Üldine | Elu on lill

Tegus koolipäev ja “Pahupidi”

6:15 üleval ja 8:15 koolipingis. Pärast 12 unetundi polnud see mingi vaev! Tundub, et ma magan viimasel ajal nädalas kordamööda 5-6 ööd suhteliselt või väga vähe ja siis 1-2 ööd hästi pikalt.

Kõigepealt portreefoto ja valgusskeemide teooria ja siis kohe otsa praktika.

Rääkisime maailmakuulsatest portreefotograafidest ja erinevatest portreedest üldse. Elina palus meil nimetada oma lemmikuid ning ausalt öeldes jäime nimedega üsna jänni. Mina ise eelkõige sellepärast, et kuigi ma alati vaatan meeldivate piltide juurest fotagraafi nime, siis meelde jätta suudan neid harva.
Alles kodus taipasin näiteks, et paljude teiste seas jätsime tähelepanuta ühe mu enda lemmiku Kristy Michelli. Kuigi ma ise midagi sellist teinud ei ole ja ausalt öeldes ei tunne hetkel ka otsest soovi tegema hakata, meeldib mulle selliseid pilte vaadata väga. Imetlen niisuguste tööde mahukat ettevalmistust, suurt lavastust, aja- ja energiakulu ning muidugi eelkõige fantaasiat ja loovust, mis sellise pildini viib. Vaadake näiteks Michelli tööd “She’ll Wait For You In The Shadows Of Summer” ja selle sünnilugu! 18-tunnine võttepäev oli jäämäe pisi-pisikene tipp!

Praktikas avastasin oma suureks rõõmuks, et väga heades valgustingimustes on mu Nikon D5000 täitsa nõus pilti tegema ja päris minema teda ikka viskama ei peagi.
Nördima siiski paneb see Nikoni Eesti esinduse võimetus mulle uut kaamerat võimaldada, kuigi mul on D610 juba mitu nädalat lõplikult välja valitud ja täitsa rahuldav hindki kokku lepitud!

Pärastlõunal käisime Otsakoolis pildistamas ja kuna seal stuudios sätitud suurepäraseid valgustingimusi ei võimaldatud, siis saingi jälle paraja portsu udupilte. Parema varustusega oleks kindlasti täitsa vahvaid fotosid saanud! Kuni uue kaamera saabumiseni pole ausalt öeldes põhjust tähtsamaid pilte tegema kippuda.

Nädalavahetusel toimub Paf Marine Cup 2015 ja ma oleks ikka kohe väga kurb, kui ma peaksin laevas ja Rootsis praeguse kaameraga hakkama saama! Aivar ja Rene, viimane aeg on kiirustada mu kaameraga!

Pärast koolipäeva lõppu läksime Imre ja Anetiga kinno. Filmiks sai valitud “Pahupidi” ja tuleb tunnistada, et see meeldis mulle päris hästi. Ma ei mäletagi, millal viimati ilma imeprillideta animatsiooni kinos nägin, aga vahelduseks oli see lausa tore. Kõige naljakam tundus kujutlus sellest (näidati ainult korraks päris lõpus), et mis siis ikkagi toimub kassi peas!

Postitus on ilma piltideta, sest süsteem lihtsalt keeldub täna pilte laadimast!

Aga kus minu koolivaheaeg on?

Juba Pipi teadis, et kooliskäimise juures on üks ägedamaid asju vaheaeg. Aga mis polütehnikumis toimub?! Lapsed põõnavad homme lõunani, aga mina pean 8:15 pingis istuma! Uskumatu ülekohus!

Samas oli mul nädalavahetusel täitsa vaheaeja tunne, tegelesin rahumeeli oma asjadega nagu poleks puhata ja esmaspäevaks õppida vajagi. Ju sain oma puhkuse eelmise nädala haiguse ajal kätte ja nüüd oli energiat kohe hulgem. Palju sai tehtud.

Esik sai lihvitud ja tegelikult on esimene värvikiht ka juba peal! Lapse ujumisprillid kulusid marjaks, kahjuks taipasin aga alles pärast töö lõppu pahtlisegu välja nuusates, et miski marlimask oleks ka tulnud kasutusele võtta.

Neljapäeval sain naisteliigas esimest korda lisapunkte – see on äärmiselt oluline, sest tahaks ju ikka sinna ülisuureks aetud auhinnafondiga finaalturniirile ise ka mahtuda (ainult 50 parimat saavad koha) jõuda.

