Autor: Kairit

Sõbrad, on aeg võtta suvest viimast!

Jätad nädalakeseks sammud astumata  ning toitud samal ajal kuidas juhtub, lisades õhtuti mingi koguse alkoholi ning vana vaenlane ülekaal on kohe kõpsti end kasvatamas! EPT Tallinn ei mõjunud ses mõttes meie tervislikele eluviisidele üldse hästi!

Tänasest astusime aga tagasi õigema toitumise teele: hommikuks puder ja päeval imehea salat, sammud ning lõpparve alkoholiga on lükatud homsesse.

EPT Tallinn sai läbi, õnnitlused Raigole, Vallole, Katile ja teistele, kel pokkeriturniiridel kenasti läks (meie pere nende hulka seekord kahjuks ei kuulunud) ja ka neile, kes üritusest lihtsalt rõõmu tundsid (sinna hulka me isegi kuulusime küll).

Lapsed olid viimast päeva Viljandis vanaema juures ja mingeid kohustusi polnud ma tänaseks endale võtnud, seega oli mul üle pika aja aega mõelda, et mis on  elus (peale perekonna) tegelikult tähtis. Jõudsin kiiresti selleni, et sõpradega suhtlemine on üks olulisemaid asju üldse, aga millal ma viimati nägin oma kalleid ülikooli- või klassikaaslasi?! Lühivastuseks on, et liiga kaua aega tagasi. Kuna ülikoolirahvaga on kohe eriti pikk vahe tekkinud, helistasin neist kahele mittetallinlasele kohe täna ja panime kohtumiste kuupäevad enam-vähem paika! Ja mõneks ajaks arvutivabalt Peipsi äärde puhkama tahaks ka minna!

Kuigi paljude jaoks on puhkused lõppemas ja sügistunne kätte jõudmas, oleks minu suvi nagu ikka alles algamas! Loodetavasti jõuab enne kooli siiski veel perega natuke Eestimaad vaadata ja sõpradega grilli- ja salatiõhtuid maha pidada!

 

Edit: Oli öö ja järsku oli hommik ja mina polnud vahepeal magama läinud. Kahjuks on mitmel mu lähedasel inimesel olnud hiljuti suhteliselt keerulised ajad ning mõtted nendele panid mind sõnu seadma. Kui ma olin valu ja kahtluse värsid paberile ning arvutisse valanud, tulid mulle järsku meelde need 2 telefonikõnet, millest ma päeval kirjutasin, ning nendest mõtetest sündis juba hommikuses päiksesäras üks väike ja teistest hoopis helgem luuletusepoeg:

Kui helistasin täna sõbrale,

ta oleks justkui oodanud mu kõnet.

Tal olid valmis kenad sõnad

ja hääl tal tundus minu üle õnnelik.

Mul polnud talle kurta ühtki muret,

ka temal ja ta perel hästi kõik.

Jah tõesti miski polnud enne halvasti,

kuid hoopis ilusamaks päev läks ometi.

 

Armastuse aastapäevast veel natuke

Elu on kiire ja praegu käib EPT Tallinn 2011, siiski tahan mõned pildid meie ilusast aastapäeva tähistamisest nüüd kohe üles panna. Meil on omamoodi traditsiooniks kujunenud, et igal aastapäeval läheme kuhugi Eesti linna, uurime seda natuke, käime mingil kontserdil või etendusel ning ööbime mõnes sealses kenas kohas.

Kuna 31.08. oli meil plaanis mängida EPT satelliitturniiri ja pidime seega kella 12.00-ks Tallinnas olema, otsustasimegi seekord tutvuda Tallinnaga. Esialgne plaan oli enne käia ära Vääna Jõesuus, et kuulata Sõpruse puiesteed, kuid kuna vihma tõttu jäi üritus ära, läksime hoopis Artisesse kinno. Vaatasime Pariis II lühifilmide buketti, mida ei oska otseselt kellelegi soovitada, sest kuigi meile 3 filmi täitsa meeldisid polnud seal ühtki sellist pärli, mille pärast kõik 8 ära peaks vaatama.

