Muusika ja jänes

Muusika on ilmselt kõigil olnud mingis elujärgus äärmiselt tähtis, isegi minul, kes ma lauludel peamiselt sõnade järgi vahet teen.

Muusikaarmastuse ning -mõistmise seisukohast oleks väga tore, kui inimene oskaks laulda ning mängida ka ise mõnda pilli. Oma laste muusikahuvi arendamiseks ning asjatundlikumaks suunamiseks saime kaubale Kaleviga, kelle juhendamisel ning toetusel meie pere nüüd kord nädalas muusikat üritab teha. Mina ise siiski selles projektis aktiivselt ei osale, sest see elevandikari, kes minu kõrvad maha tallas, oli otseselt armutu (jättes lisaks  suurele osale kuulmisest mind ilma ka rütmitundest), aga ma naudin toimuvat kõrvalt. Laste säravad silmad või ahastus, kui miskit välja ei tule, on põnevad ja siirad. Muusikaõhtu on meil väga oodatud! Imre on ka jälle märgatavalt tihedamini kitarri kätte võtnud.

Minu liistud on muidugi teada ning hetkel viimase mänguasjana valmis jänes, kes on seestpoolt vilditud ja väljast kootud.

Väike muusikahuviline

Vaimukurnav paigalmarss ja meeliülendav rabelemine käsikäes

Mõned asjad kohe ei suju mitte kuidagi, teised seevastu jooksevad ladusalt justkui iseenesest. Seejuures esimesed isegi ei vaja kuigipalju energiat, aga väsitavad tohutult ja teised neelavad su aja, kuid samas innustavad veel rohkem tegutsema.

Mis siis ei suju?

Hirmus mõeldagi, et kehakaaluga võitlemist alustasime Imrega juba veidi enne abiellumist ning aeg-ajalt kokkuvõtteid tehes oleme oma lühiajaliste saavutustega saanud päris rahul olla, aga siis tulevad tublidusse pikad pausid ning tänane reaalsus on see, et oleme kahekesi kokku ligi kolmkümmend kilo raskemad kui allavõtmiseteekonna alguses. Täna oli see päev, kui mul asi jälle kord totaalselt üle viskas! Siililegi selge, et  teo poolt armastatud “tasa sõuad, kaugele jõuad” stiil minu puhul ei tööta! Niisiis otsustasin probleemi kallale asuda järjekordselt suurkampaania korras.

“Sünnipäevaks saledaks programm lubab mulle väikseid söögiportsjone, palju värsket salatit ning maksimaalselt ühe väikse magusa-ampsu päevas, kohustades samal ajal igapäevaselt palju liikuma. Alkohol pole mulle kunagi kuigi suur tõmbeartikkel olnud, seega ei hakanud selles osas reegleid kehtestama – Klambrid vaja ikkagi Kanadasse saata ju! Liikumise osas pole tähtis, mida konkreetselt teen, lihtsalt iga päev tuleb endale miski järjepidev korraga minimaalselt 30-minutilise kestvusega liikumine välja mõelda.

Ei hakka lugejat igapäevaste uute postitustega koormama, aga täiendan alates tänasest  sedasama lihtsat tabelit siin.

kuupäev            liikumine                       kestvus                                väike magus amps

5.10                jalgrattasõit                      1h 30min                                           –

6.10                sammud                              30 min                                     20 gr kirjut koera

7.10                sammud                             40 min                                       1tk marmelaadi

8.10                      Täitsa vaba päev seoses Kalmbrite peoga – söön, joon ja tantsin!

9.10                                   Täitsa vaba päev seoses Klambrite peost toibumisega!

10.10                                           Täitsa vaba päev seoses Lauri sünnipäevaga.

11.10               sammud                         1h 20min

12.10              sammud                          45min

13.10              sammud                          30min

14.10             sammud                           30min

15.10              sammud                           30min                     šokolaaditükk, küpsised 6tk

.                        korvpall                           30min                   küpsisetort, kringlitükk,

16.10               –                                       –                       kartulikrõpsud, küpsisetort, kringlitükk

17.10                   –                                   –                                        1 väike tk šokolaadi

18.10              sammud                        40 minutit                 1/2 rosinakuklit

NB!  Ei viitsinud rohkem siia neid kribada. Aga ma üritan väga tubli olla edasi kah.

 

 

Konkreetseid numbrilisi eesmärke ma ei püstita, sest usun, et need tulevad reeglitest karmil kinnipidamisel iseenesest.

Käisin just kaalu peal ka ära ja jubedad numbrid on järgmised: 74,9kg, rasva 37,6%. See siis selleks, et oleks mida pooleteise kuu pärast võrrelda.