Aias on natuke rohkem korda (erinevalt mu Haapsalus elavast õest, kes eile juba õhkas, et tal on nüüd kõik sügisesed aiatööd tehtud ning algab raamatulugemise hooaeg, on mul suurem osa sügistöid küll veel tegemata, aga asjad edenevad). Imre koos minu õemehega tegelesid aiaaluse ehitamisega ja jõudsid ka päris kaugele selle asjaga.

Laupäeva pärastlõuna veetsime Imrega Talinõmme raba ja järve otsides ning leidsime nad üles ka. Järve äärde pääsemiseks tuli küll mõnest kurjast “Eramaa” sildist pikema ringiga mööda hiilida, kuid noh, saimegi rohkem kaloreid kulutatud. Sellelt retkelt sain mõned head fotod kah – heades valgustingimustes on mu vana kaamera enamasti siiski nõus koostööd tegema, pokkeripiltidega võrreldes oli praagiprotsent igatahes kordades vähenenud.

Väike õe sünnipäeva tähistamine ning natuke kodukorrastustoid näpuotsaga peale – võiks nädalavaehtusega rahule jääda küll.

Aga nüüd püant ja häbi! Oliver tegi kuidagi meie vannitoa kaalu korda ja mu lootusarvamus, et küllap olen kooliskäimisega alla võtnud purunes tuhandeks ja enamaks killuks. Ma pole mitte kunagi kaalunud nii palju nagu praegu – isegi ühegi raseduse ajal pole ma nii suurt kaalunumbrit näinud!

Iroonilise naljana ärkas kaal ellu just siis, kui Imre oli läinud meile tubli tööpäeva auhinnaks burgereid tooma. Ei hakanud neid prügikasti ka viskama, nautisin oma selle eluaasta viimast burgerit ja lubasin, et karmid söömisreeglid jõustuvad kohe pärast seda söögikorda. Noh, praeguseks olen ligi 7 tundi rohelise tee ja puhta vee peal vastu pidanud! Kaaluväljakutse iseendale läks lahti! (Hamburgeri pilt on illustreeriv.)

Koolinädal läbi, naisteliigas 2. turniir täna

Seekord lõppes mu koolinädal kahjuks eriti kiiresti, kolmapäeval tabas mind teises tunnis kohutav peavalu, võtsin tableti sisse ja pidasin lõunani vastu, aga siis andsin alla. Magasin kodus õhtuni, siis tegin natuke tööd, korsitasin tube, pahteldasin (loodetavasti eelviimast korda) esiku seina ja läksin varakult magama.

Hommikul ärkasin äratuskella peale ja tundsin, et pea valutab jälle. Ei hakanud end tükkideks kiskuma, tablett sisse ja uuesti magama. Alles pärastlõunaks on peavalu, mis tundub olevat seotud migi kaelanärviga, taandunud. Samas olen loid, nagu pärast tugevamat migreeni, ja kurgus on mingi väiksemat sorti tulekahju. Õues on nii ilus ilm ja kuna mul otseselt palavikku pole, siis plaanin ikkagi vasti jalutama minna!

Mu selle sügise teine projekt kooli kõrval – Eesti naiste pokkeriliiga – on endale saanud mõned prisked tunnikesed läbirääkimiste, koosolekute ja artiklite kirjutamise aega ja juba homsest tuleb hakata ka punktiarvestust pidama. Kristil on ilmselt sponsorite otsimisele seni üsna sama aeg kulunud. Juba praegu võib hõisata, et auhinnafond saab ilmselt vähemalt sama suur, kui eelmisel aastal, ja ehk isegi kopsakam – seda peamiselt tänu Kristi ja Anneli aktiivsusele. Olemaks kursis kõigega, mis selle aasta naisteliigat puudutab, liitu meie FB üritusega!

Tänu mu armsatele klassikaaslastele, kes mu pea ühehäälselt klassivanemaks hääletasid (ainult Annika hoidis oma käe ilusti all, sest teadis, et ma tegelikult pole sellest kohast huvitatud), olin kohustatud esmaspäeval osalema TPT Õpilasesinduse üldkoosolekul. Kaks tundi sellest koosolekust kulus Uku Visnapuu koolituse tähe all koostöö õppimisele ja lõpuks anti ülevaade koolis lähiajal toimuvatest üritustest.

