“Vaata, ma kukun”

Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).

Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime  läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.

Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.

Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.

Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!

Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega.  Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!

"Vaata, ma kukun" kava

 

 

Suurepärane sügis!

September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.

Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.

Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist  keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!

Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.

Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!

Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.

Nautige:

 

Suvi saab otsa

Hoian veel viimast jupikest suve näppude vahel ning venitan kuni saan, aga kuupäevaliselt juba homme võtab kool lapsed jälle endale ning meie idülliline suveelu saab otsa.

Oli imeline suvi! Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni suvepäevadega sai sellele kena punkt pandud. Meeleolukas suvine sportlik üritus, mida nautisin vaatamata hirmsale peavalule täiega. Minu aparaadiga sellest üritusest tehtud pilte saab vaadata siit.

Lisaks sellele üritusele võtan suvest kaasa palju muudki toredat. Esimese pooles sai palju reisitud: perega Barcelonas ja kahekesi Las Vegases käidud, teises pooles olime Eestimaised, sõitsime ringi ja suhtlesime eelnevatest aastatest oluliselt rohkem Imre vanade heade sõprade ja koolikaaslastega.

Imre koos koolikaaslastega meie õuel

See, kui mõnus on mitte kuhugi kiirustada, öösel üleval olla, päeval magada, lastega hästi läbi saada, on lihtsalt kirjeldamatu! Sügise ees on väike hirmgi. Kuidas saada hommikul üles, kuidas pidada vastu kõik “taksoteenuse” osutamised suundadel: kool-trennid-kodu,  läbi käia kõik meie ja laste sõprade sünnipäevad ning ära võita vaidlused selle üle, et miks peab õppima, kui tuju ja tahtmist ei ole!?

Viimasel ajal on mul lisaks kahtlused oma mälu osas, sest ma pidevalt unustan midagi ära. 29.09 näiteks oli mul tunne, et on 28.08 ning ma ei viinud last trenni, sest see pidi toimuma 29.08 ja nüüd ei saa ta minu pärast 1. septembril esineda.

Suve lõpp ei seisne muidugi mitte ainult kooli algamises, seda on näha ka looduses. Alumine pilt on tehtud kohe peale suvepäevi 28.08. Roosna-Allikul Teedu kalakasvatuse juures.

Teedu juures Roosna-Allikul

Elagu päevaplaanid, tahvel ja kalendermärkmik! Algamas on tegus sügis!

 

Ilus oled, Isamaa!

Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.

Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.

Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.

Ahhaa, vot kui hea kuulmine

Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.

Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!

Tiina pojaga
Lapsed tudengitega

 

Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.

Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.

 

Ja lõpetuseks üks lõbus looke.

Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.

Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”

Ettekandja: “Ploomimahlaga?”

Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”

Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.

Vaade Haapsalust
Tartust Tallinna poole tagasi

EPT Tallinn

Patune oleks suurvõistlus blogis tähelepanuta jätta, panen mõned huvitavamad käed, mis ka PokerNews live-ülekandest läbi käisid, kirja.

—

Blindid 50/100, stäkid 30k. BB on tubli ja tugev noormängija.

Avan hijackilt Ac Tc 250 ja suur blind maksab.

Flop Qc 8c 4h. Vastane checkib, panen 350, ch-raiseb 1200-le. Tõstan 2650-le, maksab. Üldiselt ma ei armasta tugeva tõmbega panustamist uuesti avada ja anda vastasele võimaluse mind ületõstega pangast välja lüüa, aga seekord tegin siiski nii. Peamiselt seetõttu, et oleme nii sügavad ja vastasel on väga keeruline mind kahe paari või isegi madalaima setiga omakorda üle tõsta. Sellega pööraks ta põhimõtteliselt need käed blufiks.

Turn 7s, check-check. Võib-olla oleksin võinud edasi raiuda, aga otsustasin võtta rahulikult tasuta kaart.

River 6c. Vastane betib 3100, mina tõstan 8000-le, vastane ägiseb ja foldib. Krt teab, kas oli set või suutis tõesti masti maha panna.

—

100/200, ante 25. MP on tugev ja agressiivne Poola mängija, SB on reibas noor venelane.

Poolakas paneb MP 450, mina hijack QsQc maksan, SB tuleb ka kampa.

Flop 6h7cQd. Poolakas paneb 800, mina maksan, SB paneb 2300-le, poolakas maksab. Oh-oh-oh-oo, nice action. Otsustan lihtsalt maksta. Kui ma siin otsa panen, siis annan enda käe ära ja näiteks madal set võib-olla suudab siin isegi foldi üles leida. Võib-olla ma ülehindan inimeste foldimisvõimet, kuna ise toon sellega leiva lauale, aga mille krdi peale võiks bottom set mind panna? Keskmine set läheks siin mida ilmsemalt küll bustosse, aga tema vastu eeldan nupud nagunii keskele saada. Mul on ju nutsile lisaks positsioon ning tean, et turn bettimata ei jää. Samas on võimalus, et tüübid lähevad enne juba hulluks ja saan võimaluse võita hiigelpanga.

