Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.
Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.
Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.
Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!
Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.
Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.
Leman'is söömas
Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!
Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.
Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.