Kuigi olin suhteliselt vähemotiveeritud ja tõrksa eelsuhtumisega, kujunes see tegelikult üsna lõbusaks ja ehk isegi veidi kasulikult veedetud ajaks. Näiteks ehitasime 25 minutit koos vanuseliselt mu pojaks sobivate noormeestega spagettidest ja vahukommidest võimalikult kõrget torni ja see oli tõesti väga meeleolukoas ettevõtmine. Lisaks nüüd vähemalt tunnen koolis veel mõnda nägu lisaks oma kursusele ning oman pisut rohkem infot koolis olemasolevate tegevusvõimaluste ja probleemide kohta.

Õppetöö alal mässasime sel nädalal aktiivselt välkude ja püsivalguse teemadega ning tegime erineva valgusega portree- ja siluett-pilte ning eksperimentaalportreesid.

Annika kollase varjuga — Annika kollase vihmavarjuga

Kõikidele Imre fännidele annan aga teada, et ta peaks vähemalt teoreetiliselt PokerStarsis kõvasti punkte koguma ja ta ei saa olulistel põhjustel blogisse kirjutada praegu.

Kass klaviatuuril (1 of 1) — Imre Nässuga

Oh, oleks ma ometi miljonär!

Tundsin üle mitme aasta, et mul on kasutada lausa imeline fotovarustus! Laenutasin Nikoni esindusest omale nädalavahetuseks kaamera ja objektiivi! Nikon D610 ja AF-S Nikkor 24-70mm 1:2,8G koostöö oli selline, et mul tuli nende käest ainult õigesti küsida ja nad olid nõus joonistama nõutava pildi!

Ainuke jama oligi see, et kuna ma kaamerat veel liiga hästi ei tundnud j aaega polnud piisavalt, siis ei osanud ma alati ehk oma küsimust õigesti sõnastada. Pärast seda, kui mu oma kaamera viimastel aastatel silmnähtavalt ära väsis ja korduvalt ainult udukogusid sünnitas, oli sellel laenatud kaameraga ikka imeline tunne töötada. Minu jaoks oli see ülisuur asi, et ükski pilt ei läinud nässu sellepärast, et fookust poleks tulnud mitte kuhugi või asunud seal, kuhu ma teda oma arust üldse polnud seadistanud!

Pildistasin Olybet Series turniiri ja kuigi ma loomulikult saatsin päris palju pilte prügikasti (sest seal peal polnud midagi liiga huvitavat peal, kellelgi oli suu lahti või silmad pahupidi jäänud), siis sellepärast, et pilt oleks olnud udune, liiga teraline või täiesti tume, ei pidanud praktiliselt midagi ära viskama.

Soomes pildistasin suhteliselt vähe, vaid mõned klõpsud Imre ema sünnipäevast ning veidi rohkem Imre õe koerast, aga pärastlõunal kodus pildistasin veel oma õde ja tema lapsi. Isegi kui ma seda ainult ütlen ja teile tõendeid ei näita, olid need päris ausalt väga ilusad pildid!

Ma tahan seda aparaati (ja ilmselt ka saan) ja seda objektiivi (mida ma praegu kohe kindlasti osta ei jaksa)!

Miljon, kus Sa ometi oled? Ma ju ootan Sind!

Sel nädalal algab Naisteliiga

Tänane koolipäev lõppes ootamatult vara ja häbiga tuleb tunnistada, et õpetajate päeva unustasime klassiga sootuks tähtsustamata ning minule endale tuli see üldse meelde alles siis, kui Tirul asjast ise juttu tegi.

Tegin siis ruttu niksu ja õnnitlesin teda tähtsa päeva puhul ja viisaka inimesena ta seepeale ainult muheles ning unustamise pärast solvunud ei paistnud.

See on, kui hommikul ärkad enne kukke ning koitu ja kiirustad koos Terevisiooni algusega juba bussi peale, endal uudised ja meeldetuletused kõik kuulamata!

Photoshopi tunnis õppisime täna erinevaid eraldamise tööriistu. Kohe palju targemana tunnen end jälle, aga väga oleks tarvis harjutada, sest eelmise tunni materjalist oli juba vähemalt pool meelest läinud!

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida! Tahtsin hoopis kõigile oma naissoost pokkerisõpradele meelde tuletada, et juba sel näljapäeval algab Eesti naiste pokkeriliiga 2015!

Liitu ürituse lehega Facebookis ja saad pidevalt kõige värskemat infot! Lauas näeme!

Kiirülevaade

Vahepeal on nii palju asju toimunud!

