Ma pole jõudnud novembris siia mitte midagi postitada, sest ma lihtsalt olen muudkui õppinud ja katsetanud ning perekondlikke tähtpäevi tähistanud. Nüüd, kodus haigena, proovin siis tagantjärgi lünki täita.
Koolis 5. novembril toimunud kutsemeisterlikkuse võistlustel tuli teemaks “eluliselt vajalik” ning asi seisnes selles, et poole päeva jooksul tuli sel teemal teha pilt ning see kella kolmeks komisjonile esitada. Meie klass osales peaaegu täies koosseisus (noh, see oligi meile tegelikult kohustuslik) ja vähemalt minu arust olid kõigi pildid omamoodi head ja huvitavad.
Ise pildistasin ema ja Vellot rannal, kui näidet lähisuhete vajalikkusest. Kahjuks keerasin töötluse käigus oma pildi veidi pekki – oma arvutis oli nagu täitsa ilus, aga kui suurele ekraanile lasti, siis oil oi-oi-oi kui tuhm ja ilmetu ning ema täiesti Vello varjus. Mõttega olen siiski rahul: “Eluliselt vajalik – keegi Sinu kõrval, kellega koos astudes olete nagu üks.”
Auhinda ega äramärkimist mu töö ei leidnud (väidetavalt eelkõige puuduste tõttu tehnilise teostuse osas), kaks esikohta jaganud võidutööd tulid Karlilt ja Markuselt.
Vaatamata sellele, et ma ei taha (sest ta oli juba ette nii kindel, et ta selle võistluse kinni paneb), et Markuse töö mulle meeldiks, on see tegelikult kuradi hea. Ei saa aru, mis radu selle poisi mõtted küll liiguvad, aga lõpptulemus on nii vaimukas!
Foto: Markus Mikk – TPT kutsemeisterlikkuse võistluse üks esikoht “eluliselt vajalik”
Mulle endale meeldis oma lihtsuses ja teematabavuses ning meeleolus kõige rohkem tegelikult Kaija töö. Ka Karolini (must leib nii toidu kui ka identiteedi küsimusena) ning Annika (kaitseingel, kes valvab meid kõrgemalt) tööd avaldasid mulle idee osas muljet – mõlemal jäi ilmselt minuga sarnaselt veidi puudu tehnilises teostuses.
Foto: Kaija Niiler TPT kutsemeisterlikkuse võistluse töö “eluliselt vajalik”
Ära märgitud tööd (7 või 8) mulle üldiselt meeldisid küll, aga kui komisjonile midagi ette heita, siis ehk seda, et minu arvates ei pööratud piisavalt tähelepanu teema tabamisele. Olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus võisid kirjutada kuitahes hea kirjandi, aga kui teemat päriselt ei tabanud, siis said “nelja”. Paar eriauhinda saanud tööd vastasid teemale kuidagi oluliselt vähem, kui need, mis tähelepanuta jäid. Eks see ole mõneti arusaadav, et teemat vaid vaevu riivavad tööd paistavad teemasse minevatest paremini välja, sest suurem mass teemakohaseid näivad sarnased, aga milleks see teema siis üldse, kui lõpuks hindame rohkem neid, mis nii hästi pihta ei läinud, sest nende lähenemine oli üllatav?
Iseenesest oli päev väga hariv ja tulemused polegi ju tegelikult nii tähtsad. Päris selgelt oli siin fotograafihakatise enda jaoks olulisim asjas osaleda! Hirmus keeruline on tegelikult ajalistes raamides midagi teemakohast välja mõelda ja siis pead selle edasi andma vaid ühe pildiga! Väga huvitav väljakutse.