Turn 8s. Pole parim kaart, aga kindlasti mitte ka halb. 5-4 jõudis kohale ning päris välistada ei saa ka T-9, mis floatis/bluffis. SB checkib, poolakas paneb 6k. Ma praktiliselt ei näe poolaka ranges käsi, mis taga olles võiksid mind riveril tappa (õigemini tõmbavad ühte outi) ja otsustan anda venelasele võimaluse midagi rumalat teha. Eeldused selleks olid olemas. Paraku venelane foldib.

River Tc. Poolakas checkib. Ma polnud veel riverikaarti vaadanud, aga mõtlesin tulistada 8-9k, kuna vastase check pidi tähendama, et olen igal juhul ees. Aga siis vaatasin seda krdi kümmet ja ei suutnud enam aru saada millega vastane maksta võiks. Minu liin oli nii krdi tugev, et mõtlev mängija, mida poolakas ilmselgelt oli, peab mind panema minimaalselt seti peale. Samas ei checki ta seal kunagi minust paremat kätt, isegi 5-4 panustab seal seti käest väärtuse saamiseks. Ja kuna mul on 99% parem käsi, siis peaksin ikkagi panustama. Ilmselt oleks parim panna mingi totakas 2k panus, mis võib indutseerida mingi pöörase bluff-all-in muuvi ja mis saaks kindlasti välja makstud seti ja vbl kahe paari poolt. Ja no vähemasti peaks see vastase tilti ajama, kui ta otsustab foldida. Anyway, otsustasin käe maha checkida, mis oli ilmselgelt viga. Suurtes pankades ei tohi vigu teha, dämit. Poolakas näitas kuningate paari, et eks ma reaalselt olekski võinud ehk 2k panuse temalt kätte saada, mitte rohkem. Vähemasti flopi mäng oli hea, ületõstega oleks 6k mida ilmsemalt saamata jäänud.

—

Selle käe panen puhtalt vingumisrõõmust ja haletsusvajadusest:

Eelmise käe askeldisest venelane tõstab eest 700, mina ületõstan väikselt blindilt ässadega 2300, venelane maksab.
Flop Td 8s 3s. Panen 2700, venelane maksab ja jätab taha 7k.
Turn 3d. Panen nuppe ja venelane maksab pärast neljaminutilist praadimist. Avab 8h 6h. A što, 5% ikka on.
River 8c

—

200/400, ante 50. Andres Soome avab MP 900, mina kuute paariga maksan, sb maksab, minu armas venelane paneb 7,5k nuppe. Andres foldib. Sellise profiiliga mängija vastu on see minu jaoks üsna selge call. Väike blind on ka veel mängus, aga ta ei saa seal peaaegu kunagi tugev olla. Kolmanda mehena monstrumiga maksmine ilma positsioonita tundub väga ebatõenäoline käik. Pangas on palju surnud raha ja venelase kätevalim väga lai. Maksan ära ja olen kaheksate paari vastas. Flop on tühi, turni tõmban kuue ja riverisse vastane masti.

—

Teine mängupäev, uus laud. Blindid 400/800, ante 100. Minu stäkk 22k, vastasel 50-60k.

MP avab 1600, mina buttonilt Td 8d kolmpanustan 3900, vastane maksab. Olen viimastel turniiridel üsna tihti hakanud 25-30bb stäkiga üleröövima, plaaniga shove peale foldida. Üldjuhul vastased selliste stäkkidega ilma positsioonita callida ei armasta ning seisavad seega valiku ees – kas mängida terve minu stäki peale või loobuda. Kuna üldjuhul on mul üsna tihke imago ja vastasel pole otsest põhjust õhuga nuppe kütta, siis manööver toimib väga hästi. Seekord siis tuli minu üllatuseks call.

Flop Ad 3d 8s. Vastane checkib, viskan 5k nööbi sisse ja vastane maksab! Huh? Mul on selja taga 12,5k.

Turn 9h. Checkib. Mõistagi olin flopist valmis ahvikiirusel nupud sisse ajama, aga turnil ei suutnud ma enam aru saada, mida krdit ma biitida võiksin?!? Mastitõmbega peaks vastane flopist nuppe panema. Ilma positsioonita floatimine on ka praktiliselt välistatud. Seega näen ma tema valimis ainult keskpäraseid ässasid, setti, KK, AA. Midagi nendest ei pane ta tõenäoliselt turnis maha. Ei näinud põhjust bettida ja võtsin tasuta kaardi.

River Ah. Vastane paneb nuppe, mina foldin turnil läbiarutatud loogikale tuginedes.