No igatahes oli see eelnev sissejuhatuseks peamisele, et eelmisel päeval leidsime hotelliveebist Baltic Hotel Imperiali romantikapaketi ning jäime ülimalt rahule. Vastuvõtt tordi, šampuse ning roosidega, toakaunistused, õhtusöök, äärmiselt rikkalik hommikusöök voodisse, tuba ise (suur voodi, televiisor, diivan, kirjutuslaud ja lauake, 5 akent ja kööginurk) ja asukoht vanalinnas. Wow, ma ütlen!

 

Kaalust ja toitumisest (üks retsept kah!)

Poeg luges mulle hiljuti kuskilt netist ette, et Eestis on 1/3 elanikkonnast ülekaalulised. Kuulume Imrega kahjuks selle kolmandiku hulka juba pikemat aega ja üritame aastaid end 2/3 hulka võidelda, kuid kahjuks pole see veel õnnestunud.

Kuigi oleme igal kevadel-suvel suutnud mitu kilo kaotada, on reeglina järgmiseks kevadeks asjalood ikka sealmaal, et tuleb enam-vähem nullist alustada.

Igasugused imedieedid käivad meie kainele mõistusele vastu. Kui alla võtta, siis ikka sellepärast, et olla tervemad ja tugevamad, mitte organismist mingiks ajaks viimast võtta ja siis rikutud seedimisega ikka valusalt kõik uuesti juurde võtta.

Kaalujälgijate liikumisega olen nooremana mitu korda, iga lapse järel, enda kaalu normi saanud, kuid viimastel aastatel tundub nendega liitumine ajaraiskamine ses mõttes, et ma ju tean põhimõtteid juba niigi ning kui end kätte võtan, siis saan hakkama ka rühmas käimata. Sel aastal tuli kaalulangetamise tuhin peale juba märtsi alguses ning hoogustus, kui Laur oma “Paksude marsi”  käima lükkas.

Oleme tõesti tublid olnud ja seda isegi Ameerikas, kus ausalt öeldes on pidevalt nokk-kinni-saba-lahti-saba-lahti-nokk-kinni selle söömisega, sest pead leppima taldrikutäiega, mis tuuakse (sageli ei ole seal juures näiteks midagi värsket või toit on lihtsalt rasvane), või siis oled buffet’s ning seal ajab valikute rohkus ikka ja jälle ülesöömise vildakale teele.

No igatahes oleme tegelikult oma söömisharjumusi viimasel kahel aastal ning eriti viimasel neljal kuul kõvasti muutnud. Kohati muutnud sedavõrd, et naer tuleb peale. Igatahes kotletid, mis mina, kes ma üliharva köögis toimetan, viimati valmistasin, sisaldavad hoopis rohkem köögivilja kui liha.

Retsepti leidsin juulikuu  Kööginurgast. Täiendasin seda veidi ning jagan oma varianti teiega.

Köögiviljakotletid kalkunilihaga.

köögiviljakotletid

400 gr hakitud kalkuni rinnaliha

1/2 klaasi riivsaia, 1/2 klaasi nisukliisid

2 muna

1 sibul

2 küüslauguküünt

1 keskmine suvikõrvits

2-3 suurt porgandit

suur kimp peterselli, natuke tilli

pipart, roseepipart, soola

Riivi suvikõrvits ning porgandid peene riiviga, haki küüslauk, sibul, petersell, till ja sega kõik ained omavahel korralikult läbi. Mätsi tavapärased kotletikesed ja prae õliga kuldpruuniks. Kõrvale võtsime leiba ning värsket salatit.

*Lisaks panin täna elus esimest korda kurgid kiirhapnema, maitsmine toimub ilmselt homme, kuigi valmis peaks saama küll alles kolme päeva pärast. Nii mõnus, et sel aastal saab juba oma aiast sõstralehti ning tillipealseid noppida!

 

Algas pokkeriõpe: 0,05/0,10 PLO hi-lo

Ma pole kunagi omahast suuremat pidanud, eriti lives ajab see mäng mind suhteliselt hulluks, sest seal lisandub muule segadusele tõsiasi, et ma lihtsalt ei suuda nelja taskukaarti meelde jätta.