Käisin abikaasaga kinos. Filmiks “Everest” ja minu esimene IMAX-kogemus Kosmoses. Tegemist siis tõsielul põhineva draamalooga mägironijatest. Imre oli enne sama juhtumi kohta vist lausa kaks erineva autori raamatut läbi lugenud ja looga enam kui kursis, mina olin väga nappide eelteadmistega. Läbimõtlemist vääriv teema muidugi, aga inimesed on erinevad ja minu jaoks jäi küsimus “Miks?” vastuseta.

IMAX ise on nii intensiivne ja enamus tegevust tundub toimuvat nii lähedal nagu tungiks kõik Sulle otse ilma filtrita ajju. Kohati oli mul vägagi ebamugav, et üle-elusuuruses inimesed minu intiimtsooni tungisid. Õhtu lõpuks sain igatahes peavalu ja koju jõudes varisesin kohe voodisse. Enne seda jõudsime veel Argentiina restoranis ennast kurguni täis õgida (kalavalik kahele oli ilmselgelt kahe jaoks liiga suur!) ja Opeli parandusest kätte saada.

Nädalaga arenesid pahteldustööd nii kaugele, et loodan algaval nädalal seina lihvima ja värvima hakata. Oma “maali” sain korraks valmis, kuid nüüd plaanis ta hoopis ümber teha – lasen tal nädalakese kuivada ja siis alustan uue “totaalse muutmisega”.

Reedel pildistasin Triobet Live turniiri ja langesin toimunust üheöölisesse masendusse. Kümnest pildist vast üks oli fookuses ja lihtsalt mitte miski ei aidanud: mõne pildi puhul aparaat isegi ei lubanud, et ta fookuse tekitab, mõnikord läks küll fookuse kastike ilusti punaseks ja piuks käis ära, kuid arvuti ekraanilt vaatas pärast ikka vastu vaid udukogu. Katsetasin kõiki kolme objektiivi, kiiret ja aeglast säri, kõrget ja veel kõrgemat ISO jne, tulemus ikka nutune! Tundub, et kaamera on nõus teravamat pilti tegema vaid üliheades valgustingimustes või siis statiivilt, esimest ei tohi mängusaalis kasutada, teisega ei mahuks jälle laudade vahele ära. Monojalg oleks ehk võinud asja päästa, kuid seda pole mul ülepea olemaski veel.

Laupäeval kohtusin ühiste heade sõprade sünnipäeval Klambriga ja minu üllatuseks olid temal mu Triobeti piltide kohta varuks kiidusõnad! Ta arvas, et võib-olla olen ma lihtsalt ise oma piltide suhtes oluliselt kriitilisemaks muutnud (mis on edasiarenemise peamine eeldus), aga varasemate aastatega võrreldes olevat vahet ja arengut kõvasti märgata ja nüüd peaksin mõtlema paremate tehniliste vahendite peale. Uskumatu! Kõrvad siiani loperdavad kiitusest! Loomulikult ei kahtlusta ma Klambrit tühjade sõnade tegemises või põhjendamatus mee moka peale määrimises, aga üllatavad olid need sõnad (eriti pärast seda isiklikku ahastust) küll. Tema ei olnud muide oma viimaste piltidega Cannes’is ka rahul, ometi olid need vähemalt minu arust taas suurepärased! Äkki meil ongi mingi perfektsionismihaigus!

Ühiselt leidsime, et need pokkeriturniirid on mulle hea koht pildistamise harjutamiseks ka edaspidi. Niisiis jätkan vapralt ehedate emotsioonide püüdmist, kuid järgmisel korral juba parema varustusega (vajadusel rendin endale midagi vingemat)! Hiljem vaataksime ning redigeeriksime Klambriga mu pildid koos ära! Ootan huviga!

Samas otsin juba praegu aktiivselt uut kaamerat ja silm on püsima jäänud Nikon D610 peal, et kui keegi teab soovitada, kust saab seda või midagi sarnast eriti odavalt, siis kirjutagu/helistagu! (Oliver, Sinu soovitused on salvestatud ja seni parimad, olen tänulik!)

Spordipäeva pildistamine

Täna oli TPT-s põhikooli baasil õppijate esimesel ja teisel kursusel spordipäev. Meie, keskkooli baasil õppivad fotoõpilased, käisime neid pildistamas.

Lugesin eile veidi spordi pildistamise kohta netist ja mingid eriti üldised rusikareeglid anti hommikul ka koolist. Väga oluline on eeltöö ja oma fotovarustuse tundmine.

