Oh kui palju asju on vahepeal olnud ja tehtud!
Neljapäeval oli koolis kuidagi lühem päev, muidugi oleks võinud jääda kauemaks ning teha Tiruli ainesse mõned paremad etüüdid või minna linna peale jõulumeeleolu pildistama, aga mul tuli hoopis selline tuhin peale, et ostaks jõulukingid ära, kuni poeuksest veel sisse mahub! Rääkisin kodus Imrele augu pähe, panime ilusti paberile kirja, kellele meil veel kinki pole ning mida neile vaadata võiks ning suundusime Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. Meie suureks imestuseks mahtus auto parklasse ning ka poodides sees oli liikumisruumi – ju pole see jõuluhullus ikka nii suur, kui räägitakse, või siis polnud see neljapäeval veel alanud…
No igatahes, kolme tunniga suutsime soetada kõik puuduolevad kingitused ning kõhud täis süüa. Kodus pakkisin kohe kõik ära ka – koristamine jäi järgmiseks päevaks ning sai Imre abiga tehtud.
Reedel oli Imrel koosolek ning ma läksin temaga linna kaasa, et käia ära Lianni lõngapoes, et mulle sünnipäevaks kingitud kinkekaardid ära kasutada ning koolist sinna ununenud laadija tuua. Ostsin suure hunniku lõnga Aneti kleidi jaoks ning kolm beebilõngatokki peamiselt õepojale mõeldes. Kleiti pole veel alustanud, Tampsule on pisike kingitus valmis.
Reede õhtuks oli meil juba plaanitud esimene jõuluistumine kallite lähedaste sõpradega (algselt pidid lisaks Laurile ja Ilonale ka Klamber ja Lenka tulema, aga neil oli kahjuks liiga palju tööd). Asenduskülalistena astusid läbi ning pistsid Klambritele varutud toidu nahka naabrid Kaidi, Tamps ja Karpa.
Hiljem, neljakesi jäädes jagasime kingitusi ning, päris ausalt, lugesime luuletusi ja laulsime laule ka.
“Millal viimati …” mängu võitis seekord Imre ja kuna meil kuuske veel polnud, siis ehtisime kassi ära.
Kuna jutt juba kassi peale läks, siis samal teemal jätkan ka…
Plaanisime juba pikka aega oma kassile seltsilise tuua, et tal oleks keegi, kellega igavuse peletamiseks mängida ja oma kassiasju ajada, aga natuke ikka kahtlesime ka, et äkki võtame kogemata sellise, kellega nad hoopis kaklema hakkavad.
Kasside varjupaigad ja hoiukodud on aga kassidest pungil ning meil vähemalt ühe lisakassi jaoks ju ruumi küll, nii sai jõulumeeleolus otsustatud, et pakume siiski nüüd kohe veel ühele kiisule kodu. Laupäeval läksime siis Imre ja Anetiga Tallinna loomade hoiupaika ning tõime sealt endale kassi, kes meie vastu kõige rohkem huvi tundis ning paitamist lausa nõudma asus. Lisaks sellele, et ta meile ise sõbraks kippus, oli ta veel väga ilus ka, aga hoopis teistsugune, kui meie senised kassid. Nii on meil nüüd lisaks Nässule kodus ka pikakarvaline Kessu. FB-s on neil isegi oma fotoalbum. Mingit sõprust aga veel küll arenenud ei ole: üks on peidus ja teine sisiseb.
Esimene selle hooaja piparkoogitegu toimus laupäeval ning kuuse plaanime tuppa tuua homme. Kui nüüd kuskilt lund saaks, siis oleks jõulumeeleolu täiuslik! Kaidi rääkis, et tema on üllatusega avastanud, et lumi polegi nii oluline jõuluelement nagu ta varem arvanud oli, aga minu jaoks ikka on. Olen olnud korra aastavahetuse ajal Austraalias ning korra napilt enne jõule St. Kittsil – minu jaoks see suvejõul on ikka üks imelik asi ning sügisjõulud on veelgi veidramad.
Täna oli Vello sünnipäevapidu, kinkisime talle digitaalse fotoraami ja mälupulga, kus peal pildid ema ja Vello fotosessioonist Kadriorus ning natuke erinevaid perepilte. Koos oli suurem osa seltskonnast, kes jõuluõhtul meie juurde pittu tulevad, seega jagasime jõululaua ülesandeid, lobisesime niisama ning sõime ema valmistatud suurepäraseid toite. Mu dieedipidamine kaks kuud enne jõule oli ikka julmalt vajalik, sest muidu oleksin juba tänasega kõikidest kleitidest välja kasvanud.
Muide, sain hiljuti õelt loa, et tohin parimaid palasid meie fotosessioonidest ka blogilugejatega jagada ning nii tahan ma teile täna näidata minu enda arvates parimat pilti, mis mul on õnnestunud oma senise elu jooksul ema-lapse fotode kategoorias teha. Siin nad on, mu särasilmsed supermodellid!
