam pokkerit, kui selleks väga suurt soovi pole. Istusin varem alailma õhtuti harjumusest arvuti taha ja tegin esimese asjana ikka pokkerilauad lahti. Veebruaris on asjad hoopis teistmoodi. Avan arvuti, loen ja suhtlen, mängin mingit lõõgastavat mängu ja alles seejärel kaalun, kas üldse mängida mõni turniir või natuke badugit.
III klõps.
Sel aastal oleme Imrega väga tublid kõndijad olnud ning laupäevane Keila-Joa matkaraja külastus oli lihtsalt võrratu!
Nimelt arvasin veel natuke aega tagasi, et “pokkeriajakirjaniku töö” peaks olema minu jaoks üks äärmiselt meeldiv tegevus.
Otsida uudiseid ja kirjutada minuga sarnase huviga inimestele asjadest, mida ma isegi lugeda tahaks (olgu, olgu natuke on kohustuslikke ja selliseid lugusid ka, mis mind ennast ehk nii palju ei köida, aga teisi mängjaid võib-olla siiski), suunata neid, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, linkide kaudu edasi ja vahetada kommentaariumis erinevate teemade kohta arvamusi ning õnnitleda neid eestlasi, kes meie alal midagi saavutavad.
See on ju ometi tore?! Isegi kui trükiveakurat või grammatikakratt mõnikord midagi ära vusserdab. Vahepõikena olgu öeldud, et mul on äärmiselt kahju, et neil seal korrektorit pole, sest paraku pole kunagisest emakeele õpetaja pailapsest ja tüdrukust, kelle kirjandeid tihtilugu klassile eeskujuks toodi, kuigi palju alles. Ma tahaksin õppida ja oleksin väga tänulik, kui keegi viitsiks argumenteeritud tagasisidet anda, et mis artiklites valesti on või kogu pokkerinurgas paremini olla võiks. Kogu kolmenädalase töö jooksul on selliseid kommantaare olnud 2.
Nupu.- ja artiklikirjutaja Postimehe pokkerinurgas peab tegelikult aga eelkõige olema ninasarviku paksu naha ja pardi vetthülgavate sulgedega, et kogu see kommentaariumis jagatav õelus ja ignorantsus enda sisse või külge ei jääks! Kommentaare on haruharva ja nendest julgelt 70% on halvustavad, solvavad või lihtsalt asjasse mittepuutuvad… Isegi meie tublisid mängijaid tunnustatakse ja innustatakse üliharva!
Ja kes vastaks küsimusele, kuidas sinna lehele satub niis suur hulk inimesi, kellel pokkeri vastu mingit huvi pole?
Mina ise pole mitte kunagi sattunud bemarifännide või liblikapüüdjate leheküljele! Ma isegi ei tea, kus need lehed on, ja mul poleks ei pädevust ega aega, et seal kommentaare kirjutama hakata!
Aga loomulikult ei tähenda siintoodu seda, et ma oleks löödud või hädas, jätkan ma oma pokkeriajakirjaniku väljakutset püstipäi ja õhinaga, sest tunnen, et see on mitmes mõttes kasulik mulle endale. Mulle tegelikult väga meeldib kirjutamine ja eriti intervjuude tegemine mängijatega, tahaksin nendes asjades olla parem, terasem ja sõnakasutuses osavam ning usun, et see kõik tuleb päevade, nädalate ja kuudega! Pokkeriuudistega kursisolemine ja huvitavate inimestega suhtlemine veel pealekauba!
Seega…
“…Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.”
Tere siis jälle! Loodan, et kõigil on aasta ilusti ära vahetunud!
Mina isiklikult tahan, et see oleks minu jaoks eelkõige heade suhete aasta:
* et suhted Imrega ei muutuks, aga kõigi teistega väheke (ja mõnega ka päris palju) paraneks;
* et mul oleks rohkem tähelepanu ja aega neile, kes seda vajavad;
* et ma räägiksin oma lastega rohkem ja riidleksin palju vähem;
* et mu ellu tuleks tagasi lähemale vanu ja lisanduks uusi sõpru!