Ütleme nii, et minu ettekujutus ja tegelikkus ei läinud kuigivõrd kokku. Kõigepealt muidugi eeldasin veel paar päeva tagasi, et hakatakse jooksma, hüppama ning jalgpalli mängima ning fotograafil on vaja staadionil erinevaid võistlusolukordi, võimsaid kurbuse ja rõõmujoovastuse hetki püüda. Eile hilisõhtul lugesin e-kirju ja sain teada, et tegemist on orienteerumise vormis spordipäevaga ja täna selgus lisaks veel tõsiasi, et seda sporti tehakse meie koolis üsna emotsioonitult.

Lühidalt oli vastutusekoormata harjutamiseks hea päev (ilm ilus ja”sportlased” loiud ning aeglased), aga nendest peamiselt rada läbijalutavatest koolikaaslastest mingeid emotsionaalseid ülesvõtteid küll teha ei õnnestunud. Lisaks selgus, et mu 35mm objektiiv on otsustanud fokusseerimislepingu lõplikult üles öelda ja lähivõtted rajale “tormanud” orianteerujatest (üksikuid selliseid siiski leidus – eriti alguses) ei tulnud üldse välja. Üritasin siis pärastpoole 18-200 mm-ga harjutada jooksjate “õhkujäätamist” ning nende “kaasavedamist”, aga kuna enamus lihtsalt kõndis või tegi äärmiselt nappe jooksusamme, siis ka selles osas ma tegelikult kuigi palju praktikat ei saanud. Finišisirgel ergutasime võistlejaid kõvahäälselt ja mõned võtsid ka vedu ning tegid lõpuspurte, kuid mingi imelikul põhjusel ei saanud ma neid siis kas fookusesse või “lõikasin” kellelgi kogemata mingid jäsemed otsast. Lühidalt tegin üritusest kokku umbes 140 pilti ning neist meeldis mulle endale vast 3 tükki.

Aga ilm oli ilus ja metsaalune hurmav:

Pärast lõunat (klassikaaslastega Hesburgeris) koolis vaatasime pilte ja videosid, et kuidas profid sporti pildistavad ja mida sellest arvavad.

Siis aga tuli juba valguse teema ja vastavad harjutused. Katsetasime projektorite abil erinevaid varje ning mustreid ning stuudios valguse suunamist erinevate nurkade alt. See oli jälle nii põnev. Samas polnud ma pärast pühapäevast Christeli laste pildistamist kaamera akut laadinud ning seega pidin nende klõpsudega veidi koonerdama.

Nii olin vähemalt kahes harjutuses hoopis ise modelliks ja te vaid vaadake, milline vahva pildi Markus (ja teisedki) minu abil sai:

Projektori ees vahetasime kohti Jörgeniga ning stuudios oli meie grupi modelliks peamiselt Paul:

Mängisme stuudios selle valgusega üsna kaua ning koju jõudsin alles kell 17:00. Teoorias oleksin pidanud siis sööma ja riided vahetama ning Reaalkooli lastevanemate koosolekule kihutama, kuid andku nemad seal koolis mulle nüüd andeks – ma lihtsalt ei jaksanud pärast sööki enam mitte kui midagi teha! Istusin arvutisse ja põhimõtteliselt olen siin nüüd 2 tundi vahelduva eduga suhelnud ja logelenud.

Minu esimene istehtud GIF

Varem pole ma sellise liikuva pildi järgi otsest vajadustki tundnud, aga eile neid kahte pilti üksteise järel vaadates, tuli tahtmine nad jäädavamalt kokku keevitada.

YouTube on õpetusi täis ja ühtlasi sai Photoshopi ka jälle veidikene tuttavamaks.

Tuleb tunnistada, et miskipärast tundub see programm mulle ka pärast 6 akadeemilist tundi (ja üsna kaootilist, kuid ikkagi päris mitut tundi kodus harjutamist) keeruline ning Lightroomist kordades vähem kasutajasõbralik. Siiski on seal suurepäraseid instrumente ja asi ikka lihtsalt harjumustes kinni ilmselt. Jätkan vapralt!

Minu esimene ametlik lastefotosessioon

See postitus on pühendatud eelkõige Christelile, kes andis mulle täna võimaluse koos tema ning kahe tema vastutuleliku ja särasilmse lapsega poolteist tundi Kadrioru pargis veeta ja fotograafi mängida.

