Mängisin nädalavahetusel maha 109 eurot

Nädalavahetuse jooksul võtsin ma osa viiest pokkeriturniirist: PokerNews Live Pärnu, Triobet Live Pärnu, kaks meelelahutuslikku turniiri Pärnu pokkeribaaris „2 paari“ ja kirsiks tordil Eesti naiste pokkeriliiga 2014 finaal.
Vihjega käesoleva kirjutise järgevale osale ütlen irooniliselt, et mängisin maha 109 eurot. (Me ju ometi ei arvesta seda, et ühe pileti olin ma võitnud 11 eurot maksnud satelliidilt ja „2 paari“ turniiridel võitsin edaspidisteks külastusteks 10 jooki. Samas me ei arvesta õnneks veel ka seda, et pidin Pärnusse kohale sõitma ja seejärel maskma veel ka hotelliööde eest.)

Igatahes, kui ma pühapäeval jõudsin meie naismängijate seas aasta ühele tähtsamale, Eesti naiste pokkeriliiga finaalüritusele, siis küsis mitu inimest mu käest, kas ma olen juba lugenud seda nõmedat artiklit Igor Pihela kohta. Sain aru, et need küsijad olid selle artikli stiilist ja pealkirjast väga nördinud, aga pikemalt me ei rääkinud. Ma ei olnud veel lugenud.

Täna hommikul ärkasin vara, kell viis hommikul on vara minu jaoks! Ühe esimese asjana võtsin siis mainitud artikli „Miljonär mängis pokkeriturniiril maha suure summa“ lahti ja olin pealkirjale lisaks häiritud juba esimesest lausest: „Eesti Näituste AS-i omanik Igor Pihela võttis sel nädalal osa Euroopa suurimast pokkeriturniiride seeriast European Poker Tour (EPT), kus mängis ühel võistlusel maha 50 000 eurot.“

Millest ma siis häiritud olin? Sellel hetkel olin pettunud, et keegi kirjutas artikli ilma asjaolusid kontrollimata. Igor võitis ju selle 50 000 eurot maksnud turniiripileti satelliit-turniirilt, mille sisseost oli palju väiksem! Samuti ei meeldinud mulle lause ülesehitus, mis osalustasu mainimise asemel andis mõista nagu oleks kuidagi turniiri jooksul võimalik midagi „maha mängida“. Maha mängimine on reeglina ikkagi halvustav väljend ning ma ei leidnud selle kasutamisele siin kontekstis põhjendust.

Otsisin seepeale artikli autorit nii pealkirja juurest kui loo lõpust, aga seda pole üldse märgitud ning see ei lõhna hästi!

Loen edasi ja uuesti on autor rõhutatud, et „Pihela langes kolm päeva kestnud turniiril välja juba esimesel päeval ning ühtlasi kaotas ka osalemise eest makstud 50 000 eurot.“ Lasen end uuesti pahandada, et faktid on kontrollimata, sest ta ju ei maksnud osalemise eest 50 000, vaid eelturniiri osalustasu, mis oli 5000 eurot!

Siis aga… üllatus! Artikkel jätkub: „…Prahas toimus eelnevalt kvalifikatsiooniturniir Live Satellite, kus Pihela võitis Super High Rolleril osalemiseks vajaliku 50 000 eurot. Selle turniiri pääse maksis 5000 eurot.“ Ajakirjanik on seda kogu aeg teadnud!

Laksan endale käega otsaette ja mõistan, et nad raiped kogusid selle artikliga lihtsalt klikke ja mina rumal olen neid nüüd aidanud ka veel!
Kõigepealt tahaks teada, et kelle asi see üldse on, kuidas ja mille peale inimene oma isiklikku raha kuulutab, aga eriti kurb on, et kui pokker suuremasse meediasse jõuab, siis kirjutatakse sellest sellises võtmes ja liialdatakse täiesti teadlikult!

Minu jaoks vägagi positiivsest loost, et ilmselt esimest korda Eesti pokkeriajaloos oli meie mängija võitnud pileti 50 000 eurot maksvale turniirile, kus ta sai end maailma tippmängijate vastu proovile panna, oli tehtud lihtsalt kadedate parastajate klikimagnet! Kurb, väga kurb!

