Turniirikuud oktoober ja november

Olen kuu aega PLO hi-lo’st puhanud ja otsusega väga rahul. Mu närvid on jälle korras!

Pean tunnistama, et tegelesin selle mänguga mitte niivõrd oma vabast tahtest, vaid pigem Imre soovitustest lähtuvalt ja nii asjast head nahka ikka ei saa. Tulemused kõikusid ühest äärmusest teise ja see häiris mind tohutult. Seetõttu otsustasin kuu aega vaid oma lemmikuid ehk turniire mängida.

Tulemused pole numbrilises mõttes üldse midagi eirit kiiduväärset, oktoobriga teenisin taskuraha 213,60 $, aga enesetunne on hea ja pokkerikindlus taastumas.

Mängisin kuu jooksul täpselt 100 naisteturniiri sissemaksuga 0-55$ ning 105 sooliste piiranguteta turniiri. Naisteturniiridega kogusin üle 250$ plussi, teistega paraku hävisin.

Avastasin, et minu mängustiiliga sobivad vist kõige paremini naisteturniiride satikad. Kahju, et neid nii vähe saadaval on ja veel rohkem kahju on sellest, et sellel 55$ sissemaksuga Starsi pühapäevasel naisteturniiril olen piirdunud vaid “min-cashidega”.

Olen end sidunud järgmiste liigadega:

PokerNews’i Naisteliiga – Olympic Online

PokerNews’i Baltic League  – PokerStars

PokerNews’i Carbon Poker League

PN foorumikasutajate sügisliiga – The Bigger – PokerStars

PN foorumikasutajate sügisliiga-  Sunday Storm – PokerStars

Ja Lisaks on kohe-kohe algamas OPEM viies erinevas toas. Juhuuu!

Novembri plaanin samuti turniiride lainel veeta. Siin ka minu klikitav kalendrileht, koos tervitustega OPEM sponsoritele:

Turniiridega paraku on nii, et regulaarsest cashimisest on vähe – tuleb midagi korralikult ära hittida, siis piisab pikaks ajaks.

Loodan, et hittimise kuu on just alanud!

 

Nädalavahetus lapsepõlve paradiisis

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.

Muusika ja jänes

Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.

Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks  suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.

Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.

Väike muusikahuviline

Vaimukurnav paigalmarss ja meeliülendav rabelemine käsikäes

Mõned asjad kohe ei suju mitte kuidagi, teised seevastu jooksevad ladusalt justkui iseenesest. Seejuures esimesed isegi ei vaja kuigipalju energiat, aga väsitavad tohutult ja teised neelavad su aja, kuid samas innustavad veel rohkem tegutsema.

Mis siis ei suju?

Hirmus mõeldagi, et kehakaaluga võitlemist alustasime Imrega juba veidi enne abiellumist ning aeg-ajalt kokkuvõtteid tehes oleme oma lühiajaliste saavutustega saanud päris rahul olla, aga siis tulevad tublidusse pikad pausid ning tänane reaalsus on see, et oleme kahekesi kokku ligi kolmkümmend kilo raskemad kui allavõtmiseteekonna alguses. Täna oli see päev, kui mul asi jälle kord totaalselt üle viskas! Siililegi selge, et  teo poolt armastatud “tasa sõuad, kaugele jõuad” stiil minu puhul ei tööta! Niisiis otsustasin probleemi kallale asuda järjekordselt suurkampaania korras.

“Sünnipäevaks saledaks“ programm lubab mulle väikseid söögiportsjone, palju värsket salatit ning maksimaalselt ühe väikse magusa-ampsu päevas, kohustades samal ajal igapäevaselt palju liikuma. Alkohol pole mulle kunagi kuigi suur tõmbeartikkel olnud, seega ei hakanud selles osas reegleid kehtestama – Klambrid vaja ikkagi Kanadasse saata ju! Liikumise osas pole tähtis, mida konkreetselt teen, lihtsalt iga päev tuleb endale miski järjepidev korraga minimaalselt 30-minutilise kestvusega liikumine välja mõelda.

