*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.
*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.
*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.
Sauna tegelikult polnud, samuti puudus kummelitee, kuid tunne on just selline, kui seda rida laulus kuuldes. Imre jaoks on see Mait Vaigu tekst veidi traagilisem kui minu jaoks ja Vaigu enda mõte on kindlasti hoopis kolmas, aga see on juba teine teema.
Hommikud on meil siin koledad: keegi ei taha tõusta ja pinged leevenduvad suure kisaga. Lõpuks lükkan lapsed majast välja ja mure südames vajun mõneks tunniks masendusse ja/või unne. Päeva elame askeldades üle ja see kulgeb sageli nii kiiresti, et seisatada ja mõelda pole aegagi.
Alles päris õhtul, eriti sellisel, kus on aega teha küünlavalgel üks vein, saab hing helgeks, sest enamasti on ju ikka nii, et päevale joont alla tõmmates ja jamadega rahu sõlmides, selgub tõde: ELU ON LILL (lahtiseletatult: … kink, mis on minule antud ja kohustus, mis on minule pandud…)
Kahjuks oli täna külastatud Linnamuuseum suhteliselt igavavõitu, aga selle korvas lastega niisama koosveedetud aeg ja õhtusöök väljas.
Elu on elamist väärt! Kogu aeg! Oleks ainult sisemist rahu need mõned hommikused ebameeldivad hetked vähem ebameeldivaks mõelda ja muuta!
Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.
Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.
Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!
Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!
Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!
Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!
Petanque on väga ohtlik sport! Käesolevaks hetkeks mu päeval kahe palli vahele jäänud sõrm omandanud tumelilla värvuse.
Teiselt poolt on võitmine väga mõnus ja praktiliselt midagi muud pole vaja teha, kui loosiga õige partner hittida! Tänase PokerNewsi klubiürituse võitjad olime mina ja Inma!
Niisiis nüüd kirjutan stiilselt nagu teismeline kooliplika kunagi:
Hommikul ärkasin üles ja käisime keskmise lapsega koolis raamatute järgi.
Seejärel tulin koju, sõin hommikust, pakkisin pooled raamatud ära ja käisin vanema lapsega arstil, kooli jaoks kingi ostmas ning koolis tema raamatute järgi.
Kohe peale seda käisime mehega arsti juuers, tulime korraks koju ning läksime kassiga arstile.
Lapsed olid trennis ja meie käisime kõndimas – muidugi jäime paduka kätte!
Õhtul pakkisin ka teise poisi raamautud ära.
Veeres-veeres päevakene õhtu poole, aga kuhugi kuklasse jäi ebamääraselt kripeldama, nagu oleks midagi tähtsat tegemata jäänud.
Muidugi kuskil seal vahepeal tuli leida aega töö jaoks ning 21:00 istusin pokkerilauda – päris korralik harjutuspäev kooliks!
Kõlab kui nutulaul, aga tegelikult mulle tänane päev täitsa meeldis.
Jõudu kõigile lapsevanematele – lapsed on elu õied!
No tõesti, see on uskumatu, et me pole alates esimesest juulist blogisse mitte midagi kirjutanud!
Oleme töö ja puhkamisega nii hõivatud olnud, et mahaistumiseks, asjade läbimõtlemiseks, liiatigi kirja panemiseks pole lihtsalt aega jagunud.
On olnud väga tegus ja samas mõnus suvi.
30.juulil sai meil abielus oldud 7 aastat! Lihtsalt veel üks tõestus, et aeg tõesti lendab kiiresti!
Aga ajakene, palun võta hoogu maha ja lähme edasi pisikeste sammukestega, sest seal päris ees ei oota midagi sellist, mille poole ümbritsevat märkamata üldse tormata tasuks!
Ma ei taha veel sügist, eriti kooli algust, sest hommikused varased ärkamised ja laste kooliskäimisega seotud kohustused heidutavad mind võrdselt.
Tahan, et viimane koolieelne nädal oleks pikk terve igavik!
Muide, olen hakanud jälle sõnu seadma, luuletamiseks on seda palju nimetada, aga sõnad lihtsalt tahavad ritta minna, tegin nende jaoks eraldi all-lehe kah, vaata ülevalt menüüst ;).
Pokkerilauas istudes kuuleb päris vahvaid lugusid, panin selle nädala parimad palad teilegi nautlemiseks kirja.
