Sõitsime reedel viiekesi Viljandisse.
Lapsed läksid külla vanaemale ja meie Imrega teineteisele.
Tee peal kuulamiseks olin kaasa haaranud kodus viimasel ajal suht palju mängitud plaadi, täpsemalt VÄGA RETSI PLAADI. Tänud veelkord vend Madisele, kes meile selle jõuludeks kinkis!
Kuulasime-laulsime selle lastega läbi ja see oli nagu perekondlik meditatsioon. Arvata on, et meie kaks mõistame neid lugusi lastest erinevalt, aga minu jaoks on väga huvitav jälgida ja nuputada, kuidas nemad mõtlevad ja mida järeldavad. Usun, et paljuski nad on hoopis küpsemad, kui ma igapäevaselt loota julgen, ja nii mõneski asjas oluliselt lapsemad, kui ma arvan.
Mul on enda kohta arvamus, et ma varem oskasin panna sõnu kaunitesse ridadesse, mis moodustasid mõtterikkaid lõike. Kuid järjest enam tundub, et olen selles osas taandarenenud ja nii mõningi kord esitavad teised minu mõtteid juba isegi tabavamalt.
“Ja kui ma püüaks täna kullast kala veest, mul oleks talle üksainus soov,
sest kuigi ma ei tea, kas kõik, mida ma ei vaja, on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga (päikse poole),
siis ma tõesti väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana,
ma olen väljund joonistatud puurist ja iga rakk mus rõõmustab…” (Manki Maind Mix)