Nagu kirjutasin ka PokerStarsi blogis (kus on enam-vähem sama tekst veidi leebemas sõnastuses), siis kogu selles nn. Ärilehe artiklis polnud ju sees ühtki uudist. Kirjutatakse lihtsalt ühest inimesest, kes juhtub kuuluma Eestis rikkamate hulka, et ta tegeles oma hobiga ja ajakirjanik liialdab lugejate kohalemeelitamiseks selle hobi peale seekord kulunud rahasummaga. Persooniloo juurde saaks sellest lõigukese küll, aga uudisekünnist eraldiseisvana poleks see tohtinud siiski ületada!

Kas artikkel oleks tehtud ka sellest, kui Igor oleks sellesama 5000 euro eest allahinnatud käekella ostnud?! Ma pakun nn. ajakirjanikule idee, kuidas seda kirjutada! Pealkirjaks võiks olla „Igor Pihela laristas kelläris maha 15 000 eurot“. Kõigepealt kirjutaks, et antud poekeses on kõige kallima kella hind 15 000. Artikli lõpuossa, kui kell kirjeldatud ja selle kallima kella hinda paar korda rõhutatud on, tuleks siis aususe huvides lisada, et tegelikult maksis see konkreetne kell, mille tema ostis 9500, ning hind oli superallhindluse päeval langetatud 5000 euro peale. Lisaks soovitan panna uudise juurde pilt hoopis teise firma seinakellast ning kirjutada juurde “Pilt on illustreeriv”.

Huvitav palju see Ojulandi käekott tegelikult maksis? 😀

Pilt on illustreeriv ja pärineb netiavarustest!Pilt on illustreeriv ja pärineb netiavarustest!

OPEM läks ja laulis…

Teadsin juba enne online-pokkeri Eesti meistrivõistluste (OPEM) algust, et mulle ei meeldi neid sel aastal mängida.
Trio soft lihtsalt ei kutsu mind üldse ja see, et kõik turniirid toimusid seal, oli nagu tervet taevast kattev must pilv minu hädasti päikest ja kosutust vajava turniirimotivatsioonitaimekese kohal.

Sedasi tujutult oli tähtsale võistlusperioodile vastu minna väga halb! Kaalusin mingi hetk isegi meistrikate vahelejätmist, kuid ei suutnud vaatamata mõistuse häälele seda teha. Küllap kannustas mind live-meistrivõistlustel saavutatud edu (H.O.R.S.E meistritiitel ja meistrivõistluste rankingu võit) ning tahtmine end veelkord tõestada.

Iga turniiri alguses sundisin end mängule küll keskenduma ning silmi ning tähelepanu ekraanil pokkerilauas hoidma, kuid hiljemalt esimeseks pausiks grindisin OPEM turniiride kõrvale palju suurema põnevusega hiina pokkerit, PLO-d, foorumeid ja Facebooki, vahepeal tegin tööd ka.

Tulemuseks on “omad vitsad peksavad” ehk see, et mul pole ette näidata mitte ühtki rahakohta, rääkimata millestki enamast. Kahel korral jõudsin küll finaallauda, kuid just siis – otsustavates pottides, kui turniiril sügavale jõudmisest kannustatuna kogu lauas toimuva vastu suuremat huvi olin tundma hakanud – ütles kaardijumal, et vot siit tuleb nüüd küll karistus ja jagas mu nööbid teistele olenemata sellest, kas sattusin olema neid keskele lükates ees või taga.

Seega siis üheksast turniirist kukkusin üheksa korda välja enne rahalisi kohti! Õnneks oli vähemalt oidu näpud High Rollerist eemal hoida! Ma ausõna ei oota uusi Eesti online meistrivõistlusi hetkel ning Trios korraldatavad Balti meistrivõistusled jätavad seni veel õnneks samuti täiesti külmaks!
Kuidagi katsun välja kannatada veel need naisteliiga allesjäänud turniirid ja siis panen Trio kauaks kauaks desktopi nurka tuttu!

Õnnitlused kõigile võitjatele, ilmselgelt olite selle minust paremini ära teeninud!

