Rubriik: Üldine

Unenäopüüdjad ja Colours on Bubbles Von Krahli baaris

Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.

Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!

Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.

“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!

Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!
http://youtu.be/U0HzWQpZzHo

Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.

Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.

Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!

Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.

Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…

Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!

 

Luisa ja Alen Väätsa mõisas

Oleme siin viimasel ajal väljaspool kodu aktiviseerunud. Igal aastal on meie november ja detsember, kuhu paigutub väga suur osa lähisugulaste sünnipäevi, olnud ülikiire, kuid selline detsembri algus, kus mõnesse päeva kohe ikka mitu üritust üksteise järel planeeritud, on siiski esmakordne.  Jõulurahukuu – hahaha!

Tänu Leemetile ja Karmenile, kes meile sünnipäevaks koguni kahe kontserdi piletid kinkisid, käisime 1.detsembril Luisa Värgi ja Alen Veziko kontserdil Väätsa mõisas. Tunnistan ausalt, et kuigi Luisa mulle superstaari saates üliväga meeldis, pole ma tema edasiste tegemistega kuigivõrd kursis olnud, tervis oli mul kehvapoolne ning samal õhtul toimus naisteliiga viimane netiturniir. Seega oli  Väätsale sõitmisel päris korralik kohustuse mekk man’, aga kuidas Sa lased piletid raisku, kui need Sulle kord juba kingitud on… Ootused olid niisiis sellised kesisemat sorti, kuna mõlemad Imrega arvasime, et küllap nüüd siis hakkab see aastalõpukontsertite trall pihta, aga mööda pimedat ja vihmast Talllinn-Tartu  maanteed sõites ausõna jõulutunnet ei olnud.

Aga nagu ikka on kõrgete ootuste puudumine hea pinnas meeldivateks üllatusteks. Kõigepeat oli Väätsa mõis, mis käesoleval ajal kasutusel koolimajana, ilus, armas, hubane ning koolipere antud kontserdiks nähtavalt südamega valmistunud. Enne saaliuste avanemist oli võimalik vaadata katusekorrusele ülesseatud näitusi või niisama kooli peal ringi kõndida – lisaks keraamilise kunsti ning jalgrataste vaatlemisele tutvusime niisiis põhjalikult kooli autahvliga.

Kooli pisikene saal oli rahvast puupüsti täis, kuid võõrustajaid tõid maja pealt toole muudkui juurde ning kõik said istuma ning meie sattusime lõpuks suisa esiritta. Nii saime esinejaid eriti lähedalt jälgida, mis mulle muidugi üliväga meeldis, sest laulja emotsioonide ja liigutuste jälgimine annab kogu asjale alati mingi üsna olulise värvingu juurde.

Luisa oli juba lihtsalt vaadata ülikena nagu printsess. Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et iga teise – mitte nii ilusa – inimese puhul oleks kollased kingad, lilla kollase kähara alusseelikuga kleit, hoopis teises toonis punased küüned ning mustad rippuvad mitte ühegi eelnimetatuga harmoneeruvad kõrvarõngad mind ilmselt üksjagu häirinud. Tema puhul ma küll märkasin neid vastuolusid, kuid ikkagi oli kõik nii ilus!

Ja siis hakkasid nad rääkima ja laulma! Klahvpillidel Priit Sootla (lisaks pillimänguoskusele oli tal tegelikult ka tohutult mõnus hääl), löökriistadel vürtsitas esinemist Kristjan Matson.

Juba esimese laulu ajal hakkasid minul igatahes pisarad voolama. Jõululaule ei tulnud kohe mitte ühtegi, tegemist oli hoopis väga kenasti ja läbimõeldult kokkupandud armastuslaulude valikuga. Noh, pisarad muidugi ei jää mul enam pidama, kui need kord algavad. Ma pole ühtegi kodutunde saadet vaadanud, aga kaks laulu, mis olevat seal saates kasutusel, olid äärmiselt liigutavad. Väga eriline ja imeline oli muidugi ka Alen Veziko väidetavalt ainus oma elukaaslasele kirjutatud lugu. Kui inimene 12-aastase suhte järel sellise loo kirjutab, siis peab see asi olema päris!