Ei hakka lugejat igapäevaste uute postitustega koormama, aga täiendan alates tänasest  sedasama lihtsat tabelit siin.

kuupäev            liikumine                       kestvus                                väike magus amps

5.10                jalgrattasõit                      1h 30min                                           –

6.10                sammud                              30 min                                     20 gr kirjut koera

7.10                sammud                             40 min                                       1tk marmelaadi

8.10                      Täitsa vaba päev seoses Kalmbrite peoga – söön, joon ja tantsin!

9.10                                   Täitsa vaba päev seoses Klambrite peost toibumisega!

10.10                                           Täitsa vaba päev seoses Lauri sünnipäevaga.

11.10               sammud                         1h 20min

12.10              sammud                          45min

13.10              sammud                          30min

14.10             sammud                           30min

15.10              sammud                           30min                     šokolaaditükk, küpsised 6tk

.                        korvpall                           30min                   küpsisetort, kringlitükk,

16.10               –                                       –                       kartulikrõpsud, küpsisetort, kringlitükk

17.10                   –                                   –                                        1 väike tk šokolaadi

18.10              sammud                        40 minutit                 1/2 rosinakuklit

NB!  Ei viitsinud rohkem siia neid kribada. Aga ma üritan väga tubli olla edasi kah.

 

 

Konkreetseid numbrilisi eesmärke ma ei püstita, sest usun, et need tulevad reeglitest karmil kinnipidamisel iseenesest.

Käisin just kaalu peal ka ära ja jubedad numbrid on järgmised: 74,9kg, rasva 37,6%. See siis selleks, et oleks mida pooleteise kuu pärast võrrelda.

 

Rabelemisest

Üks rabelemine on seotud märksõnadega lapsed, laste kool, laste trennid ja huviringid.

See on selline rabelemine, mis kurnab mu reedeks ikka korralikult ära. See on kogu aeg ühesugune ning midagi positiivset on sellest autoga mööda linna ringiajamisest keeruline leida. Täna tegin plaane muuta suhtumist ning kasutada seda aega, kui lapsed on autos, endiselt nendega suhtlemiseks, aga üksiolemise aega veidi paremini ning juba tänasel hommikul võtan autosse kaasa inglise keele õppeplaadi. Äkki saan vähemalt natuke tarkust juurde, raadiosaated on küll kohati meelelahutuslikud, kuid ma ei seedi üldse päevast-päeva korduvaid reklaame ja lisaks on tüütu ebasobivate muusikapalade ajal pidevalt uut jaama otsida.

Teise rabelemise märksõna on naisteliiga.

Kui sain vihjeid, et sel aastal pole PokerStars 2-aastase staažiga naisteliiga korraldamisele kaasaaitamisest eriti huvitatud, oli mingi hetk arvamus, et jätame siis ürituse lihtsalt ära. Samas aga kripeldas endal ning päris mitu naismängijat küsis, et kas ja millal sel aastal see naisteliiga tuleb. Viimaks otsustasime Imrega, et hakkan asja siiski ajama ning teeme ära, et kui ka tulevad eelmiste aastatega võrreldes kehvemad lisaauhinnad või on väga vähe osalejaid, siis vähemalt traditsioon jätkub. Küll tulevad jälle ka paremad ajad ja siis pole vaja enam seda kõike taaselustada, vaid ta on juba olemas.

Saatsin kõigile neljale litsentseeritud pokkeritoale palvekirja Naisteliigat toetada ja pakkuda välja oma ideed, kuidas seda korraldada. Sain kaks vastust: Triobetilt ja Olympic-Online’ilt. Olgem ausad, mõlemad olid suhteliselt võrdväärselt head pakkumised, kuid Olympicu peamiseks eeliseks osutus konkreetne pakkumine live-turniiri korraldamise osas. Pargis on see varem toimunud ja las toimub ka sel aastal.