Heategevuse aeg

Detsembrikuu läheneb ning pokkerimängijad üritavad sel jõulueelsel ajal erinevate heategevuslike väljakutsete ja kampaaniate kaudu head karmat koguda.

Tahaks minagi midagi teha, aga pea on tühi kui kell!

Eelmise aasta kassiturniir oli vaieldamatult tore üritus ning tulemus nii seltskondlikus kui heategevuslikus mõttes suurepärane, kuid end kordama siiski ei kipuks.

PokerNews kogub raha, et hakata loomaaia vaderiks.

ABC Pokkeri rahvas plaanib erinevaid väljakutseid ja võiduprotsentide annetamist.

Aga öelge mulle, mida mina peaks tegema?!

mina

Tahaksin inimestele midagi soovida

Tahaksin midagi soovida. Lihtsalt uskudes sõna jõudu!

Kõigepealt. Eilse päeva uudis Viljandi õpetaja tapmise kohta vapustas mind (ja ma tõesti usun, et ma pole erand). Naiivsena tõesti vist ikka lootsin, et Eesti koolidesse relvad ehk ei jõuagi (et ehk meil Eestis lihtsalt ei ole kodudes relvad sedasi ripakil ega jagata neid ka tänaval nii kergekäeliselt, et emotsioonidega kimpus lapsel tuleks pähe või avaneks võimalus relvaga ringi liikuda).

Nüüd lihtsam lugemine.
Päeva jooksul lugesin veel palju muid uudiseid ning kommentaare.
Kuigi mu sõbrad pole sugugi kõik ühe vitsaga löödud ning erinevatel teemadel on päris erinevaid arvamusi, siis midagi on neis ühist: nad ei hüsteeritse ning ei ürita kõigest hingest oma tõde hästi valjult peale suruda.
Aitäh teile selle eest!

Lühidalt – ma räägin peamiselt neist võõraste inimeste kommentaaridest erinevatel teemadel. Kui ma vaid kuidagi saaksin seda mõjutada, siis tahaksin, et igal inimesel OMA pisikesed igapäevased südamelähedased mured ja rõõmud, et neil poleks nii palju aega vihata ja karjuda!

Näide 1. Ma kuulan huviga taimetoitlase juttu, kuidas ja miks see mõtteviis tema ellu tuli, mida see talle annab jne, kuni ta ei hakka minusuguseid süüdistama selles, et oleme südametud tapjad, või ei teata,  et lihasööjatel on kõvati väiksem IQ. Sellest mõtteavaldusest alates lihtsalt ei toimu ju mingit edasist arukat arutelu…

Näide 2. Ma olen väga huvitatud laste ja vanemate suhetest, mind huvitab tohutult, kuidas keegi on mingi lapse murega seotud probleemi lahendada suutnud või milliseid tulutuid võtteid ta on proovinud.
Pärast lauset: “Sina oled (või keegi teine on) algusest peale kõik valesti teinud! Hoopis viisil X tulnuks käituda…” ei suuda ma seda inimest aga enam liiga tõsiselt võtta. Ma võin teda küll edasi kuulata, sest vaatamata sellele, et tema üldpilt (on olemas mingi vääramatu ainuõige tõde kõigi erinevate olukordade ja inimeste jaoks) minu omaga ei kattu, võib tema sellest ainuõigest peetavast tõest mingis olukorras tõesti ikkagi reaalselt  kasu olla. Aga olgem ausad, selle lause peale võib ka otse solvuda ja jällegi ei tule info vahetamisest ning arukast arutelust enam midagi välja.

Niisiis soovin: Kainet mõistust ja oskust näha maailma aeg-ajalt ka vestluskaaslas(t)e vaatenurgast.

Lisaks: Lõpetatagu see süüdlaste otsimine ka kõige tühisemates asjades!

Ja kõik eeltoodu on natuke mõjutatud ka sellest, et eile öösel lugesin lõpuni Väinö Linna “Siin Põhjatähe all” teise osa. Nende sõjakoleduste ning inimhingede muutumiste taustal tundub, et oma praegused probleemid mõtleme me endale liiga hea elu tõttu igavusest välja ning see on ikka väga jube mõte, et Viljandi lugu võis olla selle tagajärg.

