Üldine | Elu on lill

Kui Sa midagi väga kardad, siis Sa seda natuke ikka soovid ka…

…olevat keegi tark mees kunagi kuskil öelnud.

Niisiis nüüd kirjutan stiilselt nagu teismeline kooliplika kunagi:

Hommikul ärkasin üles ja käisime keskmise lapsega koolis raamatute järgi.

Seejärel tulin koju, sõin hommikust, pakkisin pooled raamatud ära ja käisin vanema lapsega arstil, kooli jaoks kingi ostmas ning koolis tema raamatute järgi.

Kohe peale seda käisime mehega arsti juuers, tulime korraks koju ning läksime kassiga arstile.

Lapsed olid trennis ja meie käisime kõndimas – muidugi jäime paduka kätte!

Õhtul pakkisin ka teise poisi raamautud ära.

Veeres-veeres päevakene õhtu poole, aga kuhugi kuklasse jäi ebamääraselt kripeldama, nagu oleks midagi tähtsat tegemata jäänud.

Muidugi kuskil seal vahepeal tuli leida aega töö jaoks ning 21:00 istusin pokkerilauda – päris korralik harjutuspäev kooliks!

Kõlab kui nutulaul, aga tegelikult mulle tänane päev täitsa meeldis.

Jõudu kõigile lapsevanematele – lapsed on elu õied!

Kes suudaks aega peatada

Aeg lendab!

No tõesti, see on uskumatu, et me pole alates esimesest juulist blogisse mitte midagi kirjutanud!
Oleme töö ja puhkamisega nii hõivatud olnud, et mahaistumiseks, asjade läbimõtlemiseks, liiatigi kirja panemiseks pole lihtsalt aega jagunud.
On olnud väga tegus ja samas mõnus suvi.

30.juulil sai meil abielus oldud 7 aastat! Lihtsalt veel üks tõestus, et aeg tõesti lendab kiiresti!

Aga ajakene, palun võta hoogu maha ja lähme edasi pisikeste sammukestega, sest seal päris ees ei oota midagi sellist, mille poole ümbritsevat märkamata üldse tormata tasuks!

Ma ei taha veel sügist, eriti kooli algust, sest hommikused varased ärkamised ja laste kooliskäimisega seotud kohustused heidutavad mind võrdselt.
Tahan, et viimane koolieelne nädal oleks pikk terve igavik!

Muide, olen hakanud jälle sõnu seadma, luuletamiseks on seda palju nimetada, aga sõnad lihtsalt tahavad ritta minna, tegin nende jaoks eraldi all-lehe kah, vaata ülevalt menüüst ;).

Naljanurk

Pokkerilauas istudes kuuleb päris vahvaid lugusid, panin selle nädala parimad palad teilegi nautlemiseks kirja.

Ameerika veidraimad nimed
Mustanahaline perekond oli teinud väikese tähelepanuapsaka, kui pani lapsele nimeks Shithead (loe: shithiid, rõhk teisel silbil). Kaks mängijat vandusid käsi südamel, et tegemist on tõsilooga, mõlemad jäid hiljem küll blufiga vahele, et mine võta kinni.

Eskimo ja Grizzle. Anekdootlik ja ilmselt fiktiivne lugu kahest minevikus sulitempudega vahelejäänud mängumehest.

Paul „Eskimo“ Clark ja Sam Grizzle kohtuvad turniiripausi ajal pissuaari ees.
Eskimo: „Sam!“
Grizzle: „Hei Eskimo!“
Eskimo: „Mis sa arvad, vahetame tänasel turniiril 25%?“
Grizzle: „Miks mitte, Eskimo, teeme ära.“
Mehed löövad käed ja Eskimo lahkub ruumist. Jutuajamist juhuslikult kõrvalt kuulnud mängija ütleb Samile: „Sam, mulle ei meeldi nina teiste asjadesse toppida, aga ebaeetiline tundub seda sulle mitte öelda. Olin Eskimoga samas lauas ning ta kukkus just enne pausi turniirilt välja!“
Sam vastab ohates: „Aitäh teavitamast, aga pole hullu. Ma isegi ei mänginud täna…“

