Mõned mõtteterad Ray Bradbury novellist:
*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.
*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.
*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.