 

Rabelemisest

Üks rabelemine on seotud märksõnadega lapsed, laste kool, laste trennid ja huviringid.

See on selline rabelemine, mis kurnab mu reedeks ikka korralikult ära. See on kogu aeg ühesugune ning midagi positiivset on sellest autoga mööda linna ringiajamisest keeruline leida. Täna tegin plaane muuta suhtumist ning kasutada seda aega, kui lapsed on autos, endiselt nendega suhtlemiseks, aga üksiolemise aega veidi paremini ning juba tänasel hommikul võtan autosse kaasa inglise keele õppeplaadi. Äkki saan vähemalt natuke tarkust juurde, raadiosaated on küll kohati meelelahutuslikud, kuid ma ei seedi üldse päevast-päeva korduvaid reklaame ja lisaks on tüütu ebasobivate muusikapalade ajal pidevalt uut jaama otsida.

Teise rabelemise märksõna on naisteliiga.

Kui sain vihjeid, et sel aastal pole PokerStars 2-aastase staažiga naisteliiga korraldamisele kaasaaitamisest eriti huvitatud, oli mingi hetk arvamus, et jätame siis ürituse lihtsalt ära. Samas aga kripeldas endal ning päris mitu naismängijat küsis, et kas ja millal sel aastal see naisteliiga tuleb. Viimaks otsustasime Imrega, et hakkan asja siiski ajama ning teeme ära, et kui ka tulevad eelmiste aastatega võrreldes kehvemad lisaauhinnad või on väga vähe osalejaid, siis vähemalt traditsioon jätkub. Küll tulevad jälle ka paremad ajad ja siis pole vaja enam seda kõike taaselustada, vaid ta on juba olemas.

Saatsin kõigile neljale litsentseeritud pokkeritoale palvekirja Naisteliigat toetada ja pakkuda välja oma ideed, kuidas seda korraldada. Sain kaks vastust: Triobetilt ja Olympic-Online’ilt. Olgem ausad, mõlemad olid suhteliselt võrdväärselt head pakkumised, kuid Olympicu peamiseks eeliseks osutus konkreetne pakkumine live-turniiri korraldamise osas. Pargis on see varem toimunud ja las toimub ka sel aastal.

Lühidalt: kõik mu kartused, et liiga tuleb väike ja väeti, on osutumas asjatuiks. Lisaks OO-le panid sõprade abiga auhindu välja ka pokkerivälised tegijad: Glenberg Grupp, Studio Unlimited ja Ku:lsa:l. Mu suurimad tänud neile inimestele, kes selle kõik võimalikuks tegid! OO on omalt poolt teinud naismängijatele liigast teavitamiseks vähemalt samapalju tööd kui PokerNews ning naisi on hetkel liigas kirjas juba 97!

See ongi see meeliülendav rabelemine: ma olen pidevalt PokerNewsi foorumis, kiikan vahepeal Facebooki, vehin kirjutada artikleid ja koostan tabeleid, vastan küsimustele ning nuputan, mida veel paremaks teha. Mulle meeldib, kuidas liigaasjad sel aastal arenenud on, mulle meeldib naiste aktiivsus ning ma tõesti tahan ja usun, et see saab parimaks pokkeriliigaks, mis Eestis üldse korraldatud on! Samas liigasiseselt soovin ma seda, et osalejatel oleks eelkõige põnev ning tore üheskoos mängida ning ühise pokkerihuviga naised saaks omavahel tuttavaks. Edetabelid ja auhinnad käivad muidugi asja juurde, aga need pole selle liiga peamised väärtused, vähemalt mitte minu jaoks.

Mul on endal tohutult hea meel, et olen pokkeri kaudu tutvunud nii paljude erinevate ja huvitavate inimestega, leidnud sõpru ja mõttekaaslasi – just seda soovin ma ka Naisteliiga teistele liikmetele!

Ja lisaks meeldib mulle hetkel turniiripokker to-hu-tult! See pokkeriarmastus on mul ikka lainetega käinud ja just nüüd tundub olevat selline kõrgharja periood. Kahjuks ei peegeldu see otseselt tulemustes, kuid tunne, et ma tahan mängida ja suudan keskenduda, on suurepärane!

Täna oli Triobetis BOC Naisteturniir. Sain sinna peale 3,3€ rebuy- supersatikalt (avastasin selle tegelikult vaid 1 minut enne hilise regamise lõppu), mis läks mulle maksma 6,3€ . Satika HU viimase käe võitsin kombinatsiooniga AAAA ja see tundus hea märk.

Ja uskumatu lugu on see, et ma nii väga tahtsin seda Balti naisteturniiri võita, et mul oli konkreetne noormängija ärevusvärin sees. Osalejaid oli ülivähe, vaid 8. Milline lihtne võimalus end maksma panna :)! Sain paar valusat latakat, kui mu käsi vastaste vastu ei pidanud, aga muidu tiksusin suht kenasti.