Frank „Player of the year“ Kassela stiilinäide studist

Allen „Chainsaw“ Kessler rääkis $50 000 segamängutuniiril mängitud studikäest 2010 WSOP „Aasta mängija“ tiitli võitnud Frank Kassela vastu:
„Frank avab ässaga, minul on väljas 8 ja taskus soldatite paar. Maksan, neljas kaart tuleb temale 4 ja mulle 5, tema panustab ja mina jälle maksan. Viies tänav annab mulle soldati ja Frankile 4. Tema paneb edasi ning kuigi olen 99% ees, siis otsustan lasta tal edasi tulistada ja lihtsalt maksan. Kuues tänav on temal järjekordne 4 ja minul 9. Lauad siis järgmised:
Chainsaw: (J-J)-8-5-J-9
Kassela: (X-X)-A-4-4-4
Frank paneb ja mina maksan. Viimase kaardiga saan maja. Frank panustab jälle ja mina tõstan. Frank kratsib kukalt ja ütleb foldides: „Nojah, neljade kolmik ei ole vist hea, eh?“ Terve laua ilmed on nagu Jennifer Tilly lauakaaslastel lustakas Poker After Dark videos.

Suurepärane seitsmenda tänava panus, härra „Aasta mängija“!!!“

Venetian naisteturniir $400

Kui olin esimeses lauas vastaseid 2 tundi hoolikalt jälgides tuvastanud paar väga “tight” ja paar “ultra-loose” tegelast ning pidanuks tehtud töö vilju nautima hakkama, siis tõsteti mind teise lauda.

Soosiv kaardijooks puudus ja uued lauakaaslased olid täitsa segased: 40BB-ga mindi preflop all-in QQ v 88, calliti megasuuri kolmpanuseid KT-ga ning riveril potisuurune panus paranemata taskukolmedega…

Ca 2 tunni jooksul, mis ma seal lauas veetsin, sain mängitava kaardi 3 korda: 77, ATs ja 99 ning need kulgesid järgmiselt.

Blindid 100/200, ante 25. Mul on keskmisel positsioonil 77 ja minuni on folditud, panen sisse 500, minust järgmine tulistab 1200 ning blindid callivad, callin samuti. Floppi enam ei mäletagi, kuid SB beti peale loobun oma paarist.

Blindid 150/300, ante 25. UTG leian ATs ja kuna ma pole väga tükk aega midagi mänginud, siis tulistan kohe 800 ning saan 4 calli! Milline respekt (‘ülitight’ mängijale)! Flop JT4, mille peale üks blindidest tulistab kohe poti ning mina loobun oma flopatud paarist. Hiljem avab flopist poti tulistanud naisterahvas küll 99 ning mastipüüdja AQ, aga ikkagi ei oska ma nelja vastase vastu teisest paarist loobumist endale pahaks panna.

Blindid 200/400, ante 50. Eest tuleb “loose-agressive” mängijalt raise 1000-le, “loose-passive” callib ja minul on buttonil 99, millega lükkan oma järgijäänud 4800 nööpi sisse. Paraku läheb SB seepeale 12000 all-in ning “loosed” foldivad. SB ärkas emandate otsas ning laud mulle abi ei toonud.

Aga Venetian on väga ilus hotell. Siin üks pilt nö. koridorist.

El Cortez’ist Gold Coast’i

Täna oli ülitegus päev.

Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.

Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.

Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.

Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.

Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!

Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.

Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.

Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.

Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.

Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).

Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.

Varsti lisan pilte Facebooki kah!

Downtown Las Vegas

Kui nädala sees ja eriti hommikuti on downtown suhteliselt trööstitu, siis nädalavahetusel läheb pidu lahti ning erinevalt stripist on kõik käe-jala juures ja kokku kuhjatud.

Üks katusealune tänav, kus võib osa saada väga mitmesugusest meelelahutusesest või põigata kasiinodesse ja söögikohtadesse, see ongi turisti downtown. Kui Las Vegasesse satute, ärge jätke seda kohta külastamata, elamus võib olla küll erinev, kuid kindlasti kogemist väärt.

Siin toimuks nädalavahetusel nagu suur aastalaat, mida kaua-kaua oodatud ja ette valmistatud, aga see toimub igal nädalal reedest pühapäevani, koosnedes täavaartistide kõikvõimalikest etteastetest:

* mustkunstnikud, kaardipanijad,

* mees, kes poeb kasti,

* erinevate fake-videote valmistamine,

* kõikvõimalikud maskeeritud tegelased (Elvised, transformerid, ämblikmehed, libud, machod, indiaanlased jne)

* muusikud ja lauljad, kõhurääkija

* massöörid, ennustajad

* hämmastavalt palju artiste, kes imiteerivad kips- või pronkskujusid,

* erinevad kunstnikud, kes joonistavad kas Sind või midagi muud,

* kolm lava, millel toimuvad õhtuti erinevad tasuta kontserdid,

* baariletid, millel tantsivad napis riietuses näitsikud,

* atraktsioon, mille abil saad tänava ühest äärest teha lae all õhusõidu kuni keskpaigani,

* katus, mis ulatub üle kogu tänava ja kus mingite intervallide järel näidatakse muusikavideosid,

* tänavakauplejad,

* palju üllatunud, ülemeelikuid ja ebakaineid inimesi!

