Juba Pipi teadis, et kooliskäimise juures on üks ägedamaid asju vaheaeg. Aga mis polütehnikumis toimub?! Lapsed põõnavad homme lõunani, aga mina pean 8:15 pingis istuma! Uskumatu ülekohus!
Samas oli mul nädalavahetusel täitsa vaheaeja tunne, tegelesin rahumeeli oma asjadega nagu poleks puhata ja esmaspäevaks õppida vajagi. Ju sain oma puhkuse eelmise nädala haiguse ajal kätte ja nüüd oli energiat kohe hulgem. Palju sai tehtud.
Esik sai lihvitud ja tegelikult on esimene värvikiht ka juba peal! Lapse ujumisprillid kulusid marjaks, kahjuks taipasin aga alles pärast töö lõppu pahtlisegu välja nuusates, et miski marlimask oleks ka tulnud kasutusele võtta.
Neljapäeval sain naisteliigas esimest korda lisapunkte – see on äärmiselt oluline, sest tahaks ju ikka sinna ülisuureks aetud auhinnafondiga finaalturniirile ise ka mahtuda (ainult 50 parimat saavad koha) jõuda.
Aias on natuke rohkem korda (erinevalt mu Haapsalus elavast õest, kes eile juba õhkas, et tal on nüüd kõik sügisesed aiatööd tehtud ning algab raamatulugemise hooaeg, on mul suurem osa sügistöid küll veel tegemata, aga asjad edenevad). Imre koos minu õemehega tegelesid aiaaluse ehitamisega ja jõudsid ka päris kaugele selle asjaga.
Laupäeva pärastlõuna veetsime Imrega Talinõmme raba ja järve otsides ning leidsime nad üles ka. Järve äärde pääsemiseks tuli küll mõnest kurjast “Eramaa” sildist pikema ringiga mööda hiilida, kuid noh, saimegi rohkem kaloreid kulutatud. Sellelt retkelt sain mõned head fotod kah – heades valgustingimustes on mu vana kaamera enamasti siiski nõus koostööd tegema, pokkeripiltidega võrreldes oli praagiprotsent igatahes kordades vähenenud.
Väike õe sünnipäeva tähistamine ning natuke kodukorrastustoid näpuotsaga peale – võiks nädalavaehtusega rahule jääda küll.
Aga nüüd püant ja häbi! Oliver tegi kuidagi meie vannitoa kaalu korda ja mu lootusarvamus, et küllap olen kooliskäimisega alla võtnud purunes tuhandeks ja enamaks killuks. Ma pole mitte kunagi kaalunud nii palju nagu praegu – isegi ühegi raseduse ajal pole ma nii suurt kaalunumbrit näinud!
Iroonilise naljana ärkas kaal ellu just siis, kui Imre oli läinud meile tubli tööpäeva auhinnaks burgereid tooma. Ei hakanud neid prügikasti ka viskama, nautisin oma selle eluaasta viimast burgerit ja lubasin, et karmid söömisreeglid jõustuvad kohe pärast seda söögikorda. Noh, praeguseks olen ligi 7 tundi rohelise tee ja puhta vee peal vastu pidanud! Kaaluväljakutse iseendale läks lahti! (Hamburgeri pilt on illustreeriv.)
Cruiser’s Cafe 66 (Williams, USA, 2013)