Hommikul lahkusin kodust enne teisi, kell 7:07!
Imre viitsis vähemalt minuga hommikul enne seda kohvi juua, aga lapsed põõnasid magusasti. Nende esimese koolipäeva aktus algas alles kell 10:00 ja see oli siis nüüd esimene aasta, kui mu lapsed läksid aasta esimesel koolipäeval koolini ilma minuta ning mul jäi 1. septembri puhul Reaali poisi juures lastest pilt tegemata.
Polütehnikumis käis nimelt sel ajal juba aktiivne õppetöö.
Alustasime algusest ehk valgusest. Ühe pikema vahetunni ajaks anti meile ülesanne otsida koolimajas huvitava valgusega kohti ja teha üks pilt. Algul tundus, et vihmapilvede tuppapiilumine ei saa ju kuigi põnev olla, aga klassituppa naasesime siiski kõik piltidega ning minu hämmastuseks olid need, mida mul kaaslaste omadest näha õnnestus, vägagi erinevad.
+ Kõige vahvamaks asjaks kujunes grupitöö, mis seisnes sisuliselt selles, et viis omavahel üsna võõrast inimest pidid leidma omavahel ühendava asja ning tegema seda ühist nimetajat kasutades fotoseeria. Meie grupp osutus väga erinevaks nii välimuse, vanuse, varasemate kogemuste, erialade, lemmik fototeemade kui ka mitme muu asja poolest. Imelikul kombel olime aga kõik puhvetist Bonaqua vee ostnud, mistõttu otsustasime just seda detaili oma erineva taustaga fotodel kasutada. Videokogemusega Markusel tuli veel lisamõte teha pildiseeria selliselt, et igaüks tõstab pudelit natuke rohkem suu juurde, kuni kõige viimasel pildil saab pudel tühjaks. Vähemalt minu arust oli seda tööd väga äge teha ja saime omavahel kohe palju tuttavamaks ka. Hiljem saime teada, et teised grupid olid oma ühisteks nimetajateks leidnud näiteks rohekad silmad, kõrghariduse, soovi pildistada inimesi. Pilte vaatame kunagi hiljem, aga uudishimu on päris suur, et kuidas nad neid asju pildiliselt kujutasid.
– Kõige suurem miinus tänases päevas oli sööklas pakutud toit. Valisime Annikaga mõlemad pea olematust valikust kanakastme riisiga ning jätsime mõlemad vähemalt poolt toitu alles, ma isegi ei teadnud, et kana on võimalik nii tuimaks ja maitsetuks keeta.
Väga põnev ja tegus õppepäev nõudis pidevat kaasamõtlemist, mistõttu koju jõudes tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun. Pole ikka harjunud nii pikkade tööpäevadega!
Imre pakkus õhtuks pelmeene, keefirisuppi ja ingveriteed, õde oli toonud kooki. Ema tuli appi ning temaga koos riietasime kõik laste õpikud värvilistesse paberitesse. Kool on alanud!
Homseni!
