Tervitused näpuloomadelt. Konn sai õepojale, teised lähevad loteriinänniks kooli.
Tegelikult on üks pokkeripostitus mul juba ammu plaanis, PLO8 õppeprojektis tiksub kohe 30 000 kätt täis ja peakls vahekokkuvõtte tegema, aga see on kahjuks selline pikk ja kurb lugu. Villaloomad on tegelikult ka hoopis nunnumad kui Omaha graafikud!
Täna tervitab meie lugejaid Ott.
Homme kell 12.04 algab sügis. Õhus on seda juba pikemat aega tunda ja sestap on Ott emme abiga juba peaaegu valmis ka talveks. Müts-sallist ja kinnastest lähemalt minu käsitööblogis.
Täna tervitan teid sellise jänesega! Kes tema kohta rohkem teada tahab, külastagu mu pikka aega varjusurmas viibinud käsitööblogi.
Käimasoleval WCOOP-il, mis on olnud tulemuste poolest paras katsumuste jada, mängisin tänasel HORSE-l päris põneva ja kergelt kummalise razzi käe, mis kahjuks jäi mulle turniiri viimaseks. Väga masendava razzi vooruga olin kukkunud keskmise stäki pealt mikroks, panused olid 600/1200 ja minul alles 2500.
Käsi (2-6)-Q, pean tegema kohustusliku avapanuse, vist 240. Folditakse minu paremal istuva mängijani, kelle uksekaardiks on 3 ning mõistagi teeb ta tõste. Pange tähele, et tegemist on täiesti automaatse käiguga, mida vastane peab tegema iga kahe taskukaardiga. Aga mina? Esmapilgul tundub lihtne fold, sest isegi parimal juhul oleme vastasest ainult napilt ees ning lahtise emandaga on kätt suhteliselt keeruline mängida. Ometigi otsustasin maksta ning olen veendunud, et tegemist on ainuõige käiguga. Vaatame protsente – 2-6-Q on X-X-3 vastu (kus X on suvaline kaart) ainult 45-55 taga, samas saame me pangast suhte 4,5:1. Lisaks turniiriolukord – oleme väga lühikese stäkiga ning soovi korral võime viiendal tänaval kõik rahad sisse panna ehk siis me ei pea kahel suure panustamislimiidiga tänaval enam pokkerit mängima ning saame enda “equity” ilma pead murdmata ära realiseerida.
Neljandal tänaval jagati mõlemale 5 ning võiduvõimalus – minu jaoks pisut ootamatult – kasvas 3% võrra (2-6-Q-5 vs X-X-3-5 = 48/52). Vastane panustab, mina maksan.
Viiendal tänaval saan mina 2 ja vastane J. Väga halb kaart ja kaalusin tõsiselt foldimist, kuid lõpuks tegin siiski hambad ristis calli ära. Mis oli ka õige, sest 2-6-Q-5-2 on X-X-3-5-J vastu 37/63, aga mina sai pangast rohkem kui 3,5:1, seega piisanud oleks 22-23% võiduvõimalusest.
Tragikoomiliseks teeb jaotuse asjaolu, et vastane alustas kolmede kolmikuga, heh, ning antud olukorras olin ma algusest peale suur soosik! Viiendal tänaval olin 70/30 ees! Paraku sellest ei piisanud, vastane tõmbas kaks head kaarti ja mina kaks “tellist”.
—
Põnevamad mängud siis selleks korraks WCOOP-il läbi, mõned huilod siiski veel tulemas ja tõenäoliselt mängin pisut holdemit ka, proovin mõne turna ikka ära võita. Iseenesest satelliidid on sujunud kenasti, kahjuks põhiturnadel on pakk senini jääkülm olnud. Pole midagi, võitlus jätkub.
PS! Kui tahate segamängupisikut külge saada, siis liituge kindlasti “Kaheksajalg” õppeliigaga. Veel pole üldse hilja, ainult üks turna on peetud. See nädal on vaatluse all limit holdem ja turna toimub Starsis kell 20.00.
Täna uurisime veidi filmikunsti.
Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.
Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.
Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu tegevust unes.
Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki lugejaid kinno tahaks ajada.
Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.
Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).
Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.
Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.
Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.
Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!
Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega. Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!
September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.
Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.
Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!
Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.
Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!
Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.
Nautige:
Hoian veel viimast jupikest suve näppude vahel ning venitan kuni saan, aga kuupäevaliselt juba homme võtab kool lapsed jälle endale ning meie idülliline suveelu saab otsa.
Oli imeline suvi! Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni suvepäevadega sai sellele kena punkt pandud. Meeleolukas suvine sportlik üritus, mida nautisin vaatamata hirmsale peavalule täiega. Minu aparaadiga sellest üritusest tehtud pilte saab vaadata siit.