Nats naersime, et meil ainult 8 aastat ja Imre ikka veidi rohkem laule mulle teinud. Liiga palju ei saa teda selle eest muidugi kiita, sest ise nurun juba paar aastat päris uut laulu, aga ju need nii lihtsalt ikka ei tule.

Loomulikult tulid taas pisarad või õigemini enne eelviimast laulu ma neid kraane päris kinni ei saanudki. Kogu selle pisardamise juures oli tegelikult ka üks päris korralikult häiriv tegur. Nimelt võeti kogu kontsert algusest lõpuni kolme kaameraga linti ja me istusime esireas. Ma tõesti loodan, et nad mu punaseks nutetud nina ja vesiseid silmi liiga palju kuskil kunagi ei näita!

Tagaisteel isegi juurdlesin selle üle väheke, et natuke piinlik on sedasi avalikult pisardada, samas aga kui ma teadlikult hoiduksin laulude sisse minemisest, siis ma ju ei saaks sellist elamust (no ja pisarakanal jääks ka puhastamata). Imre arvas ka, et kui ikka pisar tuleb, siis pole lihtsalt midagi parata ja tema ainult naerab – ju siis ei tee ma talle sellega kuigi suurt häbi :D.

Kuna ma sinutorust ühtki sellist head lindistust ei leidnud, kus Luisa ja Alen koos laulavad, siis olgu kuulamiseks siin Luisa ja Lauris Reiniks “Linnamuinasjutt.”

Koju tagasi sõites sai arutatud, et käime ikka liiga vähe sellistel üritustel.
“Unenäopüüdjate” teise plaadi viimane esitluskontsert oli eile, aga sellest juba järgmises postituses…

 

Leidsin oma laulud üles

Pokkerit viimasel paaril nädalal suhteliselt vähe mänginud ja aasta lõpu planeeringi üsna lohvkalt võtta. Et siis uuel aastal uue hooga tõsiselt tapva netigrindi peale panna. Live mänguisu on peaaegu olematu, suuri välisturnasid plaanis pole ja meelelahutuspokkerist on ka suhteliselt kopp ees. Üritan tegeleda mindseti korrastamisega ning mänguoskuste täiendamisega, nokitsen siit ja sealt.

Pokkerist tekkinud vaba aja täitmiseks pühkisin nurgas tolmunud muusikahobilt tolmu maha ja hakkasin ammu kirjutatud lugusid uude vormi valama. Tänapäeval on päris uskumatuid programme saadaval, põhimõtteliselt pole pillimängu üldse vaja osata. Mõistagi on oskamatu võimalused siiski piiratud, kuid minu vajadust – lood mingil kujul purki saada – rahuldavad lihtsad programmid suurepäraselt ära. Ma oskan kitarri väga elementaarsel tasemel, pean enam-vähem viisi, kuid hääleulatus on üsna närb ning mul pole vähimatki eelkogemust laulude arranžeerimisest, miksimisest ja muust töötlusest, aga hämmastaval kombel saab selliselt pinnalt teha lugusid, mis kõlavad peaaegu nagu päris laulud. Loomulikult saab profikõrv aru, et lugu on poolik ja kasvõi raadiokvaliteedist jääb paladel puudu, aga võrreldes eelmiste salvestustega (kassettmakk ja häälest ära kitarr) on edasiminek ikka üüratu.

Laulude ajaloost niipalju, et tekkima hakkasid need kuskil aastatel 1995-96. Esimesed katsetused olid sügavalt depressiivsed, aja möödudes muutusid lihtsalt kurvameelseteks ja Kairitiga tutvudes läksid lausa helgeks 🙂 Viimased 5 aastat on elu juba nii hea olnud, et pole viitsinud eriti pilli järelegi haarata, rääkimata laulude loomisest. Aga nüüd siis jälle algus tehtud ja eks näis, võib-olla kitarrikeelte tinistamine äratab ka laululooja üles.