Ameerika veidraimad nimed
Mustanahaline perekond oli teinud väikese tähelepanuapsaka, kui pani lapsele nimeks Shithead (loe: shithiid, rõhk teisel silbil). Kaks mängijat vandusid käsi südamel, et tegemist on tõsilooga, mõlemad jäid hiljem küll blufiga vahele, et mine võta kinni.
Eskimo ja Grizzle. Anekdootlik ja ilmselt fiktiivne lugu kahest minevikus sulitempudega vahelejäänud mängumehest.
Paul „Eskimo“ Clark ja Sam Grizzle kohtuvad turniiripausi ajal pissuaari ees.
Eskimo: „Sam!“
Grizzle: „Hei Eskimo!“
Eskimo: „Mis sa arvad, vahetame tänasel turniiril 25%?“
Grizzle: „Miks mitte, Eskimo, teeme ära.“
Mehed löövad käed ja Eskimo lahkub ruumist. Jutuajamist juhuslikult kõrvalt kuulnud mängija ütleb Samile: „Sam, mulle ei meeldi nina teiste asjadesse toppida, aga ebaeetiline tundub seda sulle mitte öelda. Olin Eskimoga samas lauas ning ta kukkus just enne pausi turniirilt välja!“
Sam vastab ohates: „Aitäh teavitamast, aga pole hullu. Ma isegi ei mänginud täna…“
Frank „Player of the year“ Kassela stiilinäide studist
Allen „Chainsaw“ Kessler rääkis $50 000 segamängutuniiril mängitud studikäest 2010 WSOP „Aasta mängija“ tiitli võitnud Frank Kassela vastu:
„Frank avab ässaga, minul on väljas 8 ja taskus soldatite paar. Maksan, neljas kaart tuleb temale 4 ja mulle 5, tema panustab ja mina jälle maksan. Viies tänav annab mulle soldati ja Frankile 4. Tema paneb edasi ning kuigi olen 99% ees, siis otsustan lasta tal edasi tulistada ja lihtsalt maksan. Kuues tänav on temal järjekordne 4 ja minul 9. Lauad siis järgmised:
Chainsaw: (J-J)-8-5-J-9
Kassela: (X-X)-A-4-4-4
Frank paneb ja mina maksan. Viimase kaardiga saan maja. Frank panustab jälle ja mina tõstan. Frank kratsib kukalt ja ütleb foldides: „Nojah, neljade kolmik ei ole vist hea, eh?“ Terve laua ilmed on nagu Jennifer Tilly lauakaaslastel lustakas Poker After Dark videos.
Suurepärane seitsmenda tänava panus, härra „Aasta mängija“!!!“
Kui olin esimeses lauas vastaseid 2 tundi hoolikalt jälgides tuvastanud paar väga “tight” ja paar “ultra-loose” tegelast ning pidanuks tehtud töö vilju nautima hakkama, siis tõsteti mind teise lauda.
Soosiv kaardijooks puudus ja uued lauakaaslased olid täitsa segased: 40BB-ga mindi preflop all-in QQ v 88, calliti megasuuri kolmpanuseid KT-ga ning riveril potisuurune panus paranemata taskukolmedega…
Ca 2 tunni jooksul, mis ma seal lauas veetsin, sain mängitava kaardi 3 korda: 77, ATs ja 99 ning need kulgesid järgmiselt.
Blindid 100/200, ante 25. Mul on keskmisel positsioonil 77 ja minuni on folditud, panen sisse 500, minust järgmine tulistab 1200 ning blindid callivad, callin samuti. Floppi enam ei mäletagi, kuid SB beti peale loobun oma paarist.
Blindid 150/300, ante 25. UTG leian ATs ja kuna ma pole väga tükk aega midagi mänginud, siis tulistan kohe 800 ning saan 4 calli! Milline respekt (‘ülitight’ mängijale)! Flop JT4, mille peale üks blindidest tulistab kohe poti ning mina loobun oma flopatud paarist. Hiljem avab flopist poti tulistanud naisterahvas küll 99 ning mastipüüdja AQ, aga ikkagi ei oska ma nelja vastase vastu teisest paarist loobumist endale pahaks panna.
Blindid 200/400, ante 50. Eest tuleb “loose-agressive” mängijalt raise 1000-le, “loose-passive” callib ja minul on buttonil 99, millega lükkan oma järgijäänud 4800 nööpi sisse. Paraku läheb SB seepeale 12000 all-in ning “loosed” foldivad. SB ärkas emandate otsas ning laud mulle abi ei toonud.
Aga Venetian on väga ilus hotell. Siin üks pilt nö. koridorist.
Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.
Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.
Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.
Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.
Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!
Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.
Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.
Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.
Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.
Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).
Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.