Lühidalt: kõik mu kartused, et liiga tuleb väike ja väeti, on osutumas asjatuiks. Lisaks OO-le panid sõprade abiga auhindu välja ka pokkerivälised tegijad: Glenberg Grupp, Studio Unlimited ja Ku:lsa:l. Mu suurimad tänud neile inimestele, kes selle kõik võimalikuks tegid! OO on omalt poolt teinud naismängijatele liigast teavitamiseks vähemalt samapalju tööd kui PokerNews ning naisi on hetkel liigas kirjas juba 97!

See ongi see meeliülendav rabelemine: ma olen pidevalt PokerNewsi foorumis, kiikan vahepeal Facebooki, vehin kirjutada artikleid ja koostan tabeleid, vastan küsimustele ning nuputan, mida veel paremaks teha. Mulle meeldib, kuidas liigaasjad sel aastal arenenud on, mulle meeldib naiste aktiivsus ning ma tõesti tahan ja usun, et see saab parimaks pokkeriliigaks, mis Eestis üldse korraldatud on! Samas liigasiseselt soovin ma seda, et osalejatel oleks eelkõige põnev ning tore üheskoos mängida ning ühise pokkerihuviga naised saaks omavahel tuttavaks. Edetabelid ja auhinnad käivad muidugi asja juurde, aga need pole selle liiga peamised väärtused, vähemalt mitte minu jaoks.

Mul on endal tohutult hea meel, et olen pokkeri kaudu tutvunud nii paljude erinevate ja huvitavate inimestega, leidnud sõpru ja mõttekaaslasi – just seda soovin ma ka Naisteliiga teistele liikmetele!

Ja lisaks meeldib mulle hetkel turniiripokker to-hu-tult! See pokkeriarmastus on mul ikka lainetega käinud ja just nüüd tundub olevat selline kõrgharja periood. Kahjuks ei peegeldu see otseselt tulemustes, kuid tunne, et ma tahan mängida ja suudan keskenduda, on suurepärane!

Täna oli Triobetis BOC Naisteturniir. Sain sinna peale 3,3€ rebuy- supersatikalt (avastasin selle tegelikult vaid 1 minut enne hilise regamise lõppu), mis läks mulle maksma 6,3€ . Satika HU viimase käe võitsin kombinatsiooniga AAAA ja see tundus hea märk.

Ja uskumatu lugu on see, et ma nii väga tahtsin seda Balti naisteturniiri võita, et mul oli konkreetne noormängija ärevusvärin sees. Osalejaid oli ülivähe, vaid 8. Milline lihtne võimalus end maksma panna :)! Sain paar valusat latakat, kui mu käsi vastaste vastu ei pidanud, aga muidu tiksusin suht kenasti.

Korra jäin suures potis mapletile blufiga vahele. Arvestades, kui harva ma seda mänguvõtet – eriti naisteturniiridel – kasutan, olen tegelikult hämmingus, et ta mu “top-paar no-kicker kaardiga” maha callis, kuid ju mu teeseldud mast polnud siis veenev või võimladas panuse suurus uudishimu odavat rahuldamist. Mõned korrad vandusin valjusti tulist kurja ja vahepeal isegi vingusin veidi. Lõpuks saavutatud 3. koht oli ühelt poolt rahuldav, et vähemalt sain rahadesse, aga teiselt poolt pettumus. Mul oli pärast mapleti väljakukkumist tunne, et võin selle turniiri ära võita küll. Olin kindel, et ma oskan nende kolme viimase vastase vastu mängida ja adun nende nõrku kohti päris hästi, aga paraku läks lõpp väga turboks ja asja otsustasid ikkagi vastamisi sattunud käed. Eriti kurb, et ei mina ega Dustiin7 suutnud kolmekesi jäädes lätlasest, kes oli suhteliselt passiivne mängija, jagu saada, lõunanaaber lihtsalt sai õigetel hetkedel häid kaarte ja miskit polnud parata!

