Teadsin juba enne online-pokkeri Eesti meistrivõistluste (OPEM) algust, et mulle ei meeldi neid sel aastal mängida.
Trio soft lihtsalt ei kutsu mind üldse ja see, et kõik turniirid toimusid seal, oli nagu tervet taevast kattev must pilv minu hädasti päikest ja kosutust vajava turniirimotivatsioonitaimekese kohal.
Sedasi tujutult oli tähtsale võistlusperioodile vastu minna väga halb! Kaalusin mingi hetk isegi meistrikate vahelejätmist, kuid ei suutnud vaatamata mõistuse häälele seda teha. Küllap kannustas mind live-meistrivõistlustel saavutatud edu (H.O.R.S.E meistritiitel ja meistrivõistluste rankingu võit) ning tahtmine end veelkord tõestada.
Iga turniiri alguses sundisin end mängule küll keskenduma ning silmi ning tähelepanu ekraanil pokkerilauas hoidma, kuid hiljemalt esimeseks pausiks grindisin OPEM turniiride kõrvale palju suurema põnevusega hiina pokkerit, PLO-d, foorumeid ja Facebooki, vahepeal tegin tööd ka.
Tulemuseks on “omad vitsad peksavad” ehk see, et mul pole ette näidata mitte ühtki rahakohta, rääkimata millestki enamast. Kahel korral jõudsin küll finaallauda, kuid just siis – otsustavates pottides, kui turniiril sügavale jõudmisest kannustatuna kogu lauas toimuva vastu suuremat huvi olin tundma hakanud – ütles kaardijumal, et vot siit tuleb nüüd küll karistus ja jagas mu nööbid teistele olenemata sellest, kas sattusin olema neid keskele lükates ees või taga.
Seega siis üheksast turniirist kukkusin üheksa korda välja enne rahalisi kohti! Õnneks oli vähemalt oidu näpud High Rollerist eemal hoida! Ma ausõna ei oota uusi Eesti online meistrivõistlusi hetkel ning Trios korraldatavad Balti meistrivõistusled jätavad seni veel õnneks samuti täiesti külmaks!
Kuidagi katsun välja kannatada veel need naisteliiga allesjäänud turniirid ja siis panen Trio kauaks kauaks desktopi nurka tuttu!
Õnnitlused kõigile võitjatele, ilmselgelt olite selle minust paremini ära teeninud!