* kahjuks aasta-aastalt järjest rohkem lihtsalt kerjuseid ja kodutuid.

(Rohkem pilte peagi minu Facebookis)

Golden Nugget H.O.R.S.E.

Võtsin sellel turniiril endale ülesandeks tegeleda inimeste jälgimisega, kuid tuleb tunnistada, et ei saanud sellega kuigi hästi hakkama.

Vabandused:

1)istusin kohal nr. 8 ehk diileri kõrval ja nägin hästi ainult nelja inimest;

2) keegi mängijatest pole limit-turniiri algfaasis kuigi närvis, kõik tegelevad kas suhtlemise või muusikakuulamisega ning suuri otsuseid teha veel ei tule;

3) lauakaaslastest oluliset rohkem emotsioone pakkus Ronaldo, kes saali nurgas otse minu vastas oleval teleriekraanil mitmeid kordi tšehhide väravat tabada üritas ja lõpuks sellega ka hakkama sai;

4) mu turniir lõppes nii vara, et jälgimisväärseid käike jõuti tõesti teha vaid üksikutel kordadel.

Üldiselt pean turniiri kohta ütlema, et ma ei jäänud enda mänguga rahule, aga kaardijooks oli mu nõrgast mängust veelgi hullem ning veidi agressiivsema mänguga oleksin tõenäoliselt turniiri lihtsalt veidi varem lõpetanud. Žetoonide kuhi sulas ja sulas ja sulas, võitsin vist terve oma 7-levelise turniiri jooksul ca 5 potti, kusjuures vaid üks neist oli märkimisväärselt suur.

Tegin küll päris mitu head foldi, nt. kui 7-cardis mastiga kahe avatud paariga mägija vastu ära tabasin, et vähemalt üks neist sai kuuenda kaardiga maja (hiljem selgus, et teisel oli lausa nelik) ja loobusin, samuti tuli paar suuremat potti ära anda razzis, kui hästi alanud käsi lihtsalt ära tapeti, aga ise ei saanud jõu ega kavalusega ühtegi žetooni. Seega suht hambutu mäng ja kehv kaardijooks lõppesid paratamautuga ning juba enne õhtusööki sain turniirilt vabaks.

Sellelt turniirilt on edaspidiseks eluks kaasa võtta vaid üks teravmeelne tähelepanek meie tsiviliseeritud ühiskonna ja inimeste kohta. Nimelt istus mu kõrval mees, kes laua arutluse teemal, miks mõned mängijad lauas tigedad ja õelad on, võttis kokku umbes nii: “Ca 90% meie ühiskonna inimestest on lihtsalt liiga lollid, et olla õnnelikud, suurem osa tahabki olla õnnetu ja frustreeritud. Nad ei saa aru, et samal ajal kui maailmas on suur hulk inimesi, kes nälgivad või on mingil muul põhjusel tõsises hädas, mängime meie siin laua taga kaarte ja see on kõigest mäng! ”

Tallinn – Helsingi – Chicago – Las Vegas

Kui palju aega kulub punktist A punkti B jõudmiseks. Aruanne:

Taksoga sadamasse – 30 minutit
Kiirlaevaga Soome – 90 minutit
Imre õe ja õetütre sünnipäeva tähistamine – 6 tundi
Ööbimine Imre ema juures – 8 tundi
Metroo + bussiga lennujaama – 1 tund
Helsingi – Chicago lend – 9 tundi
Hängimine Chicago lennujaamas (muuhulgas väike rongisõit ühest terminaalist teise) – 6 tundi
Chicago – Las Vegas lend – 4 tundi
Ja juba jõudsimegi WSOP linna kohale!

Aga kas te ka teate, mitmendat korda me WSOP-l oleme?

SEITSMENDAT (kui kuskil viga sisse ei teinud arvutustes)!
Aga miks üldse, miks see nii oluline on?
Lühidalt on need maailmameistrivõistlused!
Lugesin lennukis Ian Taylor’i ja Matthew Hilger’i „Pokkeripsühholoogiat“ ning nende soovitusel (eestikeelne versioon lk. 223) mõtisklesin selle üle, miks ma üldse pokkerit mängin.
Lisaks rahateenimisele toovad nemad võimalike põhjustena välja:
a)    Meelelahutus
b)    Hasart
c)    Suhtlemine
d)    Enese proovilepanek
Nende sõnul pole teistel eesmärkidel mängimine küll ei keelatud ega vale, kuid oluline on seda ise teada: „Kui mängid pokkerit mingil muul kui raha teenimise eesmärgil, ole enda vastu aus ja tunnista seda endale.“
Olen enda, kui pokkerimängija, juba mõnda aega liigitanud harrastajaks, kuid päris nii otsest küsimust, et miks ma üldse mängin, polnudki vist esitanud.

