Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!
Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.
Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.
Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.
Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.
Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.
Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.
Käisime poes ja tulime “koju”.
Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!