Samas, kui vaadata tagasi minu “pokkerikarjääri” algusesse, siis oli Pacific pokkeris kunagi selline promo nagu “Survival Showdown”, kus showdownile jõutud käte eest anti punkte, omahas veel miskipärast topeltpunkte, ning päeva lõpus jagati enim showdowne võtnutele puhast raha. Selle igakordseks edukaks läbimiseks (toimus ca 4 korda kuus) mängisin siis 4 päeva kuus hommikust õhtuni täitsa edukalt 0,5/1 FL Omaha hi-lo 8-max laudu. See on selline nostalgiline värk, sest enam pole ei selliseid promosid ega sedavõrd massiliselt nõrku vastaseid.

No igatahes, tegelikult mulle ju need mängud, kus vaja väikest ja viletsat kaarti püüda (badugi ja razz) ka väga meeldivad, lisaks topitakse seda omahat pidevalt igasugustesse segamängudesse, seega miks mitte see mäng endale paremini selgeks teha, seda enam, et Ameerikas mängitakse omaha hi-lo varianti täitsa talutavatel limiitidel pea kõikides pokkeritubades.

Esimene proovimäng saigi tehtud lives Imrega koos ja lausa ühes lauas Venetiani kasiinos Las Vegases. Tookord mina kaotasin ja Imre siis võitis selle, mille mina olin laiali jaganud, jälle perekonda ringiga tagasi.

Imre tegeleb praegu iseseisvalt aktiivselt PLO hi-lo õppimisega ning pea esimest korda elus hakkasin minagi nüüd koos temaga seda minu jaoks täitsa uut (varasem kogemus siiski limit variandist) mängu õppima. Mina muidugi närvide säästmiseks teen seda oluliselt madalamal limiidil blindidega 5 ja 10 dollarisenti.

Praeguseks on kogunenud 2301 kätt ning mingeid järeldusi teha, et kuidas mul läheb, on enam kui vara. Hoopis olulisem on mängu mõttesse sisse tungida. See võib enamusele tulla üllatusena, kuid ma sisuliselt pole varem tegelenud käte tagantjärgi analüüsimisega, sest kuigi ma olen hiljem oma mängitud käsi mõnikord üle vaadanud, pole ma tegelikult neid mitte analüüsinud, vaid lihtsalt imetlenud või ahastanud, et kuidas läks. Eile vaatasime peale sessi Imrega koos üle mu suuremad potid ning ma tõesti arvan, et sain poole tunniga targemaks, kui ma üksinda tagantjärgi vaatlejana terve elu jooksul saanud olen! Hea õpetaja on hindamatu väärtusega ja ma olen väga õnnelik, et mul selline kodust võtta on!

Konkreetselt toimus see käte ülevaatamine sedasi, et panime käe holdem manageris jooksma ja Imre ütles, mida ta edasi teeks, siis vaatasime mida mina tegin, panime käe seisma, mina põhjendasin miks ja Imre seletas miks mitte ja mis edasi, siis jälle vaatasime, et mida mina tegelikult tegin. Halenaljakal kombel oli päris mitu sellist kätt, kus ma teadsin, mida teha tuleb, kuid lauas, kas siis kiirustades või tildates (!?) toimisin hoopis vastupidi või täitsa ebaloogiliselt. Kuidas selliste mõtteapsudega võidelda? Ilmselgelt sellega, et lõpetada igasuguste kõrvaliste asjadega tegelemine!

Äkki istun juba 2012 ise sellise tähtsa ja targa näoga WSOP PLO8 osavõistluse lauas?!

Imre Leibold WSOP 2011 PLO hi-lo lauas

 

 

Mount Charleston

Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!

Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.

Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.

The Resort on Mount Charleston

 

Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.

 

vaade rõdult hommikul
vaade rõdult õhtul

Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.

koolibri

Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud.  Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.

Ja nüüd suustama!

Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.

Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.