—

Lõpetuseks cutoff tõstis 2200, button maksis ja mina panin suurelt blindilt kaheksate paariga 17k nuppe. Väga standard ja rääkida pole midagi. Paraku sattusin ässade otsa.

Kahjuks oli aastaga EPT Tallinn osalemisaktiivsus langenud umbes kolmandiku võrra ja näeme, kas järgmine aasta Euroopa pokkeritsirkus enam Eestit väisab. Eks pokkerimaailmas ole käsil keerulised ajad ja võib-olla kukuvad numbrid ka mujal. Hoiame pöialt, et jääksime ikkagi püsima.

Vikerkaarevärviline armastus

Otsisin täna internetist pulmaalbumi rikastamise eesmärgil tsitaate armastuse ja abielu kohta.

Avastasin selle käigus tõe või pigem leiutasin jalgratta, kuna arvatavasti siiski on keegi tark mees või naine seda mingil ilukirjanduslikumal viisil kuskil juba öelnud, aga jah, kokkuvõtvalt tundub, et tsitaate sinna albumisse ei tule, sest häid ja ilusaid ütlemisi selle tunde ja kooseluvormi kohta on lihtsalt häbematult vähe! Pigem leidsin targutusi ning irooniat, mida ma tõepoolest ei otsinud!

Lühidalt:

Mõtteterad armastuse olemusest on üldjuhul masendavalt mannetud ja mulle tundub, et see pole tegelikult isegi mitte kergema vastupanu tee, vaid pigem tarkus, kui me ei üritagi seda hõlmamatut nähtust ja tunnet sõnastada.

Vikerkaar 9.08.2011

 

Sõbrad, on aeg võtta suvest viimast!

Jätad nädalakeseks sammud astumata  ning toitud samal ajal kuidas juhtub, lisades õhtuti mingi koguse alkoholi ning vana vaenlane ülekaal on kohe kõpsti end kasvatamas! EPT Tallinn ei mõjunud ses mõttes meie tervislikele eluviisidele üldse hästi!

Tänasest astusime aga tagasi õigema toitumise teele: hommikuks puder ja päeval imehea salat, sammud ning lõpparve alkoholiga on lükatud homsesse.

EPT Tallinn sai läbi, õnnitlused Raigole, Vallole, Katile ja teistele, kel pokkeriturniiridel kenasti läks (meie pere nende hulka seekord kahjuks ei kuulunud) ja ka neile, kes üritusest lihtsalt rõõmu tundsid (sinna hulka me isegi kuulusime küll).

Lapsed olid viimast päeva Viljandis vanaema juures ja mingeid kohustusi polnud ma tänaseks endale võtnud, seega oli mul üle pika aja aega mõelda, et mis on  elus (peale perekonna) tegelikult tähtis. Jõudsin kiiresti selleni, et sõpradega suhtlemine on üks olulisemaid asju üldse, aga millal ma viimati nägin oma kalleid ülikooli- või klassikaaslasi?! Lühivastuseks on, et liiga kaua aega tagasi. Kuna ülikoolirahvaga on kohe eriti pikk vahe tekkinud, helistasin neist kahele mittetallinlasele kohe täna ja panime kohtumiste kuupäevad enam-vähem paika! Ja mõneks ajaks arvutivabalt Peipsi äärde puhkama tahaks ka minna!

Kuigi paljude jaoks on puhkused lõppemas ja sügistunne kätte jõudmas, oleks minu suvi nagu ikka alles algamas! Loodetavasti jõuab enne kooli siiski veel perega natuke Eestimaad vaadata ja sõpradega grilli- ja salatiõhtuid maha pidada!

 

Edit: Oli öö ja järsku oli hommik ja mina polnud vahepeal magama läinud. Kahjuks on mitmel mu lähedasel inimesel olnud hiljuti suhteliselt keerulised ajad ning mõtted nendele panid mind sõnu seadma. Kui ma olin valu ja kahtluse värsid paberile ning arvutisse valanud, tulid mulle järsku meelde need 2 telefonikõnet, millest ma päeval kirjutasin, ning nendest mõtetest sündis juba hommikuses päiksesäras üks väike ja teistest hoopis helgem luuletusepoeg:

Kui helistasin täna sõbrale,

ta oleks justkui oodanud mu kõnet.

Tal olid valmis kenad sõnad

ja hääl tal tundus minu üle õnnelik.

Mul polnud talle kurta ühtki muret,

ka temal ja ta perel hästi kõik.

Jah tõesti miski polnud enne halvasti,

kuid hoopis ilusamaks päev läks ometi.

