Eilne Venetiani Ladies Event (350$) oli kurb-kurb, sest 312 alustanud naisest oli äärmiselt lihtsa mängustrateegiaga loose-kartlikke maksumasinaid täitsa korralik arv, aga nad andsid oma nööbid pidevalt kellelegi teisele, mitte mulle. Algul sain küll tohutult mängitavaid ja lausa eliitseid käsi (2xAA, 3xAK, 2xQQ, väikseid paarikesi ja ühendatud mastikaarte peoga peale): pooled neist võitsin, teised kaotasin, aga seejärel kuivasin pea leveli ja kui siis viimaks 99-ga ühe närvilise (mängulises mõttes) tüdruku all-ini ära callisin, oli tal piisavalt õnne, et A5 floppi A imeda. Kojuminek!
Aga mängida naisteturniiri, kus alustab 312 mängijat on omaette kogemus. Ilmselt on homselt WSOP turniiril muidugi veel rohkem mängijaid, kuid juba see seltskond oli kirju ja tasemelt seinast-seina.
Lady Pink
Enne turniiri nina puuderdades kohtusin näiteks viieliikmelise naise-neiu seltskonnaga, kes kilkasid selliseid lauseid: “Kohe hakkab peale, ma olen nii erutatud!”, “Mõtle, see on mu esimene turniir Vegases!”, “Mis lauas sa oled, jumal küll ega Sa minu lauas pole?!”, “Nägid Susie seisis seal minu laua juures, ‘omg’ ta vist istubki minu lauas!”, “Ok, edu, edu! Lähme nüüd!” Nad olid sellised korralikult kogukad ameerika tüdrukud. Muhelesin endamisi: “Päris pehme ‘field’.”
Aga minu lauas istus ka tõeline pokkerileedi. Ta oli viimase detailini stiilne, näiteks oli isegi tema kaardikaitseks roosa säravate kividega kaabu. Roosa-must riietus ja säravad aksessuaarid, käitumine väljapeetud ja veidi uhke, kindlasti oli ta ka enam kui piisavalt edev ning teadlik sellest, et teda vaadatakse, kuid otses suhtlemises igati meeldiv ja sõbralik. Jälgisin teda varjatult ja varjamatult, peale väljakukkumist palusin luba teha temast ka pilt. No vaadake ise!