Lisaks sellele üritusele võtan suvest kaasa palju muudki toredat. Esimese pooles sai palju reisitud: perega Barcelonas ja kahekesi Las Vegases käidud, teises pooles olime Eestimaised, sõitsime ringi ja suhtlesime eelnevatest aastatest oluliselt rohkem Imre vanade heade sõprade ja koolikaaslastega.
See, kui mõnus on mitte kuhugi kiirustada, öösel üleval olla, päeval magada, lastega hästi läbi saada, on lihtsalt kirjeldamatu! Sügise ees on väike hirmgi. Kuidas saada hommikul üles, kuidas pidada vastu kõik “taksoteenuse” osutamised suundadel: kool-trennid-kodu, läbi käia kõik meie ja laste sõprade sünnipäevad ning ära võita vaidlused selle üle, et miks peab õppima, kui tuju ja tahtmist ei ole!?
Viimasel ajal on mul lisaks kahtlused oma mälu osas, sest ma pidevalt unustan midagi ära. 29.09 näiteks oli mul tunne, et on 28.08 ning ma ei viinud last trenni, sest see pidi toimuma 29.08 ja nüüd ei saa ta minu pärast 1. septembril esineda.
Suve lõpp ei seisne muidugi mitte ainult kooli algamises, seda on näha ka looduses. Alumine pilt on tehtud kohe peale suvepäevi 28.08. Roosna-Allikul Teedu kalakasvatuse juures.
Elagu päevaplaanid, tahvel ja kalendermärkmik! Algamas on tegus sügis!
Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.
Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.
Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.
Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.
Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!
Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.
Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.
Ja lõpetuseks üks lõbus looke.
Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.
Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”
Ettekandja: “Ploomimahlaga?”
Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”
Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.
Patune oleks suurvõistlus blogis tähelepanuta jätta, panen mõned huvitavamad käed, mis ka PokerNews live-ülekandest läbi käisid, kirja.
—
Blindid 50/100, stäkid 30k. BB on tubli ja tugev noormängija.
Avan hijackilt Ac Tc 250 ja suur blind maksab.
Flop Qc 8c 4h. Vastane checkib, panen 350, ch-raiseb 1200-le. Tõstan 2650-le, maksab. Üldiselt ma ei armasta tugeva tõmbega panustamist uuesti avada ja anda vastasele võimaluse mind ületõstega pangast välja lüüa, aga seekord tegin siiski nii. Peamiselt seetõttu, et oleme nii sügavad ja vastasel on väga keeruline mind kahe paari või isegi madalaima setiga omakorda üle tõsta. Sellega pööraks ta põhimõtteliselt need käed blufiks.
Turn 7s, check-check. Võib-olla oleksin võinud edasi raiuda, aga otsustasin võtta rahulikult tasuta kaart.
River 6c. Vastane betib 3100, mina tõstan 8000-le, vastane ägiseb ja foldib. Krt teab, kas oli set või suutis tõesti masti maha panna.
—
100/200, ante 25. MP on tugev ja agressiivne Poola mängija, SB on reibas noor venelane.
Poolakas paneb MP 450, mina hijack QsQc maksan, SB tuleb ka kampa.
Flop 6h7cQd. Poolakas paneb 800, mina maksan, SB paneb 2300-le, poolakas maksab. Oh-oh-oh-oo, nice action. Otsustan lihtsalt maksta. Kui ma siin otsa panen, siis annan enda käe ära ja näiteks madal set võib-olla suudab siin isegi foldi üles leida. Võib-olla ma ülehindan inimeste foldimisvõimet, kuna ise toon sellega leiva lauale, aga mille krdi peale võiks bottom set mind panna? Keskmine set läheks siin mida ilmsemalt küll bustosse, aga tema vastu eeldan nupud nagunii keskele saada. Mul on ju nutsile lisaks positsioon ning tean, et turn bettimata ei jää. Samas on võimalus, et tüübid lähevad enne juba hulluks ja saan võimaluse võita hiigelpanga.
Turn 8s. Pole parim kaart, aga kindlasti mitte ka halb. 5-4 jõudis kohale ning päris välistada ei saa ka T-9, mis floatis/bluffis. SB checkib, poolakas paneb 6k. Ma praktiliselt ei näe poolaka ranges käsi, mis taga olles võiksid mind riveril tappa (õigemini tõmbavad ühte outi) ja otsustan anda venelasele võimaluse midagi rumalat teha. Eeldused selleks olid olemas. Paraku venelane foldib.
