6:15 üleval ja 8:15 koolipingis. Pärast 12 unetundi polnud see mingi vaev! Tundub, et ma magan viimasel ajal nädalas kordamööda 5-6 ööd suhteliselt või väga vähe ja siis 1-2 ööd hästi pikalt.
Kõigepealt portreefoto ja valgusskeemide teooria ja siis kohe otsa praktika.
Rääkisime maailmakuulsatest portreefotograafidest ja erinevatest portreedest üldse. Elina palus meil nimetada oma lemmikuid ning ausalt öeldes jäime nimedega üsna jänni. Mina ise eelkõige sellepärast, et kuigi ma alati vaatan meeldivate piltide juurest fotagraafi nime, siis meelde jätta suudan neid harva.
Alles kodus taipasin näiteks, et paljude teiste seas jätsime tähelepanuta ühe mu enda lemmiku Kristy Michelli. Kuigi ma ise midagi sellist teinud ei ole ja ausalt öeldes ei tunne hetkel ka otsest soovi tegema hakata, meeldib mulle selliseid pilte vaadata väga. Imetlen niisuguste tööde mahukat ettevalmistust, suurt lavastust, aja- ja energiakulu ning muidugi eelkõige fantaasiat ja loovust, mis sellise pildini viib. Vaadake näiteks Michelli tööd “She’ll Wait For You In The Shadows Of Summer” ja selle sünnilugu! 18-tunnine võttepäev oli jäämäe pisi-pisikene tipp!
Praktikas avastasin oma suureks rõõmuks, et väga heades valgustingimustes on mu Nikon D5000 täitsa nõus pilti tegema ja päris minema teda ikka viskama ei peagi.
Nördima siiski paneb see Nikoni Eesti esinduse võimetus mulle uut kaamerat võimaldada, kuigi mul on D610 juba mitu nädalat lõplikult välja valitud ja täitsa rahuldav hindki kokku lepitud!
Pärastlõunal käisime Otsakoolis pildistamas ja kuna seal stuudios sätitud suurepäraseid valgustingimusi ei võimaldatud, siis saingi jälle paraja portsu udupilte. Parema varustusega oleks kindlasti täitsa vahvaid fotosid saanud! Kuni uue kaamera saabumiseni pole ausalt öeldes põhjust tähtsamaid pilte tegema kippuda.
Nädalavahetusel toimub Paf Marine Cup 2015 ja ma oleks ikka kohe väga kurb, kui ma peaksin laevas ja Rootsis praeguse kaameraga hakkama saama! Aivar ja Rene, viimane aeg on kiirustada mu kaameraga!
Pärast koolipäeva lõppu läksime Imre ja Anetiga kinno. Filmiks sai valitud “Pahupidi” ja tuleb tunnistada, et see meeldis mulle päris hästi. Ma ei mäletagi, millal viimati ilma imeprillideta animatsiooni kinos nägin, aga vahelduseks oli see lausa tore. Kõige naljakam tundus kujutlus sellest (näidati ainult korraks päris lõpus), et mis siis ikkagi toimub kassi peas!
Postitus on ilma piltideta, sest süsteem lihtsalt keeldub täna pilte laadimast!