pokker | Elu on lill

Oh seda naisteliigat!

Kui ma eile kohu jõudsin ja lõpuks arvuti avasin, ootasid mind FB-s kaks privaatsõnumit teemal Eesti Naiste Pokkeriliiga 2015 ning kumbki neist ei olnud tavaline: “Kle, millal naisteliiga pihta hakkab?”. Üks oli hoopiski konkreetne sponsor- ja koostööpakkumine ning teine oli konkreetne koostööpakkumine ja lubadus sponsoreid juurde otsima hakata!

Naisteliiga ajalugu on lühidalt selline, et koos paari sõbranna tugeva toetusega sai esimene Naisteliiga läbi viidud 2009. aastal ning kuigi eelmisel aastal juhtisid ürituse korraldamist minu asemel erandkorras Kelly Limonova ja Kristi Kirs, siis peamiselt on seda liigat seostatud minu nimega ja mulle endale on ta ka nagu oma laps!

Mõtlesin tunni ja mõtlesin isegi kaks tundi, et kas ma tahan ning jõuan seda üritust praegu kooli kõrvalt vedada. Kelly on Hispaanias ja seda asja kaugjuhtimise teel ajada tundub keerulisevõitu, Kristi üksi ka ei taha/jaksa. Lõpuks sain aru, et ma ei raatsi asja ju tegemata ka jätta. Traditsioone peab austama!

Täna tegin paar telefonikõnet ning osalesin ühel välkkoosolekul, mille tulemustena julgen öelda, et kondikava sai kahe peasponsoriga enam-vähem paika ning igakülgset abi ootavateks naisteliiga vedajataks oleme seekord mina ja Kristi. Loodetavasti esmaspäeval saab juba hakata täpsemat infot avalikustama.

Mingis mõttes ajalooline päev minu õpingutes oli täna paraku ka: esimest korda tundsin, et koolipäev võiks juba läbi saada. Mitte, et õpitu (erinevad objektiivid ja välgud) oleks kuidagi ebahuvitav või vähetähtis tundunud, pigem vastupidi, aga lihtsalt mingi imelik unisus ja loidus oli kallal. Imre on juba paar päeva kodus haige, äkki on mul ka miski tõbi algamas? Seda küll nüüd vaja poleks! Teiselt poolt võis olla asi selles, et eile oli koolis ülimalt intensiivne päev, kus õppisime palju, käisime ühes väikeses vanalinna koolis lapsi pildistamas ning tegime mitmeid ülesandeid linnaruumis. Lisaks magasin täitsa oma lollusest viimastel öödel ainult 5 tundi (per öö). Eks see kõik peab ju mingil moel tagasilöögi andma.

Mis puutub sellesse koolilaste pildistamisesse, siis kahjuks läks mul asi täitsa nässu! Lastega suhelda ja neid pildile sättida – see oli meeldiv ja kerge osa, aga kõigepealt ei saanud ma lisavälku tööle ja kui see juhtus, siis unustasin ISO muuta ja isegi kui kõik tundus lõpuks paigas ja kaamera ekraanil piltki täitsa ilus, siis koju jõudes avastasin ikkagi udususe! 🙁 Ise ma küll selliste piltide eest raha ei tahaks välja käia, kuigi oma lapse piltide eest ikka maksaksin, sest väikesed inimesed ise on seal nii armsad!

Nendest koolilastest tehtud pilte ei saa ma arusaadavatel põhjustel siia üles riputada, kuid näitan teile lõpetuseks pilti, mille tegin meile antud teise ülesande raames. Selles oli vaja kõnetada tänaval meeldivat/sobivat/suvalist inimest ja teha foto kirjeldamaks mingit selle inimese tavapärast tegevust. Leidsin modelliks kena noore naise, kes pidavat vanalinnas tihtilugu oma koerakesega jalutama, ja ta oli lahkesti nõus, et fotoõpilane temast paar klõpsu teeb. Aitäh!

Jaanuar

Kuigi veebruar on juba üle kolmandiku sammunud, olen ikka veel endale võlgu jaanuarikuu pokkeri kokkuvõtte.

Graafikut vaadates pole ilmselt kuigi raske taibata, miks see kokkuvõtte tegemine veninud on.

Kuu aja jooksul tekitasin niisiis 40 000 mängitud käega endale 3200 pimepanust miinust (rahalises mõttes tuli siis iga 100 käe kohta 41 senti kahjumit, mis teeb kaotussummaks kokku 166 dollarit).

Seejuures oli kuu algus ilus ning mu enesekindlus oli (ja mingil imelikul põhjusel on praegugi) õpingute toel kõvasti kasvanud.

PLO kõrval tuli paraku aga veelgi suurem kahjum turniiridelt, sest ega ma ju ei suutnud oma näppe ka TCOOP festivalist eemal hoida!