Laule on kokku ca 30-40, enamus enda tekstidele, mõned ka teiste omadele. Siin on mõned laulud, mille olen “valmis” saanud, kronoloogilises loomisjärjekorras.

Joomasööst
Midagi muud
Süda
Helesinine sina
Tahan elada sinuga selle elu (kitarr Allan Vainola, suupill ja miksament Kaupo Kaldmäe)

Ootan huviga tagasisidet. Väga teretulnud oleks ka soovitused, kuidas tehnilist kvaliteeti parandada. Lugusid hakkab vaikselt lehele juurde tilkuma, mingit kindlat ajakava selleks küll pole, oleneb puhtalt viitsimusest ja loomisrõõmust. Kui soovid mõnda lugu enda repertuaaris kasutada vms., siis võta julgelt ühendust.

Õppetund: mõnikord ei tohi pokkerit üldse mängida

Eileõhtune Olympic versus PokerNews klubide kohtumine oleks ehk olenud lahe üritus, kuid pokkeris on üks reegel: “Mängi pokkerit ainult siis, kui oled selleks mentaalselt parimas vormis ja suudad teha oma A-mängu.”

Kuidas aga läks HU võistlusesse kassike? Pärast 15 tundi kestnud migreenihoogu, väsinult ning vaevatult. Ainus mu soov kogu ürituse vältel oli minna koju magama.

Esimene kohtumine oli Aare O-ga, kes asja lõpuks ka ära võitis. Selle sõbraliku ja suhteliselt kaua kestnud duelli pidasin veel isegi vaimselt ja füüsiliselt vastu.  Võib öelda, et oli Aare päev, tal klappis kõik ning hiljemalt riveriks oli tema käsi minu omast ikka parem ning 2:0 ma tappa sain, see võttis küll aega, aga oli aus.

Kellyga kohtumise ajaks saabus mu peavalu tagasi, kuid mäng oli iseenesest lõbus, sest Kellyga on ikka lõbus üksteisele “komplimente” teha ning ärbelda, et kumb meist kõvem on. 2:1 sain tappa. Minu mäng oli konkreetselt hambutu ning asjad ei sujunud kohe üldse: callisin, kui poleks pidaud ja foldisin oma pooletoobiseid käsi Kelly bluffidele – ta oli seekord kõvasti üle minust igas mõttes. Õnneks Imps vähemalt perekonna seisu hiljem viigistas, võites omakorda Kellyt 2:1.

Kohtumistest Lauri ja Silveriga mäletan väga vähe, peavalu oli jõudnud kasvada sinnamaale, et seda ignoreerida oli võimatu ning pärast seda, kui lasin Lauril end limp re-raise all-in lükkega KQ v AA potti meelitada, murdusin täielikult. Hea mäng, Lauri, võit minu üle 2:0.

Vsiuga mängus mäletan täpselt ühte hetke, kus ta suutis nii 20 sekundiks tekitada minus mingigi mänguisu lausega, et võit minu üle on vormistamise küsimus. Tema tõste peale läksin järgmine käsi all-in ning ta callis parema kaardiga, mis ka vastu pidas (ei mäleta, mis kaardid täpselt olid – aga mul oli vähemalt 1 pilt).

Imrel oli samuti füüsiliselt kehv olla, sest eks ta oli terve öö mind poputanud ja siis veel päev läbi üksi lastega tegelenud, magamata ning mingi algava viirushaigusega kimpus. Lõhidalt leidsime tagasiteel, et oleks pidanud selle õhtu vahele jätma, aga kus sa jätad, kui oled kord juba meeskonda arvatud!

Aga HU on kõie psühholoogilisem mängu üldse, mistõttu väsinult ning motivatsioonita lihtsalt ei saa seda mängida! Mingis muus võistkondlikus vormis võiks veel proovida mingid punktid välja istuda, aga HU-s pead ju võitlema! Seega, õppige minu vigadest ja ärge ronige vähemalt turniirile kehva enesetundega, kui pole mingit võimalust mängida isegi oma B või C mängu!

Aga täna on mul sünnipäev ja ma sain uue ilusa läikivpunase läpaka! Nüüd hakkab postitusi tulema!

