Tahaksin midagi soovida. Lihtsalt uskudes sõna jõudu!
Kõigepealt. Eilse päeva uudis Viljandi õpetaja tapmise kohta vapustas mind (ja ma tõesti usun, et ma pole erand). Naiivsena tõesti vist ikka lootsin, et Eesti koolidesse relvad ehk ei jõuagi (et ehk meil Eestis lihtsalt ei ole kodudes relvad sedasi ripakil ega jagata neid ka tänaval nii kergekäeliselt, et emotsioonidega kimpus lapsel tuleks pähe või avaneks võimalus relvaga ringi liikuda).
Nüüd lihtsam lugemine.
Päeva jooksul lugesin veel palju muid uudiseid ning kommentaare.
Kuigi mu sõbrad pole sugugi kõik ühe vitsaga löödud ning erinevatel teemadel on päris erinevaid arvamusi, siis midagi on neis ühist: nad ei hüsteeritse ning ei ürita kõigest hingest oma tõde hästi valjult peale suruda.
Aitäh teile selle eest!
Lühidalt – ma räägin peamiselt neist võõraste inimeste kommentaaridest erinevatel teemadel. Kui ma vaid kuidagi saaksin seda mõjutada, siis tahaksin, et igal inimesel OMA pisikesed igapäevased südamelähedased mured ja rõõmud, et neil poleks nii palju aega vihata ja karjuda!
Näide 1. Ma kuulan huviga taimetoitlase juttu, kuidas ja miks see mõtteviis tema ellu tuli, mida see talle annab jne, kuni ta ei hakka minusuguseid süüdistama selles, et oleme südametud tapjad, või ei teata, et lihasööjatel on kõvati väiksem IQ. Sellest mõtteavaldusest alates lihtsalt ei toimu ju mingit edasist arukat arutelu…
Näide 2. Ma olen väga huvitatud laste ja vanemate suhetest, mind huvitab tohutult, kuidas keegi on mingi lapse murega seotud probleemi lahendada suutnud või milliseid tulutuid võtteid ta on proovinud.
Pärast lauset: “Sina oled (või keegi teine on) algusest peale kõik valesti teinud! Hoopis viisil X tulnuks käituda…” ei suuda ma seda inimest aga enam liiga tõsiselt võtta. Ma võin teda küll edasi kuulata, sest vaatamata sellele, et tema üldpilt (on olemas mingi vääramatu ainuõige tõde kõigi erinevate olukordade ja inimeste jaoks) minu omaga ei kattu, võib tema sellest ainuõigest peetavast tõest mingis olukorras tõesti ikkagi reaalselt kasu olla. Aga olgem ausad, selle lause peale võib ka otse solvuda ja jällegi ei tule info vahetamisest ning arukast arutelust enam midagi välja.
Niisiis soovin: Kainet mõistust ja oskust näha maailma aeg-ajalt ka vestluskaaslas(t)e vaatenurgast.
Lisaks: Lõpetatagu see süüdlaste otsimine ka kõige tühisemates asjades!
Ja kõik eeltoodu on natuke mõjutatud ka sellest, et eile öösel lugesin lõpuni Väinö Linna “Siin Põhjatähe all” teise osa. Nende sõjakoleduste ning inimhingede muutumiste taustal tundub, et oma praegused probleemid mõtleme me endale liiga hea elu tõttu igavusest välja ning see on ikka väga jube mõte, et Viljandi lugu võis olla selle tagajärg.