Jätad nädalakeseks sammud astumata ning toitud samal ajal kuidas juhtub, lisades õhtuti mingi koguse alkoholi ning vana vaenlane ülekaal on kohe kõpsti end kasvatamas! EPT Tallinn ei mõjunud ses mõttes meie tervislikele eluviisidele üldse hästi!
Tänasest astusime aga tagasi õigema toitumise teele: hommikuks puder ja päeval imehea salat, sammud ning lõpparve alkoholiga on lükatud homsesse.
EPT Tallinn sai läbi, õnnitlused Raigole, Vallole, Katile ja teistele, kel pokkeriturniiridel kenasti läks (meie pere nende hulka seekord kahjuks ei kuulunud) ja ka neile, kes üritusest lihtsalt rõõmu tundsid (sinna hulka me isegi kuulusime küll).
Lapsed olid viimast päeva Viljandis vanaema juures ja mingeid kohustusi polnud ma tänaseks endale võtnud, seega oli mul üle pika aja aega mõelda, et mis on elus (peale perekonna) tegelikult tähtis. Jõudsin kiiresti selleni, et sõpradega suhtlemine on üks olulisemaid asju üldse, aga millal ma viimati nägin oma kalleid ülikooli- või klassikaaslasi?! Lühivastuseks on, et liiga kaua aega tagasi. Kuna ülikoolirahvaga on kohe eriti pikk vahe tekkinud, helistasin neist kahele mittetallinlasele kohe täna ja panime kohtumiste kuupäevad enam-vähem paika! Ja mõneks ajaks arvutivabalt Peipsi äärde puhkama tahaks ka minna!
Kuigi paljude jaoks on puhkused lõppemas ja sügistunne kätte jõudmas, oleks minu suvi nagu ikka alles algamas! Loodetavasti jõuab enne kooli siiski veel perega natuke Eestimaad vaadata ja sõpradega grilli- ja salatiõhtuid maha pidada!
Edit: Oli öö ja järsku oli hommik ja mina polnud vahepeal magama läinud. Kahjuks on mitmel mu lähedasel inimesel olnud hiljuti suhteliselt keerulised ajad ning mõtted nendele panid mind sõnu seadma. Kui ma olin valu ja kahtluse värsid paberile ning arvutisse valanud, tulid mulle järsku meelde need 2 telefonikõnet, millest ma päeval kirjutasin, ning nendest mõtetest sündis juba hommikuses päiksesäras üks väike ja teistest hoopis helgem luuletusepoeg:
Kui helistasin täna sõbrale,
ta oleks justkui oodanud mu kõnet.
Tal olid valmis kenad sõnad
ja hääl tal tundus minu üle õnnelik.
Mul polnud talle kurta ühtki muret,
ka temal ja ta perel hästi kõik.
Jah tõesti miski polnud enne halvasti,
kuid hoopis ilusamaks päev läks ometi.