Pulmad Mount Charlestonis

Las Vegas Venetian Hotel

On hotellitubasid ja on Hotellitubasid!

Kolisime Gold Coastist Venetiani plaaniga mängida siin suurem osa ajast pokkerit. Ootamatult oli juba hommikul enne sisseregistreerumise aega meile vaba tuba st. sviit täitsa olemas. Olin kuulnud küll, et Venetianis on ilusad toad, aga see on midagi enamat!

Tulime tuppa ja jäime siia tundideks, kui kõhutühjus poleks vahepeal sööma ajanud, oleksime ilmselt Imre järgmise turniirini siin olnud. Lühidalt pole ma esimest korda korralikus majutusasutuses, Unibet hellitas meid 4-5 tärniliste hotellidega ja vahel õnnestus ka mõni ekstraklassi tuba saada, Hispaanias olime perega uhkes korteris, Rios on kõik toad sviidid jne, aga Venetiani tuba on midagi rohkemat.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna (allpool pildid) aga rõhutan, et meil on nii vann kui dušinurk, meil on 2 kraanikaussi (et saaksime hommikul üheskoos hambaid pesta), meil on 3 televiisorit, üks neist vannitoas, üks voodiga toaosas ja teine nurgadiivaniga toaosas, meil on DVD-mängija ning voodi kõrval CD-mängijaga äratuskell, meil on toas fax ja printer, netiühendus on nii kaabli kui ka wifiga, vaade 33. korruselt golfiväljakule ning poolele linnale pole ka paha! Toasolevast telekast saab muide jälgida, millised pokkerilauad parasjagu pokkeritoas olemas ning millised loomisel. Ahjaa, meil on isegi kaks trepiastet, et magamistoa osast alla suurde tuppa astuda ning raudaed, mis toaosasid lahutab.

Igatahes: kõik see kaheks ööks 400$ eest Ameerika kõige suurema püha ajal, kui neil siin parasjagu iseseisvuspäeva pidustused, see on tõesti hea pakkumine!

 

Venetian Ladies Event

Eilne Venetiani Ladies Event (350$) oli kurb-kurb, sest 312 alustanud naisest oli äärmiselt lihtsa mängustrateegiaga loose-kartlikke maksumasinaid täitsa korralik arv, aga nad andsid oma nööbid pidevalt kellelegi teisele, mitte mulle. Algul sain küll tohutult mängitavaid ja lausa eliitseid käsi (2xAA, 3xAK, 2xQQ, väikseid paarikesi ja  ühendatud mastikaarte peoga peale): pooled neist võitsin, teised kaotasin, aga seejärel kuivasin pea leveli ja kui siis viimaks 99-ga ühe närvilise (mängulises mõttes) tüdruku all-ini ära callisin, oli tal piisavalt õnne, et A5 floppi A imeda. Kojuminek!

Aga mängida naisteturniiri, kus alustab 312 mängijat on omaette kogemus. Ilmselt on homselt WSOP turniiril muidugi veel rohkem mängijaid, kuid juba see seltskond oli kirju ja tasemelt seinast-seina.

Lady Pink

Enne turniiri nina puuderdades kohtusin näiteks viieliikmelise naise-neiu seltskonnaga, kes kilkasid selliseid lauseid: “Kohe hakkab peale, ma olen nii erutatud!”, “Mõtle, see on mu esimene turniir Vegases!”, “Mis lauas sa oled, jumal küll ega Sa minu lauas pole?!”, “Nägid Susie seisis seal minu laua juures, ‘omg’ ta vist istubki minu lauas!”, “Ok, edu, edu! Lähme nüüd!” Nad olid sellised korralikult kogukad ameerika tüdrukud. Muhelesin endamisi: “Päris pehme ‘field’.”

Aga minu lauas istus ka tõeline pokkerileedi. Ta oli viimase detailini stiilne, näiteks oli isegi tema kaardikaitseks roosa säravate kividega kaabu. Roosa-must riietus ja säravad aksessuaarid, käitumine väljapeetud ja veidi uhke, kindlasti oli ta ka enam kui piisavalt edev ning teadlik sellest, et teda vaadatakse, kuid otses suhtlemises igati meeldiv ja sõbralik. Jälgisin teda varjatult ja varjamatult, peale väljakukkumist palusin luba teha temast ka pilt. No vaadake ise!