Isetegemise puhas rõõm! Laualugu.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päevast, mil oma igapäevast Facebookikülastust tehes märkasin, et mu õde tahab äraviimise vaeva eest ära anda meie vanavanematele kuulunud ja minu lapsepõlvemälestustes suhteliselt suurt rolli mänginud kirjutuslaua.

Tõsi, laua seisukord oli päris vilets ning kuna õe pere esialgne kavatsus, see ilusti korda teha, oli läinud kiirete aegade tõttu vett vedama, siis suurt rõõmu peretütrel sellisest lauast oma toas muidugi ei olnud ning neiu soov uuele ja värskemale ruumi teha on täitsa mõistetav.

lauaplaat enne 2

Ometi ei saanud mu hing lubada, et “perekonnareliikvia” kuhugi võõrasse pessa lendab, ning seega lasin laua viivitamatult meie majapoolale tuua ning lubasin puust vanakesele pühalikult, et teen ta veel selle aasta sees korda ning võtan kasutusse ka.

Kasutuselevõtulubadus sai tegelikult kiirelt täidetud: panin talle lihtsalt suure lina peale ja nii oli ta elutoas tubliks abimeheks iga koosviibimise ajal ja ka nende vaheaegadel.

Kevadel mõtlesin paaril korral, et võiks laua ära ilusa ilmaga ära lihvida (katkise reelingu oli Vello juba esimese mainimise peale ära parandanud). No mõtlesin, mis ma mõtlesin, august oli käes ja laud seisis ikka lina all (sahtlitesse oli  igasugust sodi juba kogunenud küll).

Tegelikult oli antud lubadus mul küll pidevalt  meeles, aga seekord lükkas asjad päriselt liikuma väike  kadedus.

Meie vastasmaja naabrimees on hullult tubli tüüp – Mihhail möllab kogu aeg õues, ikka on tal mõni töö tegemisel ja õhtuks mingi silmaga nähtav asi aias ka ära tehtud. Loetelu, mis kõik paari viimase kuuga seal majas valminud on, oleks siinkohal kirja panna liiga pikk. Igatahes, ühel päeval meisterdas Mihhail lapsele mängumaja ja mina istusin arvutis. No tahaks ju ka nii tubli olla, eksole!

Nii tuli jälle kord laud meelde! Googeldasin veidi tööriistarente, sest teadsin kogu aeg, et ma ei kavatse seda tööd käsitsi tegema hakata, siis aga taipasin, et sellistes asjades saab ilmselt hoopis Facebook aidata!

Ja see käis tõesti kähku:

fb

Selgeltnägija minus ei eksinud, eile tõime Herli käest masina ja täna sai laud lihvitud:

is

Seejärel käisime poes, tõime õli ja … Võtsime pöögivärvi õli, sest ausalt öeldes oli lakikihi eemaldamine kaotanud ka kogu värvi.

3

Ostsime vajalikud nupudki ära, kuid kahjuks ei taibanud vaadata, et tänapäeva sahtlitele mõeldud (nupu-)kruvid on absoluutselt liiga lühikesed ja peame homme pikemate kruvide järele minema.

Mõtlesin täna lauaga askeldades hästi palju oma vanaisa ja vanaema peale. Näiteks tuli meelde, kuidas ma sellesama laua kõrval diivanil und ootasin, kui vanaisa ööhakul laualambi valgusvihus aindust tudeeris ning tema hiigelsuur vari vastasseinale joonistus. Kõik olid eranditult ilusad meenutused.

Olen meeldivalt veedetud päevaga väga rahul ja laua üle juba praegu uhke!

blog

Kassi 2013. aasta pokkeris

Kuigi olen end juba enam kui paar aastat hobimängijaks nimetanud, ei tähenda see seda,  et mu pokkeritulemused mulle tähtsad poleks või ma Eesti pokkerielus kaasa ei lööks, mistõttu on aastanumbri vahetumisel ikka põhjust ka pokkeritegevused kokku lugeda ning uued sihid paika panna.

