Kuni mäletan, on mulle meeldinud organiseerida endale suuremat sorti sünnipäevapidustusi.
Ega keegi teine neid Sinu eest ju ei tee! Suuri pidusid – juubeleid ja pulmi – kus tantsida ja kellegi juhendamisel meelt lahutada on minu arust kogu aeg liiga harva. Samas muidugi, kui neid siis mõnikord toimub, vot siis ikka mitu tükki korraga! Selle kohta on ilmselt mingi Murphy seadus olemas.
Olen siis seda peotühimikku ikka jõudumööda ja õhinaga täitnud, kuid seekord teatasin perele ja sõpradele, et üllatus-üllatus: suurt pidu ei toimu, ei toimu isegi väikest!
Lasin end hoopis pereringis poputada ja nad tegid seda kenasti!
Hommik algas küünalde puhumise ja munaroaga (lilled ja kingid olid muidugi ka):
Seejärel tiirud liuväljal:
Siis veel kogu kambaga väljas söömine ning täpiks i-le Imrega kahekesi kinos ning diivanil.
Väga mugav viis vanemaks saada, muide! (Kuigi järgmisel aastal vist tuleb ikka jälle pidu ka!)
Sugulastega olime juba eelmisel nädalal ühise (mina, Imre ja Oliver) sünnipäevatähistusena loomaaias käinud.
Sõbrad aga olid siis seekord minuga mõtteis, telefonis ja Facebookis. Teistmoodi, aga siiski meeldival moel, sest erinevaid õnnitlusi tuli tohutult! Tänan teid!