River Tc. Poolakas checkib. Ma polnud veel riverikaarti vaadanud, aga mõtlesin tulistada 8-9k, kuna vastase check pidi tähendama, et olen igal juhul ees. Aga siis vaatasin seda krdi kümmet ja ei suutnud enam aru saada millega vastane maksta võiks. Minu liin oli nii krdi tugev, et mõtlev mängija, mida poolakas ilmselgelt oli, peab mind panema minimaalselt seti peale. Samas ei checki ta seal kunagi minust paremat kätt, isegi 5-4 panustab seal seti käest väärtuse saamiseks. Ja kuna mul on 99% parem käsi, siis peaksin ikkagi panustama. Ilmselt oleks parim panna mingi totakas 2k panus, mis võib indutseerida mingi pöörase bluff-all-in muuvi ja mis saaks kindlasti välja makstud seti ja vbl kahe paari poolt. Ja no vähemasti peaks see vastase tilti ajama, kui ta otsustab foldida. Anyway, otsustasin käe maha checkida, mis oli ilmselgelt viga. Suurtes pankades ei tohi vigu teha, dämit. Poolakas näitas kuningate paari, et eks ma reaalselt olekski võinud ehk 2k panuse temalt kätte saada, mitte rohkem. Vähemasti flopi mäng oli hea, ületõstega oleks 6k mida ilmsemalt saamata jäänud.
—
Selle käe panen puhtalt vingumisrõõmust ja haletsusvajadusest:
Eelmise käe askeldisest venelane tõstab eest 700, mina ületõstan väikselt blindilt ässadega 2300, venelane maksab.
Flop Td 8s 3s. Panen 2700, venelane maksab ja jätab taha 7k.
Turn 3d. Panen nuppe ja venelane maksab pärast neljaminutilist praadimist. Avab 8h 6h. A što, 5% ikka on.
River 8c
—
200/400, ante 50. Andres Soome avab MP 900, mina kuute paariga maksan, sb maksab, minu armas venelane paneb 7,5k nuppe. Andres foldib. Sellise profiiliga mängija vastu on see minu jaoks üsna selge call. Väike blind on ka veel mängus, aga ta ei saa seal peaaegu kunagi tugev olla. Kolmanda mehena monstrumiga maksmine ilma positsioonita tundub väga ebatõenäoline käik. Pangas on palju surnud raha ja venelase kätevalim väga lai. Maksan ära ja olen kaheksate paari vastas. Flop on tühi, turni tõmban kuue ja riverisse vastane masti.
—
Teine mängupäev, uus laud. Blindid 400/800, ante 100. Minu stäkk 22k, vastasel 50-60k.
MP avab 1600, mina buttonilt Td 8d kolmpanustan 3900, vastane maksab. Olen viimastel turniiridel üsna tihti hakanud 25-30bb stäkiga üleröövima, plaaniga shove peale foldida. Üldjuhul vastased selliste stäkkidega ilma positsioonita callida ei armasta ning seisavad seega valiku ees – kas mängida terve minu stäki peale või loobuda. Kuna üldjuhul on mul üsna tihke imago ja vastasel pole otsest põhjust õhuga nuppe kütta, siis manööver toimib väga hästi. Seekord siis tuli minu üllatuseks call.
Flop Ad 3d 8s. Vastane checkib, viskan 5k nööbi sisse ja vastane maksab! Huh? Mul on selja taga 12,5k.
Turn 9h. Checkib. Mõistagi olin flopist valmis ahvikiirusel nupud sisse ajama, aga turnil ei suutnud ma enam aru saada, mida krdit ma biitida võiksin?!? Mastitõmbega peaks vastane flopist nuppe panema. Ilma positsioonita floatimine on ka praktiliselt välistatud. Seega näen ma tema valimis ainult keskpäraseid ässasid, setti, KK, AA. Midagi nendest ei pane ta tõenäoliselt turnis maha. Ei näinud põhjust bettida ja võtsin tasuta kaardi.
River Ah. Vastane paneb nuppe, mina foldin turnil läbiarutatud loogikale tuginedes.
—
Lõpetuseks cutoff tõstis 2200, button maksis ja mina panin suurelt blindilt kaheksate paariga 17k nuppe. Väga standard ja rääkida pole midagi. Paraku sattusin ässade otsa.
Kahjuks oli aastaga EPT Tallinn osalemisaktiivsus langenud umbes kolmandiku võrra ja näeme, kas järgmine aasta Euroopa pokkeritsirkus enam Eestit väisab. Eks pokkerimaailmas ole käsil keerulised ajad ja võib-olla kukuvad numbrid ka mujal. Hoiame pöialt, et jääksime ikkagi püsima.