Lihtsate numbrite keeles oli mu netibankroll aasta alguses 3500 dollarit ja tõusis aasta lõpuks 5400 dollarile. Seega kasum 1900 dollarit. Selge, et elamiseks sellest ei piisaks ning tunnitasu on alla igasuguse arvestuse, kuid vähemalt ei pea ma pokkerirõõmu eest otseselt peale maksma.

Live-pokkeris mul kahjuks korralik aruanne puudub, sest seda võtan ma eriti otsese meelelahutusena ning eraldi bankrolli selle jaoks polegi. Üks uue aasta lubadustest  on muide puhtalt aastalõpu statistika huvides kõik oma live-turniiride sissemaksud ja võidusummad kirja panna!

Kõige rohkem olen osalenud Grand Prix turniiridel, kus ma veebilehe andmetel olen mängitud 21 turniiri jooksul teeninud 55,80 eurot kasumit. Olympicus mängitud turniiride leidmiseks nende lehelt olen liiga loll.

Hendon Mobi andmetel sain WSOP ajal mitu pisikest rahakohta, mis kokku annab aasta auhinnarahadeks 2850 dollarit, aga sisseoste oli umbes-täpselt sama summa eest, mistõttu see pilt on lihtsalt silmale ilus vaadata:

2013 hendon mob kass
Kassi 2013. aasta Hendon Mobis kajastatud tulemused

andes siiski hämmastavat suure lisa minu elu jooksul kogutud auhinnarahede summale:

Pokkeriturniirid Hendon Mob
Kassi live-turniiride tulemused läbi aegade

Selgub, et tegemist on minu kolme viimase aasta parima tulemusega!

Aasta isiklikuks pokkerisaavutuseks pean loomulikult oma elu esimest Eesti meistritiitlit.

55-eurose osalustasuga 10-max Double Shootout mänguformaadis korraldatud turniiril lõi kaasa 65 mängijat. Kartsin seda formaati nagu tuld, sest ma pole enda arvates shootout’i jaoks piisavalt agressiivne. Samas sundis see hirm end täielikult mängule keskenduma ning kaart toetas vajalikel hetkedel 100%. Ma ei teadnud, et ma võin mõne pokkeritulemuse peale enam sedavõrd erutuda, aga käisin ligi nädal aega õnneuimas ringi.

Lihtsalt siirast rõõmu tundsin suvepäevade turniiri võitja imeilusast karikast ning paljudest turniirdest, kus koos minuga sattusid lauda kõikvõimalikud võrratud inimesed!

988285_422115444573938_1096026853_n

Lisaks sellele, et tööna vahendasin sotsiaalmeedias PokerStarsi uudiseid ja toimetasin “Postimehe” pokkerinurka, aitasin mõned korrad PokerNewsi live-ülekannete tegemisel, organiseerisin juba viiendat korda Eesti naiste pokkeriliigat ning korraldasin Toolse kiisude kodu toetuseks heategevusliku turniiri.

Kokkuvõttes arvan, et minu panus Eesti 2013. aasta pokkeriellu oli sel aastal täitsa väärikas!

Uue aasta plaanidest kirjutan siinsamas loodetavasti üsna pea…

Mait Vaik “Üksi”

 

MaitVaigu eilselt plaadiesitluselt jäi minu sisse kaks pilti.

 

1. Kirik.

Meie (publiku) ees on kunstnik – alasti ja ebalev. Mul on seljas villane ja veidi torkiv kampsun, mida ma väga tahaksin talle pakkuda, kuid ei söenda, sest see kõik tundub nii talle kui ka mingile osale ülejäänud publikust mingil tasandil vajalik.

Üksi

 

2. Kuku.

“101”. Enamik nooli, mida loos pillutakse, läheb mööda ja paneb muigama, kuid paar korda saan siiski nagu laps “Nätaki!” vastu näppe.

