Elu on lill

Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!

Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.

Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.

 

Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.

 

Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.

Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud.  Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.

Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.

Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.