Turniirikuud oktoober ja november

Olen kuu aega PLO hi-lo’st puhanud ja otsusega väga rahul. Mu närvid on jälle korras!

Pean tunnistama, et tegelesin selle mänguga mitte niivõrd oma vabast tahtest, vaid pigem Imre soovitustest lähtuvalt ja nii asjast head nahka ikka ei saa. Tulemused kõikusid ühest äärmusest teise ja see häiris mind tohutult. Seetõttu otsustasin kuu aega vaid oma lemmikuid ehk turniire mängida.

Tulemused pole numbrilises mõttes üldse midagi eirit kiiduväärset, oktoobriga teenisin taskuraha 213,60 $, aga enesetunne on hea ja pokkerikindlus taastumas.

Mängisin kuu jooksul täpselt 100 naisteturniiri sissemaksuga 0-55$ ning 105 sooliste piiranguteta turniiri. Naisteturniiridega kogusin üle 250$ plussi, teistega paraku hävisin.

Avastasin, et minu mängustiiliga sobivad vist kõige paremini naisteturniiride satikad. Kahju, et neid nii vähe saadaval on ja veel rohkem kahju on sellest, et sellel 55$ sissemaksuga Starsi pühapäevasel naisteturniiril olen piirdunud vaid “min-cashidega”.

Olen end sidunud järgmiste liigadega:

PokerNews’i Naisteliiga – Olympic Online

PokerNews’i Baltic League  – PokerStars

PokerNews’i Carbon Poker League

PN foorumikasutajate sügisliiga – The Bigger – PokerStars

PN foorumikasutajate sügisliiga-  Sunday Storm – PokerStars

Ja Lisaks on kohe-kohe algamas OPEM viies erinevas toas. Juhuuu!

Novembri plaanin samuti turniiride lainel veeta. Siin ka minu klikitav kalendrileht, koos tervitustega OPEM sponsoritele:

Turniiridega paraku on nii, et regulaarsest cashimisest on vähe – tuleb midagi korralikult ära hittida, siis piisab pikaks ajaks.

Loodan, et hittimise kuu on just alanud!

 

Nädalavahetus lapsepõlve paradiisis

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.

Muusika ja jänes

Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.

Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks  suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.

Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.

Väike muusikahuviline

Vaimukurnav paigalmarss ja meeliülendav rabelemine käsikäes

Mõned asjad kohe ei suju mitte kuidagi, teised seevastu jooksevad ladusalt justkui iseenesest. Seejuures esimesed isegi ei vaja kuigipalju energiat, aga väsitavad tohutult ja teised neelavad su aja, kuid samas innustavad veel rohkem tegutsema.

Mis siis ei suju?

Hirmus mõeldagi, et kehakaaluga võitlemist alustasime Imrega juba veidi enne abiellumist ning aeg-ajalt kokkuvõtteid tehes oleme oma lühiajaliste saavutustega saanud päris rahul olla, aga siis tulevad tublidusse pikad pausid ning tänane reaalsus on see, et oleme kahekesi kokku ligi kolmkümmend kilo raskemad kui allavõtmiseteekonna alguses. Täna oli see päev, kui mul asi jälle kord totaalselt üle viskas! Siililegi selge, et  teo poolt armastatud “tasa sõuad, kaugele jõuad” stiil minu puhul ei tööta! Niisiis otsustasin probleemi kallale asuda järjekordselt suurkampaania korras.

“Sünnipäevaks saledaks“ programm lubab mulle väikseid söögiportsjone, palju värsket salatit ning maksimaalselt ühe väikse magusa-ampsu päevas, kohustades samal ajal igapäevaselt palju liikuma. Alkohol pole mulle kunagi kuigi suur tõmbeartikkel olnud, seega ei hakanud selles osas reegleid kehtestama – Klambrid vaja ikkagi Kanadasse saata ju! Liikumise osas pole tähtis, mida konkreetselt teen, lihtsalt iga päev tuleb endale miski järjepidev korraga minimaalselt 30-minutilise kestvusega liikumine välja mõelda.

