“Õhtune saun kõik leevendab tasa…”

Sauna tegelikult polnud, samuti puudus kummelitee, kuid tunne on just selline, kui seda rida laulus kuuldes. Imre jaoks on see Mait Vaigu tekst veidi traagilisem kui minu jaoks ja Vaigu enda mõte on kindlasti hoopis kolmas, aga see on juba teine teema.

Hommikud on meil siin koledad: keegi ei taha tõusta ja pinged leevenduvad suure kisaga. Lõpuks lükkan lapsed majast välja ja mure südames vajun mõneks tunniks masendusse ja/või unne. Päeva elame askeldades üle ja see kulgeb sageli nii kiiresti, et seisatada ja mõelda pole aegagi.

Alles päris õhtul, eriti sellisel, kus on aega teha küünlavalgel üks vein, saab hing helgeks, sest enamasti on ju ikka nii, et päevale joont alla tõmmates ja jamadega rahu sõlmides, selgub tõde: ELU ON LILL (lahtiseletatult: … kink, mis on minule antud ja kohustus, mis on minule pandud…)

Kahjuks oli täna külastatud Linnamuuseum suhteliselt igavavõitu, aga selle korvas lastega niisama koosveedetud aeg ja õhtusöök väljas.

Elu on elamist väärt! Kogu aeg! Oleks ainult sisemist rahu need mõned hommikused ebameeldivad hetked vähem ebameeldivaks mõelda ja muuta!