Liiga valusalt tabas? Mitte liiga, aga piisavalt. Otsin ja leian minevikust ning olevikust sedasama noolematerjali, see on värskendav. Osasid lihtsaid asju tuleb endale ilmselt erinevas esitluses ja erineva sõnastusega meelde tuletada, sest… mälu pole enam see? 🙂

Mait Vaik

Aga ma ei oleks õiglane, kui ei lisaks, et piltide värvimisel oli vaieldamatult suur osa Rainer Jancise poolt tekitatud erinevatel helidel, mille kirjeldamine tekstis käib minule isiklikult lihtsalt üle jõu ning jääb seetõttu tegemata.

Rainer Jancis

 

Igatahes väga hea meel, et käisin, loodetavasti ka nägin ja kuulsin ning kindlasti midagi võitsin.

Plaati pole siiski mängijasse veel pistnud – vastavat aega ja meeleolu, mida see plaat vajab, pole lihtsalt veel tekkinud.

 

Novembri eel: sünnipäev ja pokker

November on Leiboldite peres sünnipäevakuu: meie viiest pereliikmest kolm on sündinud just sel pimedal ja vihmasel toasistumise kuul. Kuid ma tõesti ei taha kõiki neid tähistada  külaliste kojukutsumisega ning vähemalt oma sünnipäevapeost on mul Grand Prix kasiino abiga plaan kõrvale hiilida!

Kunagi oli meil Kellyga mingi pokkeriga seotud kihlvedu, mille kaotaja pidi loomade hoiupaigale kassipesa viima (tegelikult viisime lõpuks küll mõlemad sinna hoopis rohkem asju kui ühe pesa). Igatahes tuli siis ühtlasi jutuks, et ma võiks kunagi korraldada mingi suurema heategevusliku pokkeriturniiri. Kelly oli nimelt veendunud, et et kui mina asja vaid ära korraldaks, siis tulijaid ning toetajaid oleks rohkem kui küll…

Pärast mitut aastat laagerdumist on asi nüüdseks peaaegu läbi mõeldud ja teostamisel.

Seega, kallid sõbrad, kutsun teid osalema 22. novembril Grand Prix kasiinos toimuval erilisel heategevuslikul turniiril, mille auhinnafondist 20% läheb Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaiga toetuseks.

Asi ei ole muidugi tegelikult päris nii lihtne! Ma nimelt ootan teid sinna kassikostüümides või palun teil kanda vähemalt temaatilisi aksessuaare. Kes seda üleskutsed järgivad, need saavad ka natuke suurema algstäki!

Lisaks protsendile auhinnafondist kogume kohapeal Toolse kasside jaoks ka muud vajalikku.

Lisainfo Facebookis!

Seega lööge karv läikima, võtke lillede asemel näppu kassitoit või -liiv ning kohtume 22. novembril Grand Prix’s!

Foto: Toolse hoiukodust on pärit ka meie oma Mirri.

Septembri kiisupokker.

WCOOP-i mängisin täpselt ühe turniiri, selle kõige esimese.

Kuigi tegin hunniku väiksemat sorti satikaid, siis peale sain makismaalselt järgmisele satikaastmele, aga mitte ühelegi “päris” turniirile. Lisaks läksid tavapärased naistekad väga halvasti ja lõpptulemuseks oli septembris ligi 700-dollarit miinust.

Oktoobris paremini!

Online-mindset on totaalselt paigast ära ja motivatsioon hästi mängida on asendunud mingi Ah-teen-siis-päeva-lõpetuseks-100-muu-asja-kõrvale-mõne-turna-kah suhtumisega.

 

Kassi WCOOP

Ma ei kavatse palju turniire mängida, kuid tahan võtta neid, mida mängin, väga tõsiselt.

Samuti olen teinud ja teen jooksvalt juurde satikaid, kus seni pole edu veel paraku olnud, ja sel juhul mängin meistrikate turniire kah.

Esimene turniir $109 NL Hold’em. (WCOOP-01)

Algus läks väga hästi, näiteks AA.

Kuid siis sattusin ise AQ-ga AA otsa ning allakäik algas.  TT ei pidanud AQ vastu ja AK viskasin kahe mängija raise all-in peale maha (nemad avasid QQ ja AQ, QQ võitis ja ka kuningas poleks mind aidanud).

Viimane käsi oli tavaline, panin limperi vastu AJs kõik sisse, kuid BB ärkas KK otsas. AJ v KK