Ei hakka lugejat igapäevaste uute postitustega koormama, aga täiendan alates tänasest  sedasama lihtsat tabelit siin.

kuupäev            liikumine                       kestvus                                väike magus amps

5.10                jalgrattasõit                      1h 30min                                           –

6.10                sammud                              30 min                                     20 gr kirjut koera

7.10                sammud                             40 min                                       1tk marmelaadi

8.10                      Täitsa vaba päev seoses Kalmbrite peoga – söön, joon ja tantsin!

9.10                                   Täitsa vaba päev seoses Klambrite peost toibumisega!

10.10                                           Täitsa vaba päev seoses Lauri sünnipäevaga.

11.10               sammud                         1h 20min

12.10              sammud                          45min

13.10              sammud                          30min

14.10             sammud                           30min

15.10              sammud                           30min                     šokolaaditükk, küpsised 6tk

.                        korvpall                           30min                   küpsisetort, kringlitükk,

16.10               –                                       –                       kartulikrõpsud, küpsisetort, kringlitükk

17.10                   –                                   –                                        1 väike tk šokolaadi

18.10              sammud                        40 minutit                 1/2 rosinakuklit

NB!  Ei viitsinud rohkem siia neid kribada. Aga ma üritan väga tubli olla edasi kah.

 

 

Konkreetseid numbrilisi eesmärke ma ei püstita, sest usun, et need tulevad reeglitest karmil kinnipidamisel iseenesest.

Käisin just kaalu peal ka ära ja jubedad numbrid on järgmised: 74,9kg, rasva 37,6%. See siis selleks, et oleks mida pooleteise kuu pärast võrrelda.

 

Rabelemisest

Üks rabelemine on seotud märksõnadega lapsed, laste kool, laste trennid ja huviringid.

See on selline rabelemine, mis kurnab mu reedeks ikka korralikult ära. See on kogu aeg ühesugune ning midagi positiivset on sellest autoga mööda linna ringiajamisest keeruline leida. Täna tegin plaane muuta suhtumist ning kasutada seda aega, kui lapsed on autos, endiselt nendega suhtlemiseks, aga üksiolemise aega veidi paremini ning juba tänasel hommikul võtan autosse kaasa inglise keele õppeplaadi. Äkki saan vähemalt natuke tarkust juurde, raadiosaated on küll kohati meelelahutuslikud, kuid ma ei seedi üldse päevast-päeva korduvaid reklaame ja lisaks on tüütu ebasobivate muusikapalade ajal pidevalt uut jaama otsida.

Teise rabelemise märksõna on naisteliiga.

Kui sain vihjeid, et sel aastal pole PokerStars 2-aastase staažiga naisteliiga korraldamisele kaasaaitamisest eriti huvitatud, oli mingi hetk arvamus, et jätame siis ürituse lihtsalt ära. Samas aga kripeldas endal ning päris mitu naismängijat küsis, et kas ja millal sel aastal see naisteliiga tuleb. Viimaks otsustasime Imrega, et hakkan asja siiski ajama ning teeme ära, et kui ka tulevad eelmiste aastatega võrreldes kehvemad lisaauhinnad või on väga vähe osalejaid, siis vähemalt traditsioon jätkub. Küll tulevad jälle ka paremad ajad ja siis pole vaja enam seda kõike taaselustada, vaid ta on juba olemas.

Saatsin kõigile neljale litsentseeritud pokkeritoale palvekirja Naisteliigat toetada ja pakkuda välja oma ideed, kuidas seda korraldada. Sain kaks vastust: Triobetilt ja Olympic-Online’ilt. Olgem ausad, mõlemad olid suhteliselt võrdväärselt head pakkumised, kuid Olympicu peamiseks eeliseks osutus konkreetne pakkumine live-turniiri korraldamise osas. Pargis on see varem toimunud ja las toimub ka sel aastal.