Sellele kõigele vaatamata ei kavatse ma pokkeripüssi põõsasse visata. Esialgu andsin endale mängijana jätkamise otsustamiseks mäletatavasti 2 kuud aega ning võib juhtuda, et pikendan seda märtsi lõpuni. Hetkel mulle tõesti meeldib mängida! Õppida meeldib ka.

Õppimise osas annan endale muidugi aru, et ei hakka neid keerulisi matemaatilisi tehteid lauas mängu käigus nagunii kunagi tegema ning lisaks on arvutuste jaoks hoopis kiirem ja parem kasutada abiprogramme, kuid tõenäosuste ja võiduvõimaluste läbiarvutamine õppimise käigus on siiski väga vajalikud asja mõistmise ja enesekindluse kasvatamise huvides.

Oleme PLO grupis õpingutega jõudnud flopimängu ja see on vaieldamatult kõige keerulisem osa, mille läbitöötamisest loodan ka kõige otsesemat kasu. Iga päev avastan järjest rohkem asju, mida ma veel ei tea, mis tähendab, et õppimises on saabunud uus tase ning toimunud mingi muurang – ma vähemalt juba oskan esitada küsimusi, millele on nüüd vaja leida ka vastused.

Tänaõhtuseks tunniks tuli koduse ülesandena vaadata läbi 4 õppevideot ning arvutada terve rea näidiskäte võiduvõimalused. Viimane neist on veel tegemata, seega rohkem täna siin blogis ei heieta, käin õues ära ja katsun siis värske peaga PokerJuice ja ProPokerTools programmidega paremaks sõbraks saada.

Miinuspäev

Aasta esimene miinuspäev ei lasknud end liiga kaua oodata. Kõige masendavam on, et seejuures “jooksin hästi” ja miinus oleks pidanud olema veel märgatavalt suurem!

Oli päev, mil kõik läks valesti, bluffi püüdes avati nuts ja sisse lükates olin juba kohe või siis jäin riveriks taha.

Selleks, et end jälle “töökorda” saada, vaatasin täna hommikul mängimise asemel eilses PLO tunnis koduseks ülesandeks jäänud videot preflop mängu kohta ja proovin pärast lõunat paremini mängida ;).

Ajud kärssavad

Täna kell kaheksa õhtul oli meil PLO tund, mis venis tunni ja 40 minuti pikkuseks. Selle üle ma üldse ei kurda, pigem oleks justkui midagi tasuta saanud ja selle üle on ju ometi hea meel.

Räägin teile hoopis sellest, mis toimus kaks tundi enne tundi ja sellest, mis tunne on praegu.

Otsustasin, et teen täna purulolli mängija video ära. Noh selle, kus lihtsalt mängin tunnikese oma praeguse tasemega. Imrega konsulteerides jõudsime järeldusele, et pooletunnisest videost piisab, et kõik suuremad vead ära näidata.

Kuna minu arvutis salvestamiseks sobivat programmi pole, mängisin Imre arvutis (ilma oma Poker Trackerita). Tegin pooletunnise võiduka sessi ja vajutasin “Salvesta” – arvuti jooksis kokku ning hiljem seda videot avada ei õnnestunud.

Imre proovis ise midagi salvestada, mingit probleemi ei olnud. Istusin uuesti laudadesse. Arvasin, et tegelikult piisab kogu rumaluse esiletõstmiseks ka 20 minutist. Mängisin siis 25 minutit (jäin natuke plussi), vajutasin “Salvesta”, sain panna oma videole isegi nime, aga siis jooksis programm kokku. Hiljem õnnestus video avadagi, kuid see nägi välja nagu jõulupuu: pilt liikus, vahetas iga tehtud hiireklõpsu ajal värvi ning lauad olid lõigatud kolmeks, diskotaustaks oleks sobinud küll, aga mängu jälgimiseks puudus igasugune võimalus.

Seepeale tõmbas Imre kuskilt mingi uue programmi ja alustasin uuesti. Hakkama sain! Kusjuures jäin jälle natuke plussi ka! Näete, kuidas asjad toimivad? Juba sissejuhatava tunni järel kolm edukat sessiooni! Kahju ainult, et need võidud nüüd mu enda statistikas ei kajastu. Päriselt on ka kahju, jõudisn ju selle pooleteist tunniga ikka nii mõnegi käe mängida.