Lisaks:
* Tööd luban teha südamega, kuid mõistlikus ajalises koguses!
* Pokkerit luban mängida keskendunult ja vaid siis, kui selleks tõesti tuju on!
* Toituda luban tervislikumalt!
* Sporti luban teha palju-palju rohkem!
* Magada luban ka rohkem ja normaalsematel aegadel!
Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!
Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.
Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …
1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.
2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!
3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.
4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.
5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!
Kuni mäletan, on mulle meeldinud organiseerida endale suuremat sorti sünnipäevapidustusi.
Ega keegi teine neid Sinu eest ju ei tee! Suuri pidusid – juubeleid ja pulmi – kus tantsida ja kellegi juhendamisel meelt lahutada on minu arust kogu aeg liiga harva. Samas muidugi, kui neid siis mõnikord toimub, vot siis ikka mitu tükki korraga! Selle kohta on ilmselt mingi Murphy seadus olemas.
Olen siis seda peotühimikku ikka jõudumööda ja õhinaga täitnud, kuid seekord teatasin perele ja sõpradele, et üllatus-üllatus: suurt pidu ei toimu, ei toimu isegi väikest!
Lasin end hoopis pereringis poputada ja nad tegid seda kenasti!
Hommik algas küünalde puhumise ja munaroaga (lilled ja kingid olid muidugi ka):
Seejärel tiirud liuväljal:
Siis veel kogu kambaga väljas söömine ning täpiks i-le Imrega kahekesi kinos ning diivanil.
Väga mugav viis vanemaks saada, muide! (Kuigi järgmisel aastal vist tuleb ikka jälle pidu ka!)
Sugulastega olime juba eelmisel nädalal ühise (mina, Imre ja Oliver) sünnipäevatähistusena loomaaias käinud.
Sõbrad aga olid siis seekord minuga mõtteis, telefonis ja Facebookis. Teistmoodi, aga siiski meeldival moel, sest erinevaid õnnitlusi tuli tohutult! Tänan teid!
*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.
*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.
*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.
Sauna tegelikult polnud, samuti puudus kummelitee, kuid tunne on just selline, kui seda rida laulus kuuldes. Imre jaoks on see Mait Vaigu tekst veidi traagilisem kui minu jaoks ja Vaigu enda mõte on kindlasti hoopis kolmas, aga see on juba teine teema.
Hommikud on meil siin koledad: keegi ei taha tõusta ja pinged leevenduvad suure kisaga. Lõpuks lükkan lapsed majast välja ja mure südames vajun mõneks tunniks masendusse ja/või unne. Päeva elame askeldades üle ja see kulgeb sageli nii kiiresti, et seisatada ja mõelda pole aegagi.
Alles päris õhtul, eriti sellisel, kus on aega teha küünlavalgel üks vein, saab hing helgeks, sest enamasti on ju ikka nii, et päevale joont alla tõmmates ja jamadega rahu sõlmides, selgub tõde: ELU ON LILL (lahtiseletatult: … kink, mis on minule antud ja kohustus, mis on minule pandud…)
Kahjuks oli täna külastatud Linnamuuseum suhteliselt igavavõitu, aga selle korvas lastega niisama koosveedetud aeg ja õhtusöök väljas.
Elu on elamist väärt! Kogu aeg! Oleks ainult sisemist rahu need mõned hommikused ebameeldivad hetked vähem ebameeldivaks mõelda ja muuta!
Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.
Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.
Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!
Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!
Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!
Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!
Petanque on väga ohtlik sport! Käesolevaks hetkeks mu päeval kahe palli vahele jäänud sõrm omandanud tumelilla värvuse.
Teiselt poolt on võitmine väga mõnus ja praktiliselt midagi muud pole vaja teha, kui loosiga õige partner hittida! Tänase PokerNewsi klubiürituse võitjad olime mina ja Inma!