Lühidalt: kõik mu kartused, et liiga tuleb väike ja väeti, on osutumas asjatuiks. Lisaks OO-le panid sõprade abiga auhindu välja ka pokkerivälised tegijad: Glenberg Grupp, Studio Unlimited ja Ku:lsa:l. Mu suurimad tänud neile inimestele, kes selle kõik võimalikuks tegid! OO on omalt poolt teinud naismängijatele liigast teavitamiseks vähemalt samapalju tööd kui PokerNews ning naisi on hetkel liigas kirjas juba 97!

See ongi see meeliülendav rabelemine: ma olen pidevalt PokerNewsi foorumis, kiikan vahepeal Facebooki, vehin kirjutada artikleid ja koostan tabeleid, vastan küsimustele ning nuputan, mida veel paremaks teha. Mulle meeldib, kuidas liigaasjad sel aastal arenenud on, mulle meeldib naiste aktiivsus ning ma tõesti tahan ja usun, et see saab parimaks pokkeriliigaks, mis Eestis üldse korraldatud on! Samas liigasiseselt soovin ma seda, et osalejatel oleks eelkõige põnev ning tore üheskoos mängida ning ühise pokkerihuviga naised saaks omavahel tuttavaks. Edetabelid ja auhinnad käivad muidugi asja juurde, aga need pole selle liiga peamised väärtused, vähemalt mitte minu jaoks.

Mul on endal tohutult hea meel, et olen pokkeri kaudu tutvunud nii paljude erinevate ja huvitavate inimestega, leidnud sõpru ja mõttekaaslasi – just seda soovin ma ka Naisteliiga teistele liikmetele!

Ja lisaks meeldib mulle hetkel turniiripokker to-hu-tult! See pokkeriarmastus on mul ikka lainetega käinud ja just nüüd tundub olevat selline kõrgharja periood. Kahjuks ei peegeldu see otseselt tulemustes, kuid tunne, et ma tahan mängida ja suudan keskenduda, on suurepärane!

Täna oli Triobetis BOC Naisteturniir. Sain sinna peale 3,3€ rebuy- supersatikalt (avastasin selle tegelikult vaid 1 minut enne hilise regamise lõppu), mis läks mulle maksma 6,3€ . Satika HU viimase käe võitsin kombinatsiooniga AAAA ja see tundus hea märk.

Ja uskumatu lugu on see, et ma nii väga tahtsin seda Balti naisteturniiri võita, et mul oli konkreetne noormängija ärevusvärin sees. Osalejaid oli ülivähe, vaid 8. Milline lihtne võimalus end maksma panna :)! Sain paar valusat latakat, kui mu käsi vastaste vastu ei pidanud, aga muidu tiksusin suht kenasti.

Korra jäin suures potis mapletile blufiga vahele. Arvestades, kui harva ma seda mänguvõtet – eriti naisteturniiridel – kasutan, olen tegelikult hämmingus, et ta mu “top-paar no-kicker kaardiga” maha callis, kuid ju mu teeseldud mast polnud siis veenev või võimladas panuse suurus uudishimu odavat rahuldamist. Mõned korrad vandusin valjusti tulist kurja ja vahepeal isegi vingusin veidi. Lõpuks saavutatud 3. koht oli ühelt poolt rahuldav, et vähemalt sain rahadesse, aga teiselt poolt pettumus. Mul oli pärast mapleti väljakukkumist tunne, et võin selle turniiri ära võita küll. Olin kindel, et ma oskan nende kolme viimase vastase vastu mängida ja adun nende nõrku kohti päris hästi, aga paraku läks lõpp väga turboks ja asja otsustasid ikkagi vastamisi sattunud käed. Eriti kurb, et ei mina ega Dustiin7 suutnud kolmekesi jäädes lätlasest, kes oli suhteliselt passiivne mängija, jagu saada, lõunanaaber lihtsalt sai õigetel hetkedel häid kaarte ja miskit polnud parata!

Oma pideva väsimusega võitlemise huvides lubasin endale siin hiljuti aga ka seda, et kui just mõnda turniiri pooleli ei ole, siis lähen öösiti enne kella kahte magama. Hetkel on 8 minutit kahest puudu ja seega head und mulle!