Nonii, eile siis saime oma grupikesega kokku: neli võõrast noormeest laiast maailmast, Imre, mina ja “õpetaja”, kes üllataval kombel osutus isegi minust aastate poolest veidi vanemaks – piltide järgi arvasin, et tegemist on oluliselt noorema inimesega!
Oli selline esimese septembri istumine, kus tegime üksteisega tutvust ning panime paika eesmärke.
Tänaseks pole ma peale närveldamise, et kuidas ma õppimiseks, mida tundub olevat ikka päris suures mahus, lähinädalatel aega leian. Imre on “pugejana” juba kümmekond videot ära vaadanud, nii et pean vist kontrolltöö ajal tema pealt maha kirjutama hakkama! 😛
Homme on esimene “päris” tund! Pärast seda võtan end kokku ja hakkan ilusti kohusetundlikult koduseid ülesandeid täitma!
Aga tõesti suhtumine on selline koolilapse oma – kuigi ise maksad, siis ikka on mingil pisikesel määral hea meel, kui tund ära jääb, edasi lükkub ja otsest iseseisvat tööd teha ei tule!