Läbi Londoni Ameerika poole
Kuna Las Vegase lend läheb Londonist – Gatwickist – välja hommikul ning sinna poleks jõudnud samal hommikul mitte ükski Eesti lennuk, otsustasime lubada endale enne Ameerikat ühe mõnusa vedelemise õhtu. Teadsime, et Londonisse õhtul sõita ei viitsi, valisime ühe lennujaamale lähedase pisihotelli ning arvasime, et lähme kiiresti tuttu ning hommikul puhanutena lennukile.
Päris nii ei juhtunud. Kõik algas sellest, et pärast päevaund läks meil kõht tühjaks. Kõik kohad (poed, baarid, restoranid), mis selles Horley linnakeses üldse on, mahuvad laias laastus ühe peatänava äärde. Söögikohad avatakse kell 18.00 (seda me siis veel ei teadnud ning enne restorani pääsemist tuli meil päris pikalt jalutades aega parajaks teha, aga selle üle me muidugi ei kurda, sest jalutamine on kasulik ja meeldib kah). Praktiliselt kohe peale avamist seadsime end sisse New China restorani ning valikut ei kahetsenud. Seal oli selline „söö palju jaksad menüü“, kus kõigepealt toodi eelroog, mis koosnes erinevatest pisikestest söögiportsudest (2 ribikest, paar mingisuguses taignas küpsetatud lihatükikest, kummaline toit, mis nägi välja nagu suhkruga kõrvetatud adru, röstitud pardilihaga tortillad ja veel midagi, mis praegu kõik meelde ei tule) ning seejärel said menüüst ise edasi tellida ja selle ühe menüü hinna sees praktiliselt piiramatult – teenindajatele oli küll jäetud ka õigus edasi mitte uusi toite lauale kanda, kuni eelmised pole ära söödud, aga see oli ilmselt ikka konkreetse raiskamise vältimiseks.
No igatahes, peale esimest pudelit valget veini, hakkas meile seal eriti palju meeldima ja peale teist pudelit olime juba vaheldumisi naerused ja nutused. Süüa me tegelikult lõpuks kuigi palju ei jaksanudki, aga selge oli see, et sedamoodi otse voodisse ja magama minna oleks olnud oma kehakaalule mõeldes väga patune tee. Seega otsustasime veel natuke ringi jalutada. Kaugele polnud vaja minna, kohe paar tänavavahet eemal hakkas silma-kõrva kõrts, kust kostis muusikat ning mille silt lubas: “Live!“.
Neli keskeas meest – ilmselt kohalikku kuulsust (kõrts oli ülejäänud linnakesega võrreldes pungil rahvast täis) – lasid päris pikalt rock’n’roll, rockabilly või mis iganes hoogsaid lugusid, Imre oskas mõnda isegi peast kaasa laulda. Ja me tantsisime! Tantsisime lava ees ja suhteliselt pööraselt. Pärastpoole, kui endal hing suurest hüppamisest-kargamisest nööriga kaelas ja kurk kuivamas, kodu poole astusime, arutasime, et ega väga imelik ei olnudki, et teised nii palju ei tantsinud, sest tegelikult meievanuseid seal polnud ja ainuke noorem inimene oli lapseohtu baarmen. Hmm. Kas peaks nüüd veidi mõtlema, et miks, kus ja kellega?! Ähh, peaasi, et lõbus oli! Ja seda, et oli, tuleb tunnistada!
Hommikul siis lennukisse ning natsipokkeri abiga suhteliselt valutult Las Vegasesse kohale.
Kas Vegas on haige?
Kui viimasks hotellitoast nina välja pistsime, oli keskpäev ammuilma möödunud. Esimesed muljed varem säravana meeldesööbinud Las Vegasest olid sedapuhku pea jahmatavad ja seda mitte heas mõttes.
Tavaliselt oleme valinud elupaiga Stripil või selle läheduses (enim öid oleme viibinud Gold Coast kasiino-hotellis), sel aastal aga otsustasime, et oleme esimese nädala hoopis downtownis, et enne WSOP-d sealseid väikseimaid turniire mängida.
On asi nüüd selles, et peatänavalt äärelinna kolisime või mitte, ei oska öelda, kuid varasematel aastatel on meie külaskäigud nii Stripile kui all-linna olnud meeleolukad ning Vegase rütmis erilist elu on olnud tunda mõlemas. Aga seekord on midagi teisiti …
Astusime oma hotellist välja, et teha pisikene tiir ümbruskonnas. Üle tee esimeses kangialuses magas kodutu, erinevad väljaheited sealsamas. Fremont Street oli pea inimtühi: hängisid vaid üksikud turistid, kelle pilku ei viitsinud haigutavad pudupoodnikud isegi püüdma hakata. Tähelepanu tõmbas üks väga vana ja kõva häälega rääkiv mees, kel räbalais riided vereplekkidega kaetud. Astusime sisse söögikohta, seal oli kassa juures kolm vanainimest, kellele kassapidaja midagi kupongide kohta seletada üritas (ei süüvinud asja, kuid see võttis omajagu aega). Käsipuu küljes kõikus kuue erineva kompsuga mees, kes korduvalt üritas midagi küsida, kuid sõnad tema suust lihtsalt ei ulatunud kassapidajani. Kui vanakesed meie eest lõpuks puhvetisse pääsesid, sai kompsudega mees oma küsimuse: „Palju see söömine siin maksab?“ ära küsida, aga vastus ei meeldinud talle üldse ning õiendades, miks kõik nii kallis peab olema, ta sealt ka lahkus. Meie sõime oma buffet’ kiiresti ning pikemalt istuma ei jäänud, polnud lihtsalt ’fiilingut’. Söögisaal, mis kolm aastat tagasi väga kaunis (võib öelda isegi glamuurne) tundus, oli ajale veidi jalgu jäämas: diivanikatted ning kunstlilled olid oma värskust kõvasti kaotanud ning plekk-kahvlid otstest kõverad, aga see oli ainult asja väline külg! Ringi vaadates avastasime, et nii teenindajad kui kliendid olid enamuses meist kõvasti vanemad ning mõned suisa põdurad, meist nooremad olid kas päris lapsed alles või siis noorukid, kes vanemate või vanavanematega kaasa sattunud.
Pärast väikest ning trööstitut puhtalt sammumise huvides ettevõetud jalutuskäiku lähiümbruses, mille jooksul sattusime nii töötavate hotellide parklate äärde kui ka ühe suure mahajäetud hotelli juurde, suundusime ühisel meelel ’koju’ ning tagasiteel suutsin ehmatusega märgata ka noort, kena, saledat naist, kel silm nii hirmsasti sisse löödud, et silmavalge tumepunasega täielikult asendunud, silma alune tumelilla ning kaetud kuivanud vere koorikuga.
Kui varem oli Fremont Street täis igasuguseid meelelahutajaid, kes ootasid kaabusse tasu mingi etteaste või ka Elvise kostüümis viibimise ning fotol naeratamise eest, siis seekord oli paljudel käsi niisama ette sirutatud või siis koguti raha mingiks heategevuseks. Teate, nii ei ole see asi siin sugugi lõbus!
Kas Vegas on haige ja saab homme jälle terveks või on Vegas käpuli, kuna majandusraskustes Ameerika ei lõbutse enam kasiinodes?
Loodame, et esmaspäev on helgem nii Eestis kui Vegases, ja lähme nüüd ära magama!
Las Vegas Fremont Street