 

Armastuse aastapäevast veel natuke

Elu on kiire ja praegu käib EPT Tallinn 2011, siiski tahan mõned pildid meie ilusast aastapäeva tähistamisest nüüd kohe üles panna. Meil on omamoodi traditsiooniks kujunenud, et igal aastapäeval läheme kuhugi Eesti linna, uurime seda natuke, käime mingil kontserdil või etendusel ning ööbime mõnes sealses kenas kohas.

Kuna 31.08. oli meil plaanis mängida EPT satelliitturniiri ja pidime seega kella 12.00-ks Tallinnas olema, otsustasimegi seekord tutvuda Tallinnaga. Esialgne plaan oli enne käia ära Vääna Jõesuus, et kuulata Sõpruse puiesteed, kuid kuna vihma tõttu jäi üritus ära, läksime hoopis Artisesse kinno. Vaatasime Pariis II lühifilmide buketti, mida ei oska otseselt kellelegi soovitada, sest kuigi meile 3 filmi täitsa meeldisid polnud seal ühtki sellist pärli, mille pärast kõik 8 ära peaks vaatama.

No igatahes oli see eelnev sissejuhatuseks peamisele, et eelmisel päeval leidsime hotelliveebist Baltic Hotel Imperiali romantikapaketi ning jäime ülimalt rahule. Vastuvõtt tordi, šampuse ning roosidega, toakaunistused, õhtusöök, äärmiselt rikkalik hommikusöök voodisse, tuba ise (suur voodi, televiisor, diivan, kirjutuslaud ja lauake, 5 akent ja kööginurk) ja asukoht vanalinnas. Wow, ma ütlen!

 

Kaalust ja toitumisest (üks retsept kah!)

Poeg luges mulle hiljuti kuskilt netist ette, et Eestis on 1/3 elanikkonnast ülekaalulised. Kuulume Imrega kahjuks selle kolmandiku hulka juba pikemat aega ja üritame aastaid end 2/3 hulka võidelda, kuid kahjuks pole see veel õnnestunud.

Kuigi oleme igal kevadel-suvel suutnud mitu kilo kaotada, on reeglina järgmiseks kevadeks asjalood ikka sealmaal, et tuleb enam-vähem nullist alustada.

Igasugused imedieedid käivad meie kainele mõistusele vastu. Kui alla võtta, siis ikka sellepärast, et olla tervemad ja tugevamad, mitte organismist mingiks ajaks viimast võtta ja siis rikutud seedimisega ikka valusalt kõik uuesti juurde võtta.

Kaalujälgijate liikumisega olen nooremana mitu korda, iga lapse järel, enda kaalu normi saanud, kuid viimastel aastatel tundub nendega liitumine ajaraiskamine ses mõttes, et ma ju tean põhimõtteid juba niigi ning kui end kätte võtan, siis saan hakkama ka rühmas käimata. Sel aastal tuli kaalulangetamise tuhin peale juba märtsi alguses ning hoogustus, kui Laur oma “Paksude marsi”  käima lükkas.

Oleme tõesti tublid olnud ja seda isegi Ameerikas, kus ausalt öeldes on pidevalt nokk-kinni-saba-lahti-saba-lahti-nokk-kinni selle söömisega, sest pead leppima taldrikutäiega, mis tuuakse (sageli ei ole seal juures näiteks midagi värsket või toit on lihtsalt rasvane), või siis oled buffet’s ning seal ajab valikute rohkus ikka ja jälle ülesöömise vildakale teele.

No igatahes oleme tegelikult oma söömisharjumusi viimasel kahel aastal ning eriti viimasel neljal kuul kõvasti muutnud. Kohati muutnud sedavõrd, et naer tuleb peale. Igatahes kotletid, mis mina, kes ma üliharva köögis toimetan, viimati valmistasin, sisaldavad hoopis rohkem köögivilja kui liha.

Retsepti leidsin juulikuu  Kööginurgast. Täiendasin seda veidi ning jagan oma varianti teiega.

Köögiviljakotletid kalkunilihaga.

köögiviljakotletid

400 gr hakitud kalkuni rinnaliha

1/2 klaasi riivsaia, 1/2 klaasi nisukliisid

2 muna

1 sibul

2 küüslauguküünt

1 keskmine suvikõrvits

2-3 suurt porgandit

suur kimp peterselli, natuke tilli

pipart, roseepipart, soola

Riivi suvikõrvits ning porgandid peene riiviga, haki küüslauk, sibul, petersell, till ja sega kõik ained omavahel korralikult läbi. Mätsi tavapärased kotletikesed ja prae õliga kuldpruuniks. Kõrvale võtsime leiba ning värsket salatit.

*Lisaks panin täna elus esimest korda kurgid kiirhapnema, maitsmine toimub ilmselt homme, kuigi valmis peaks saama küll alles kolme päeva pärast. Nii mõnus, et sel aastal saab juba oma aiast sõstralehti ning tillipealseid noppida!