Ja seda kõike pärast seda, kui …

Esiteks võtsime asja ette kaheldavas tervislikus seisundis (temal oli väike palavik ja minul mingi külmetushaiguselaadne olukord kurgus), sest olime seda juba kaua planeerinud ja kartsime, et vaba aega on vähe ning ilusat ilma enam kauaks ei pruugi jaguda.

Olime kokku leppinud, et saame kuskil Kadrioru pargi ääres kokku. Kes enne kohale jõuab, see pidi helistama. Jõudsin enam-vähem täpselt kohale ja avastasin, et mul pole telefoni kaasas! Palusin siis ühel möödajalutaval noorpaaril mulle mobiili laenata (Tänud neile!) ja helistasin enda numbril Imrele, et ta Christelile helistaks ja teavitaks, et ma ootan teda linna poolt esimese purskaevu ääres.

Kuna Imre andis mulle teada, et Christel oli just veidi aega enne seda helistanud ja öelnud, et ta jääb veidi aega hiljaks, siis mõtlesin, et vaatan mõned ilusad kohad valmis, teen mõned proovipildid, seadistan kaamerat jne. Esimest korda pildistamise nuppu vajutades ilmus aga kaamera ekraanile kiri: “No SD card inserted”. No minge pekki!

Olin paar tundi varem kaardilt kõik pildid arvutisse tõmmanud ja kaardi laadija juurde ootesse pannud, et kui hakkan akut aparaati panema, siis panen kaardi ka. Ha-ha-ha! No hea, et akut vähemalt ei unustanud! Christeliga saime kiiresti kaubale, et lähme ostame Sikupillist uue kaardi ja tal oli õnneks endal ühte teist asja ka vaja.

Kui tagasi Kadriorgu jõudsime, liikusime seal laste tempos ringi, tütar lasi tal hundirattaid ja poseeris meeleldi, ka poega tuli pildi tegemisel vaid mõned korrad julgustada. Roniti puude ja kivide peal, turniti mänguväljakul. See vabas vormis inimeste õues pildistamise osa fotograafi tööst mulle ikka väga meeldib! Natuke rohkem kogemust oleks ainult vaja, et teada, millised ideed ka fotol head välja näeks. Täna me erilist teatrit ei teinud, lasime lihtsalt lastel olla ja hullata, aga edaspidiseks tekkis mul juba mitu ideed. Lisaks tasub edaspidi arvestada, et vähemalt ilusal pühapäeval on Kardrioru park rahvast pungil!

Õhtul tegelesin paar tunnikest piltide vaatamise, valimise ja kohendamisega. Seejärel aga suutsin ootamatult Lightroomis kogu tänase kataloogi ära kustutada! Uskumatu lihtsalt! Seda pole minuga mitte kunagi varem juhtunud ja nüüd, kui esimene “päris töö” tegemisel, siis juhtus!

Õnneks olin enamuse tehtust vähemalt jpg-failidena salvestanud ja veelgi suuremaks õnneks polnud ma pilte mälukaardilt kustutada jõudnud. Nüüd tegin raw-varukoopiad ära. Uhhhh! Pääsesin vist ehmatusega!

Lastest ma teile jälle pilte ei näita (pole luba küsinud lihtsalt), kuid lõpetuseks tegin ühe pildi ka lihtsalt endale ja seda võite vaadata palju kulub, tundub selline rahustav.

Vaba pärastlõuna

Asjaolude sunnil pidin täna koolist varem lahkuma. Teoreetilise poole istusin ilusti pingis, aga praktilisse tundi enam ei jõudnud. Tegelikult ega mul poleks seal ka palju teha olnud, sest viisin lõuna ajal oma fotoka puhastusse ja objektiivi ülevaatusesse. Sellest tulenevalt pole mul tänasest päevast teile ka ühtegi uut pilti näidata.

Küll saan ma aga tutvustada teile osakest oma klassist! Vaadake hoolega, sest need ongi tulevased Eesti fotograafia tipptegijad! Teisipäeval tegime enam kui poole klassiga spontaanse ühise lõunapausi Mac’is.

Fotoaparaadi puudumisest tingitud tühiku täitsin aga täna Naisteliiga organiseerimisega. Vahepeal sai veel üks ametlik dokumentide värk korda aetud ning kahetunnine pärastlõunauinak kulus ka marjaks – tegelikult mulle ajutiselt kiired ja tegusad ajad täitsa meeldivad!