 

Esimene WSOP 2011 turniir

Lühidalt: mulle tundub, et minuga ei käitutud õiglaselt!

Pärast viimast turniiri all-linnas, kus enamus nööpe teisel levelil ning lõpuks kõik läksid allkirjeldatud viisil, arvasin, et olen piisavalt karmat kogunud ja võin julgesti WSOP lauda istuda ja seda me ka Imrega täna tegime.

Golden Nugget 135$ turniir, algstäkk 12000, level 50/100. Mul BB-l KK. Folditakse kuni väikse pimedani, SB tõstab 250, mina tõstan üle 750-le, tema omakorda 3000-le ja mina panen kõik 14000 sisse. Tema callib, saates tegu sõnadega: “Loodame, et on flip!”. Mina mõtlen kurjalt endamisi, et küllap on mees kuulnud, et eestlane on KK-ga pea kõikidest kaartidest juba ette kõvasti taga, ja samas ei suuda ma küll aru saada, miks on end nii sügava stäkiga teisel levelil kõrvuni potti ajada vaja ning vaatan üsna imestunult tema avatavat kümnete paari … pole vist vaja lisada, et kümme on flopis ja mulle jääb 2000 nuppu. Sellest õnnestub mingil hetkel isegi 5000 teha, kuid lõpuks kuivan ning viimaks jääb minu enda kümnete paar alla kuningas-viiele, mis turnil kaks paari kokku saab.

Niisiis tagasi selle aasta esimese WSOP turniiri juurde. Kolisime Gold Spike hotellist Riosse. Tuppa meid küll kohe ei lastud, aga pokkerilauda pääsesime suurema vaevata. Siin on sel aastal turniiridele registreerimine avatud 24 tundi ja saba nagu polekski! Samas on turniiridel nii palju rahvast, et me ei mahtunud isegi mitte konverentsisaali (Amazon, Miranda, Pavillon) mängima, vaid alustasime (olgu etteruttavalt öeldud, et ka lõpetasime) oma turniiri lausa koridoris restorani ukse taga, mis jääb kasiino ning konverentsisaalidesse viiva pika koridori vahele.

Sissemaks 1000$, algstäkk 3000, levelid alates 25/25 ning kestvusega 1 tund. Kus mul oli alles kaarti alguses! Hetkeks tundus, et olen vist kogu varem saamata taskukaartide paremiku sellele turnale kaasa saanud. Esimese leveli jooksul sain kaks korda kuningate paari, ühe korra 99, mis muutus turnil kolmikuks, 88, 55, äss-emanda ning päris mitu ühendatud mastikaartide paari, millega floppi vaatamas käia. Paraku juhtus alati üks kahest: ma kas sain poti võitluseta või kaotasin selle. Ühtegi pikemalt peatumist vajavat kätt esimses lauas polnudki, teisel levelil ei tulnud mängitavaid käsi ka enam ja kolmandal levelil lahkusin ca 2500 nööbiga sealt lauast uude. Ainus, mis tõesti rõõmu tegi, oli nõrkade mängijate olemasolu. Kartsin ette, et Rios on mäng keerulisem või agressiivsem kui viimastel päevadel Nuggetis, kuid vähemalt minu esimeses lauas käis lõbus ‘limp-fest’. Limp ja/või tõste callimine enne floppi ning flopil või turnil loobumine oli üsna tavapärane nähtus, sest floppi peab ju nägema, aga kui ikka pihta ei saa, siis edasi ei mängi, jäägu järgi kui vähe nööpe tahes!

Teises lauas oli paugutamist oluliselt rohkem, väikse irooniana läksime uude lauda koos just selleks ajaks kõige tüütumaks (tugevamaks ning agressiivsemaks ning juba ka rikkamaiks) kujunenud vastasega.

