Aga sellepärast, et eelmisel õhtul Hiiessaare tuletornist lugedes avastasin, et see moodustab liitsihi Paluküla kirikuga (olin seda ilmselt küll kunagi varem ka lugenud, aga unustanud). Tavaliselt ikka pildistad sihi mõlemat märki, seega sain aru, et peaks siis vähemalt paar
Seega sõitsime Orjakust Heltermaale praami peale väikse ringiga.
Vahemärkusena ütlen ära, et ma pole kuigi suur kirikute fänn, pigem täitsa vastupidi! Mulle pole kunagi meeldinud ekskursioonide käigus kirikuid ja muuseume külastada, isegi kiriklikud ärasaatmised ning pulmatseremooniad tekitavad minus pigem veidi kõhedust. Olen ikka naernud, et küllap oli mul eelmises elus kirikuga seoses mingi väga ebameeldiv kogemus.
Aga selline mahajäetud kirik hommikuses vahelduvas pilvisuses meeldis mulle täitsa hästi! Mõne kiire klõpsu asemel sai jupp aega ümber hoone tiirutatud ja seda igast nurgast vaadeldud ning võre vahel isegi natukene sisse piilutud. Täitsa armas väike torniga maja tegelikult!
Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!
Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.
Rukkirahu tuletorn
Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.
Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.
Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.
Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.
Orjaku alumine ja ülemine tuletorn
Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.
Käisime poes ja tulime “koju”.
Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!
Reisiärevus on minu jaoks jällegi üks reisi osadest, aga kui lähed mõneks päevaks Eesti saarele, siis seda kuigi palju ju tekkida ei tohiks, eks? Siiski on alati on võimalik end ise üles keerata! Ilmateade näiteks on üks hea abimees! Tänane lumesadu ja lähipäevade prognoos suurendas oluliselt kaasapakitavate riideesemete hulka! Kaasa said igaks juhuks: varujoped ja varusaapad, villased sokid, kummalegi kaks kampsunit, mitu paari pükse, pluuse ja T-särke. Mul on tunne, et me pole isegi mitmenädalasele USA reisile nii palju asju kaasa vedanud (lennufirmade pagasipiirangud aitavad mõistlikumaid valikuid teha). Fotokott ja droon ja termos ja pealambid ja taskulambid ja mõned ravimid ja heegeldamistarbed ja sudokuvihik ja paar raamatut ja meigitarbed ja sünnipäeva õhtu tarbeks ka üks pidulik kleit (Oh, unustasin selle juurde kingad! Lähen panen need ka kotti.) Kas oma padi tuleks kaasa võtta? Mõnes Eesti hotellis on head, aga mõnes ülimalt nirud padjad… Milliste hulka kuulub Dagen Haus? Arvustustes on kohta väga kiidetud, aga patjade kohta pole seal paraku midagi. Piltide järgi julgen kahtlustada, et pigem on seal õhukesed padjad, aga mina armastan suurt ja korralikult täistopitud peaalust! Otsustan hommikul, targem on vast ikka kaasa võtta, saab vajadusel ka autos kasutada ja ega ta ju reisil süüa küsi! Telefonid ja laadijad ja sammulugejate laadijad! Sain lastelt eile sünnipäevaks (pidasime selle nendega ette, kuna meid õigel päeval kodus pole) uue pulsikella – olin eelmisel laadija oktoobri lõpus ära kaotanud ja ei saanud seda enam kasutada. Niisiis olen pisikese puhkuse järel taas sammuorjuses! Reisil ei ole 10000 sammu täissaamisega muidugi mingit probleemi, aga loll oleks laadija puudumise tõttu need kokku lugemata jätta. Uneaeg nüüd!
Kui alustada algusest, mida ma tegelikult teha ei tahaks, sest mulle endale tundub, et ma olen seda lugu iseenda suust juba liiga mitu korda kuulnud, aga kui ikkagi alustada, siis tuleks läbi lugeda üks 2017. aastal tehtud blogipostitus, kus ma natuke pikemalt üritan seletada, kuidas tekkisid #kassimajakad.