Korra jäin suures potis mapletile blufiga vahele. Arvestades, kui harva ma seda mänguvõtet – eriti naisteturniiridel – kasutan, olen tegelikult hämmingus, et ta mu “top-paar no-kicker kaardiga” maha callis, kuid ju mu teeseldud mast polnud siis veenev või võimladas panuse suurus uudishimu odavat rahuldamist. Mõned korrad vandusin valjusti tulist kurja ja vahepeal isegi vingusin veidi. Lõpuks saavutatud 3. koht oli ühelt poolt rahuldav, et vähemalt sain rahadesse, aga teiselt poolt pettumus. Mul oli pärast mapleti väljakukkumist tunne, et võin selle turniiri ära võita küll. Olin kindel, et ma oskan nende kolme viimase vastase vastu mängida ja adun nende nõrku kohti päris hästi, aga paraku läks lõpp väga turboks ja asja otsustasid ikkagi vastamisi sattunud käed. Eriti kurb, et ei mina ega Dustiin7 suutnud kolmekesi jäädes lätlasest, kes oli suhteliselt passiivne mängija, jagu saada, lõunanaaber lihtsalt sai õigetel hetkedel häid kaarte ja miskit polnud parata!

Oma pideva väsimusega võitlemise huvides lubasin endale siin hiljuti aga ka seda, et kui just mõnda turniiri pooleli ei ole, siis lähen öösiti enne kella kahte magama. Hetkel on 8 minutit kahest puudu ja seega head und mulle!

Kisub käsitööleheks

Tervitused näpuloomadelt. Konn sai õepojale, teised lähevad loteriinänniks kooli.

Tegelikult on üks pokkeripostitus mul juba ammu plaanis, PLO8 õppeprojektis tiksub kohe 30 000 kätt täis ja peakls vahekokkuvõtte tegema, aga see on kahjuks selline pikk  ja kurb lugu. Villaloomad on tegelikult ka hoopis nunnumad kui Omaha graafikud!

“Südaöö Pariisis”

Täna uurisime veidi filmikunsti.

Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.

Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.

Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu  tegevust unes.

Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki  lugejaid kinno tahaks ajada.

Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.

 

Tallinn, mu Tallinn


“Vaata, ma kukun”

Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).

Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime  läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.

Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.

Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.

Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!

Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega.  Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!

"Vaata, ma kukun" kava

 

 

Suurepärane sügis!

September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.

Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.

Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist  keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!

Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.

Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!

Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.

Nautige:

 

Suvi saab otsa

Hoian veel viimast jupikest suve näppude vahel ning venitan kuni saan, aga kuupäevaliselt juba homme võtab kool lapsed jälle endale ning meie idülliline suveelu saab otsa.

Oli imeline suvi! Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni suvepäevadega sai sellele kena punkt pandud. Meeleolukas suvine sportlik üritus, mida nautisin vaatamata hirmsale peavalule täiega. Minu aparaadiga sellest üritusest tehtud pilte saab vaadata siit.

Lisaks sellele üritusele võtan suvest kaasa palju muudki toredat. Esimese pooles sai palju reisitud: perega Barcelonas ja kahekesi Las Vegases käidud, teises pooles olime Eestimaised, sõitsime ringi ja suhtlesime eelnevatest aastatest oluliselt rohkem Imre vanade heade sõprade ja koolikaaslastega.

Imre koos koolikaaslastega meie õuel

See, kui mõnus on mitte kuhugi kiirustada, öösel üleval olla, päeval magada, lastega hästi läbi saada, on lihtsalt kirjeldamatu! Sügise ees on väike hirmgi. Kuidas saada hommikul üles, kuidas pidada vastu kõik “taksoteenuse” osutamised suundadel: kool-trennid-kodu,  läbi käia kõik meie ja laste sõprade sünnipäevad ning ära võita vaidlused selle üle, et miks peab õppima, kui tuju ja tahtmist ei ole!?

Viimasel ajal on mul lisaks kahtlused oma mälu osas, sest ma pidevalt unustan midagi ära. 29.09 näiteks oli mul tunne, et on 28.08 ning ma ei viinud last trenni, sest see pidi toimuma 29.08 ja nüüd ei saa ta minu pärast 1. septembril esineda.

Suve lõpp ei seisne muidugi mitte ainult kooli algamises, seda on näha ka looduses. Alumine pilt on tehtud kohe peale suvepäevi 28.08. Roosna-Allikul Teedu kalakasvatuse juures.

Teedu juures Roosna-Allikul

Elagu päevaplaanid, tahvel ja kalendermärkmik! Algamas on tegus sügis!