Nööpe röövinud käsi tuli 75/150 levelil, kui mul neid alles veidi üle 3000 oli.

Olen buttonil ning mul on käes soldat-kümme, millega tõstan 375 ning väike blind callib.

Flop 79T, kaks ärtut. Panustan 400, vastane ootetõstab 800-le, callin.

Turn Q. Väike pime küsib 750, mõtlen kaua ja olen kindel, et hetkel olen taga, sest tal on mida ilmsemalt suur paar või äkki juba rida koos, samas on pott suur ja kurku tõuseb hirm, et kui ta mu praegu mastitõmbega välja ajab, siis see on lauskatastroof. Ausõna ei tea, kui hea või halb otsus see oli, kuid ma callisn.

River 2. Masti ei saabu, väike pime paneb kõik sisse ja mina jätan endale foldimisega 1300 alles.

Ilmselt lihtsalt ilusate silmade eest näitab mees mulle tasuta kahet musta ässa. No hea nii, et mu tõmbed vähemalt elus olid! Kuidagi lolli olukorda sattusin ja vot ei osanud enam kuskil maha panna ka.

Korra välgatab veel valgus, kui paar väikest potti võtan all-in lüketega ning lõpuks saan duubli 99 v AQ. Mingiks hetkeks on siiski taas 2200 järgi ning buttonilt lähevad nupud UTG tõste vastu 88-ga flipilootuses sisse. Ei mingit flippi, tüüp laseb mu nööbid üle lugeda (!), kuigi tal endal pole kuigi palju rohkem, ja vajutab alles seejärel KK-ga ‘call’ nuppu. Imet ei juhtu!

Hotelli sisseregistreerumine võttis ilmatu aja, kuid lõpuks maandusin avaras, kaunis ja hea vaatega sviit-toas voodile. Paraku, just siis kui tühjuse asemele lihtsalt mõnus laisklemise soov tuli, helistas Imre ning uuris, kuhu tuppa tulla, sest ka tal sai “tööpäev” läbi.

Õhtusöögi pealt hoidsime kokku, sest raha ju täna ei teeninud ;). Ameerika moodi kokkuhoid on siis selline, et umbes 10-15$ maksva salati või 25$ maksva pastaroa või 35$ maksva buffet’ asemel sõime hamburgerit 9$ per eine. Seejuures tellisime näljastena Medium-Size eine ning meile anti 0.75 l jooki ning hiigelburgerid, millest Imre jättis suure tüki järgi, mina kugistasin kõik alla ja vehkisin hiljem süümepiinadega vähemalt igapäevaselt nõutud 10000 sammu täis.

Homse osas pole veel mingit plaani, aga WSOP-le ilmselt asja pole.

Komandeering

Meie päevad Vegases on olnud üsna ühte nägu, ainult mõned tänaval kohatavad friigid vahelduvad ja tuleb tunnistada, et neid on jäänud vähemaks.

Sisuliselt on meil päevas 2 kohustust: teha 10000 sammu tervise heaks ning mängida superhead pokkerit rahakoti heaks.

Esimene kohustus on seni iga päev kenasti täidetud saanud, teisega on nii ja naa. Enda kohta pean küll tunnistama, et nii mõnegi poti oleks saanud paremini mängida, kuid üldjoontes olen siiski üsna rahul, eriti tänase turniiriga, kus küll paraku 31. koha eest raha ei antud.

Ei saa mitte jätta mainimata, et nii halbu mängijaid, äärmiselt kergesti loetavaid või lihtsakoelisi vastaseid kui siin all-linnas, pole ammu enam kuskil kohanud. Siin mängitakse ikka paljuski lihtsalt meelelahutuseks. Seetõttu on lauas ka äärmiselt lahe olla, sest vähemalt pooled mängijad tegelevad lihtsalt suhtlemisega ning ka diilerid püüavad enamasti omalt poolt lauasolijate tuju igati üleval hoida.  Selliseid inimesi, kes näiteks keelduvad mulli peal diili tegemast, et mullimehele vähemalt oma raha tagasi anda, võidakse hiljem pahaselt taga rääkida mitu päeva. Ja võib kindel olla, et kui see “paha inimene” siis lõpuks turniirilt välja kukub, rõõmustab kogu saal. Alles hiljuti oli neil olnud siin selline juhtum, kus 36 said raha ning kui 37 järgi, keeldus 1 mees diilist, mille kohaselt oleks 37.kohale antud esikoha rahadest sissemaks tagasi. Kui siis see õnnetu 37.koht lõpuks selgus, andis iga mängija, v.a. “see üks siga”, vabatahtlikult 5 dollarit, et katta osagi mullimehe sissemaksust.