Oma pideva väsimusega võitlemise huvides lubasin endale siin hiljuti aga ka seda, et kui just mõnda turniiri pooleli ei ole, siis lähen öösiti enne kella kahte magama. Hetkel on 8 minutit kahest puudu ja seega head und mulle!

Kisub käsitööleheks

Tervitused näpuloomadelt. Konn sai õepojale, teised lähevad loteriinänniks kooli.

Tegelikult on üks pokkeripostitus mul juba ammu plaanis, PLO8 õppeprojektis tiksub kohe 30 000 kätt täis ja peakls vahekokkuvõtte tegema, aga see on kahjuks selline pikk  ja kurb lugu. Villaloomad on tegelikult ka hoopis nunnumad kui Omaha graafikud!

Razzke käsi

Käimasoleval WCOOP-il, mis on olnud tulemuste poolest paras katsumuste jada, mängisin tänasel HORSE-l päris põneva ja kergelt kummalise razzi käe, mis kahjuks jäi mulle turniiri viimaseks. Väga masendava razzi vooruga olin kukkunud keskmise stäki pealt mikroks, panused olid 600/1200 ja minul alles 2500.

Käsi (2-6)-Q, pean tegema kohustusliku avapanuse, vist 240. Folditakse minu paremal istuva mängijani, kelle uksekaardiks on 3 ning mõistagi teeb ta tõste. Pange tähele, et tegemist on täiesti automaatse käiguga, mida vastane peab tegema iga kahe taskukaardiga. Aga mina? Esmapilgul tundub lihtne fold, sest isegi parimal juhul oleme vastasest ainult napilt ees ning lahtise emandaga on kätt suhteliselt keeruline mängida. Ometigi otsustasin maksta ning olen veendunud, et tegemist on ainuõige käiguga. Vaatame protsente – 2-6-Q on X-X-3 vastu (kus X on suvaline kaart) ainult 45-55 taga, samas saame me pangast suhte 4,5:1. Lisaks turniiriolukord – oleme väga lühikese stäkiga ning soovi korral võime viiendal tänaval kõik rahad sisse panna ehk siis me ei pea kahel suure panustamislimiidiga tänaval enam pokkerit mängima ning saame enda “equity” ilma pead murdmata ära realiseerida.

Neljandal tänaval jagati mõlemale 5 ning võiduvõimalus – minu jaoks pisut ootamatult – kasvas 3% võrra (2-6-Q-5 vs X-X-3-5 = 48/52). Vastane panustab, mina maksan.

Viiendal tänaval saan mina 2 ja vastane J. Väga halb kaart ja kaalusin tõsiselt foldimist, kuid lõpuks tegin siiski hambad ristis calli ära. Mis oli ka õige, sest 2-6-Q-5-2 on X-X-3-5-J vastu 37/63, aga mina sai pangast rohkem kui 3,5:1, seega piisanud oleks 22-23% võiduvõimalusest.

Tragikoomiliseks teeb jaotuse asjaolu, et vastane alustas kolmede kolmikuga, heh, ning antud olukorras olin ma algusest peale suur soosik! Viiendal tänaval olin 70/30 ees! Paraku sellest ei piisanud, vastane tõmbas kaks head kaarti ja mina kaks “tellist”.

—

Põnevamad mängud siis selleks korraks WCOOP-il läbi, mõned huilod siiski veel tulemas ja tõenäoliselt mängin pisut holdemit ka, proovin mõne turna ikka ära võita. Iseenesest satelliidid on sujunud kenasti, kahjuks põhiturnadel on pakk senini jääkülm olnud.  Pole midagi, võitlus jätkub.

PS! Kui tahate segamängupisikut külge saada, siis liituge kindlasti “Kaheksajalg” õppeliigaga. Veel pole üldse hilja, ainult üks turna on peetud. See nädal on vaatluse all limit holdem ja turna toimub Starsis kell 20.00.

“Südaöö Pariisis”

Täna uurisime veidi filmikunsti.

Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.

Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.

Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu  tegevust unes.

Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki  lugejaid kinno tahaks ajada.

Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.

 

Tallinn, mu Tallinn