Vahepeal on nii palju asju toimunud!
Käisin abikaasaga kinos. Filmiks “Everest” ja minu esimene IMAX-kogemus Kosmoses. Tegemist siis tõsielul põhineva draamalooga mägironijatest. Imre oli enne sama juhtumi kohta vist lausa kaks erineva autori raamatut läbi lugenud ja looga enam kui kursis, mina olin väga nappide eelteadmistega. Läbimõtlemist vääriv teema muidugi, aga inimesed on erinevad ja minu jaoks jäi küsimus “Miks?” vastuseta.
IMAX ise on nii intensiivne ja enamus tegevust tundub toimuvat nii lähedal nagu tungiks kõik Sulle otse ilma filtrita ajju. Kohati oli mul vägagi ebamugav, et üle-elusuuruses inimesed minu intiimtsooni tungisid. Õhtu lõpuks sain igatahes peavalu ja koju jõudes varisesin kohe voodisse. Enne seda jõudsime veel Argentiina restoranis ennast kurguni täis õgida (kalavalik kahele oli ilmselgelt kahe jaoks liiga suur!) ja Opeli parandusest kätte saada.
Nädalaga arenesid pahteldustööd nii kaugele, et loodan algaval nädalal seina lihvima ja värvima hakata. Oma “maali” sain korraks valmis, kuid nüüd plaanis ta hoopis ümber teha – lasen tal nädalakese kuivada ja siis alustan uue “totaalse muutmisega”.
Reedel pildistasin Triobet Live turniiri ja langesin toimunust üheöölisesse masendusse. Kümnest pildist vast üks oli fookuses ja lihtsalt mitte miski ei aidanud: mõne pildi puhul aparaat isegi ei lubanud, et ta fookuse tekitab, mõnikord läks küll fookuse kastike ilusti punaseks ja piuks käis ära, kuid arvuti ekraanilt vaatas pärast ikka vastu vaid udukogu. Katsetasin kõiki kolme objektiivi, kiiret ja aeglast säri, kõrget ja veel kõrgemat ISO jne, tulemus ikka nutune! Tundub, et kaamera on nõus teravamat pilti tegema vaid üliheades valgustingimustes või siis statiivilt, esimest ei tohi mängusaalis kasutada, teisega ei mahuks jälle laudade vahele ära. Monojalg oleks ehk võinud asja päästa, kuid seda pole mul ülepea olemaski veel.
Laupäeval kohtusin ühiste heade sõprade sünnipäeval Klambriga ja minu üllatuseks olid temal mu Triobeti piltide kohta varuks kiidusõnad! Ta arvas, et võib-olla olen ma lihtsalt ise oma piltide suhtes oluliselt kriitilisemaks muutnud (mis on edasiarenemise peamine eeldus), aga varasemate aastatega võrreldes olevat vahet ja arengut kõvasti märgata ja nüüd peaksin mõtlema paremate tehniliste vahendite peale. Uskumatu! Kõrvad siiani loperdavad kiitusest! Loomulikult ei kahtlusta ma Klambrit tühjade sõnade tegemises või põhjendamatus mee moka peale määrimises, aga üllatavad olid need sõnad (eriti pärast seda isiklikku ahastust) küll. Tema ei olnud muide oma viimaste piltidega Cannes’is ka rahul, ometi olid need vähemalt minu arust taas suurepärased! Äkki meil ongi mingi perfektsionismihaigus!
Ühiselt leidsime, et need pokkeriturniirid on mulle hea koht pildistamise harjutamiseks ka edaspidi. Niisiis jätkan vapralt ehedate emotsioonide püüdmist, kuid järgmisel korral juba parema varustusega (vajadusel rendin endale midagi vingemat)! Hiljem vaataksime ning redigeeriksime Klambriga mu pildid koos ära! Ootan huviga!
Samas otsin juba praegu aktiivselt uut kaamerat ja silm on püsima jäänud Nikon D610 peal, et kui keegi teab soovitada, kust saab seda või midagi sarnast eriti odavalt, siis kirjutagu/helistagu! (Oliver, Sinu soovitused on salvestatud ja seni parimad, olen tänulik!)
Värvilised pisarad ja tolm