Vett on esimestest tuletornijahtidest alates tänaseks päris palju merre voolanud ning ega eesmärk polegi võimalikult kiiresti kõik Eesti või võimalikult palju maailma tuletorne pildile saada, vaid ikka pikem reiside nautimine ja aja mahavõtmine, viimasel paaril aastal tahaks kvaliteetsetele piltidele lisaks ka natuke kunstilisemaid võtteid proovida või vähemalt põnevat valgust tabada.
Kolme ja enamagi aastaga oleme näiteks Saaremaal käinud mitu korda, maismaa tornid on pea kõik nähtud ja mitmed väiksemategi saarte majakad üle vaadatud, kuid hämmastaval kombel on Hiiumaale jäänud veel vähemalt viis külastamata tuletorni.
Suvi on muidugi kõige traditsioonilisem reisimise aeg, aga paraku pole meil muude tegemiste kõrvalt viimastel suvedel Hiiumaa jaoks päevi jagunud, kuid täna algas mul puhkus ja umbes paar nädalat tagasi otsustasime, et võime Hiiumaale ju minna ka kohe nüüd, hilissügisel. Vast ongi vähem rahvast ja tunglemist, kui tahad kuskil rannarätiku liivale laotada või restoranis kelneri aega ja tähelepanu pälvida.
Planeerimine on oluline! Seega olen juba välja uurinud, et paljude poolt soovitatud “iiUmekk”on avatud reedel, laupäeval ja pühapäeval, kuid meie viibime saarel just teisipäevast reede hommikuni! Samas aga peaks teine soovitatud söögikoht, Šampanjabaar ja resto Kork külalisi vastu võtma ka nädala sees.
Lootust, et mõnda tuletorni praegusel ajal ka sisse pääseb, mul ei olnud, ja seda arvamust kinnitas internetist leitud info, et hetkel on tornid avatud vaid ettetellimisel. Käisime kunagi terve perega Hiiumaal viibides kõikides avatud tuletornides juba ära, mistõttu vajadust sisse ronida hetkel eriti ei tunnegi ning midagi ette tellima ei hakka. Lisaks seni pildistamata Emmaste, Sõru, Orjaku ja Hiiessaare tuletornidele kavatseme taastervitada saare kroonijuveele: Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorni. Põhimõtteliselt teeme saarele terve tiiru peale.
Puhtalt tuletorni juurest tuletorni juurde kuluvat sõiduaega vaadates võib tunduda, et saame need ühe päevaga läbi käia ja ülejäänud kaks ja pool päeva niisama ööbimiskohas vedeleda ja kakaod juua. Tegelikult aga kulub iga torni juures päris palju minuteid või lausa tunde, et seda iga kandi pealt uurida, pildistada, niisama koha olemust tunnetada ja mõnda meremärki ei pruugi ilmselt kohe isegi üles leida! Eestis on enamasti tuletornid siiski suhteliselt kergesti leitavad ja ligipääsetavad, aga mitte alati, seega ei oskagi ennustada, et kas ees ootab rohkem seiklusi või lihtsalt mõnusat kulgemist.
Kindlasti kavatseme majakatele lisaks käia ära Tuuletornis. Tunnistan, et mingeid erilisi ootusi mul selle koha osas ei ole ja ka koduleht pole esmapilgul kuigi kutsuv: esilehel ilutsevad teated piirangute, ronimisvõistluse, turvalisuse, kooligruppide eripakkumise ja seeniorite kolmapäeva kohta. Sealt oskasin kõrva taha panna vaid selle, et kolmapäeval tuleks teha midagi muud. Tõsi, kui lehekülge kõvasti allapoole kerida, siis hakakb asi juba natule põnevamaks minema.
Mnüüs on
0 korrus – Veealune Hiiumaa
1 korrus – Hiiumaa rannikul
2 korrus – Hiidlaste lood
3 korrus – Hiiumaa tunne
4 korrus – Taevane Hiiumaa
5 korrus – Hiiumaa tuules
Seega tundub, et vihmase või külma ilma korral oleks Tuuletorn kindlasti üsna hea pelgupaik.
Kohvik olevat seal ka. Arvan, et laua broneerimisega seotud kindlaks kellaajaks jõudmise kohustust ei hakka endale tekitama ja jääme lootma hooajavälisele tühjusele.
Igatahes puhusin just blogile hinge sisse ja kutsun teid meie blogi kaudu Hiiumaale kaasa!