Aga meie pokkerielust veel rääkides, oleme kahepeale kokku teinud 8 turniiriüritust ning Imrel on korra õnnestunud natuke raha saada. Esimesena võtsime ette  7 card hi-lo, kus Imre pääses varem, kuid mina sain pea 11 tundi mängida, et siis ca 30. kohal rahatult lahkuda. Järgmiseks tegi Imre PLO turniiri ja mina HORSE, siis sai Imre veidi kauem kannatada, mina seevastu lendasin turniirilt lausa teisena, mis limit-mängus nõuab teatavat osavust, aga kaardipakk oli nagu minu vastu meelestatud, kõik olulised käed sain haledalt tappa, kõik lubavad tõmbed lõppesid ilma igasuguse eduta, rääkimata sellest, et ma ikka üldse ei jaga ega salli seda Omaha’t.

Eile oli lihtsalt üks turniir, kus ise ei teinud eriti midgai valesti, kuid midgai säravat ka mitte ning ühel hetkel oli aeg viimase käe käes, mida ma isegi ei mäleta. Oli küll midagi kaunis inetut, aga täpselt ei mäleta. Imre seevastu sai mingil hetkel mängu kenasti käima ning mäng kulges päris hilise õhtuni. Jälgisin turniiri poole silmaga, sõlmides laua kõrval oma elu esimese tutvuse indoneeslannaga. Tema elas kaasa oma Poola juurtega ameeriklasest abikaasale ning me veetsime päris mitu tundi huvitavalt aega oma elusid ja tõekspidamisi (tegemist oli moslemi ning taimetoitlasega, kes armastab lisaks veel ka käsitööd) arutades.  Siinkohal tervitused Anitale! 😉

Lõpuks tegi üks purjus näkk (keda ma olen kohanud ka vähemalt ühel EPT-l) Imre turniirile 5T-ga otsa peale, nimelt hittis tüdruk Imre aeglaselt ja lõksutavalt mängitud AA vastu turnil 2 paari (mida neiu ise küll ei märganud enne, kui kaardid ümber pööras), aga rahadesse jõudmise uks sai sellega siis lahti tehtud.

Tänasesse päeva läksime taas väga lootusrikkalt: Imre mängis PLO 8-t ja mina NL Holdemit. Imre lõpetas veidi enne ‘söögivahetundi’, mina mitu tundi hiljem, 31. kohaga (13. sai raha ja osalejaid oli vist 103 või veidi rohkem). No oli juba täitsa lubav turniir ja ka viimases lauas parajalt inimesi, kelle vastu suurema stäkiga oleks võinud mõndagi ära teha, aga mina paraku kuivasin. Tänase päeva parim käsi oli KK, mida mängisin ehk liiga kiiresti (vastasin ületõstele all-iniga), aga see oli veel väikeste blindide (100/200) ajal. Viimased 3 levelit oli parimaks käeks 44, mille foldisin kahe eesoleva all-ini peale ning uskumatult näkase kaardijooksuga sain nende levelite jooksul vaid paar korda blinde varastada (J8 ning T8-ga). Lõpuks oli mul 1000/2000 blindide juures järgi 8500 ning see läka sisse A3-ga, A6 lõpetas mu piinad, kui maha sadas 22J6J. Grrrr!

Homme Imrel Golden Nuggetis Limit Omaha 8 ning minul  Binionis NL Holdem.  Head jaanipäeva!

Las Vegas - Fremont Street