Samas pole mul viimasel ajal olnud kuigi palju aega ja tahtmist pokkerit mängida ja see paus täitsa meeldib mulle tegelikult.

Nüüd siis mõtlesin ja olin aus: live-pokkerit pole ma kunagi suutnud raha teenimise eesmärgil mängida – minu jaoks on see suhtlemine ning meelelahutus, kus muuhulgas on tore võita ja kaotamine võib teinekord kurvaks või tigedaks teha, kuid asi pole ikkagi raha kaotamises, vaid löögis mu egole.
Iga-aastase WSOP eesmärk on aga veel hoopis omamoodi teema – see, et eesmärk pole raha teenime, muidugi kohe on selge ja bankroll management’i järgi ei tohiks ma WSOP-st veel mitte isegi unistada, ka suhtlemine on nendel turniiridel väheoluline (ainus koht, kus mängin prillid peas, klapid kõrvas ning räägin ainult siis, kui midagi otse küsitakse), meelelahutuseks on panused liiga suured (mitte raha ise, aga rahadesse/auhinnalisele kohale jõudmine ja WSOP bracelet!!!!)

Taylori ja Hilgeri määratluse järgi saame seega põhjuseks enese proovilepaneku.

Olgu see siis pealegi põhjuseks ning võru tagajärjeks, soovige mulle edu!

Täna aga lähen suhtlema ja plaanis on harjutada inimeste jälgimist. Võtame Imrega soojenduseks ette $200 HORSE turniiri Golden Nugget’is.

Kevad läbi, algas suvi!

Tere lugejad! Oleme oma blogi viimasel ajal veidi unarusse jätnud (eriti Imre), aga WSOP puhul pöördume siia kenasti tagasi ja räägime teile võimalikult tihti, kuidas meil läheb.

Kevad oli veidi närviline, sest tuli harjuda erinevate uute rütmidega. Märtsist hakkasin tööle PokerStarsi heaks ning selge see, et mistahes päris uue töö alustamine on küll põnev, aga vähemalt esimestel kuudel ka harjumatu ning keeruline, laste kooliaasta lõpp veel pealekauba.

Aastatega on me perel omamoodi traditsiooniks saanud, et kohe peale viimast koolipäeva sõidame lastega Eestist ära. Tihti on see olnud seotud mõne pokkeriturniiriga, mistõttu oleme kaasa võtnud lisalapsehoidjad selleks ajaks, kui ise pokkerilauas möllame, aga seekord läksime ainult oma perega ja pokkerit ei seganud asjasse üldse. Ja hästi tegime!

Tallinn-Brindisi otselend ning eesmärk tutvuda ühe pisikese osaga Itaaliast, Apuuliga, mis paikneb seal täpselt saapa konstas. Imre planeeris kogu reisi, kõik päevad käisime kuskil ringi ja õhtul vaatasime jalgpalli. Lühidalt oli võrratu reis ja pilte näeb minu Facebookist. Neile, kes ei salli inimmasse, soovitan soojalt minna Apuuliasse just juuni alguses, kui hooaeg pole veel päriselt alanud, kuid meie jaoks on juba piisavalt soe. Näiteks esimeses hotellis olime kahel päeval suure välibasseini ääres täiesti privaatselt vaid oma perega, sooja 30 kraadi ja päikseline.

Apuulia „MUST SEE“:

Trullid (Alberobello)
Fasano Zoosafari
Grotta de Castellano – võimsad maa-alused koopad, võiks lausa öelda, et maa-alused kanjonid
Matera – Sasso linnaosa
Rannik – igal kilomeetril erinev rannaäär – mannast peenema valge liivaga kaetust soolauuristustega kaljunukkideni.

Pärast Itaaliat hüppasime Eestist läbi, pidasime ära Itaalas alustatud Aneti üheksanda sünnipäeva ning pakkisime asjad ümber.

Kõige viimaks kustutasime oma suurelt tahvlilt kõik kohustused ja meeldetuletused maha ning kirjutasime sinna vaid tähtsaima:

Algas teekond Las Vegase suunas!

Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.