No igatahes. Siis algas tund, kus räägiti õppimisprotsessist üldisemalt, igasugustest kontseptsioonidest, kätest, tõenäosustest ja paljust muust. Väga huvitav ja HIRMUTAV! Koduseks ülesandeks jäi vaadata ca 5 videot, lugeda, mängida ning salvestada ning jagada oma põnevamaid käsi. Ütleme nii, et materjali pole just vähe! Vahepeal olin sunnitud ka google’i tõlki kasutama, et üldse aru saada, millest jutt (õnneks oli see küll üldisemate teemade juures, ja tundub, et pokkerikeel on juba paremini selge). Aga see, kuidas meie juhendaja õpetab, see mulle meeldib, kõige kohta on skeemid ja materjalid!

Kui kellelgi peaks huvi olema, mis tasemel ma hetkel siplen, siis palun, siin on mu purulolli mängija video.

Purulolli PLO mängija esimene video ehk ‘kassike’ enne õpingute algust.

Siis algaski koolitus ning sain päris palju infot, mida nüüd peaks seedima. Tunnen, et olen läinud õppima midagi väga rasket ja huvitavat. Väike hirm on, et ma ei suuda end sellest kõigest läbi närida ja samas mõtlen, et isegi kui ma ainult ainult osa pakutavast suudan endale selgeks teha, siis praegusest palju paremaks mängijaks saan kindlasti. Lootus on, et asi ei piirdu ainult PLO-ga, selline ajupingutus tuleb kindlasti kasuks kogu pokkeri ja isegi muu elu jaoks.

Olen vägagi lootusrikas, aga täna ma rohkem selle asjaga siiski tegeleda ei taha. Teisipäevani on aega ka veel – alustan kodutööde ülevaatamist homme!

Koolilaps nagu koolilaps ikka

Nonii, eile siis saime oma grupikesega kokku: neli võõrast noormeest laiast maailmast, Imre, mina ja “õpetaja”, kes üllataval kombel osutus isegi minust aastate poolest veidi vanemaks – piltide järgi arvasin, et tegemist on oluliselt noorema inimesega!

Oli selline esimese septembri istumine, kus tegime üksteisega tutvust ning panime paika eesmärke.

Tänaseks pole ma peale närveldamise, et kuidas ma õppimiseks, mida tundub olevat ikka päris suures mahus, lähinädalatel aega leian. Imre on “pugejana” juba kümmekond videot ära vaadanud, nii et pean vist kontrolltöö ajal tema pealt maha kirjutama hakkama! 😛

Homme on esimene “päris” tund! Pärast seda võtan end kokku ja hakkan ilusti kohusetundlikult koduseid ülesandeid täitma!

Aga tõesti suhtumine on selline koolilapse oma – kuigi ise maksad, siis ikka on mingil pisikesel määral hea meel, kui tund ära jääb, edasi lükkub ja otsest iseseisvat tööd teha ei tule!

PLO õpilane alustab tõsisemat koolitust!

Täna on minu esimene koolitustund juhendajaga! Ütlen päris ausalt ära, et kuigi teste ei tehta ning õppida tänaseks midagi ei antud, olen natuke närvis.

Grupis on 7 inimest, ühtki naist peale minu ei tundu nime järgi olevat. Juhendaja on rootslane ja esialgse suhtlemise kohaselt tunduvad tal olevat eeldused õpetamiseks ja ta näib tõesti teadvat, mida ta teeb (no me pole tal ka esimene grupp). Mänginud on ta ca 5 aastat vähem kui mina, aga see-eest palju intensiivsemalt ja süsteemsemalt õppinud/mänginud/õpetanud.

Tänaseks oli vaja ära täita küsimustik enda eesmärkide ja taseme kohta ning juba see oli mulle paras peavalu, aga küllap oligi eesmärgiks panna meid mõtlema ja analüüsima, missugused mängijad ja õppijad me oleme.

Imrega mõtlesime, et tegelikult oleks hea mõte salvestada nüüd täna-homme üks enda mängusessioon ning iga kuu aja pärast see üle vaadata ning uus teha, et kui palju siis teisiti mängiks või kuidas põhjendaks. Enda arengu hindamisega on ju ikkagi see jama, et ega seda otseselt raha või pimepanustega mõõta ei saa.

Igatahes, lähen võtan nüüd suure tassi teed ja jään kursuse algust ootama!

(Raigo Aasmaa Grand Live mängule kaasaelamise pean selleks ajaks küll pooleli jätma, aga loodame siis, et ta peab veel paar-kolm tundi vastu ja saan hiljem edasi vaadata!)

ALGUS:

OPEM läks ja laulis…

Teadsin juba enne online-pokkeri Eesti meistrivõistluste (OPEM) algust, et mulle ei meeldi neid sel aastal mängida.
Trio soft lihtsalt ei kutsu mind üldse ja see, et kõik turniirid toimusid seal, oli nagu tervet taevast kattev must pilv minu hädasti päikest ja kosutust vajava turniirimotivatsioonitaimekese kohal.

Sedasi tujutult oli tähtsale võistlusperioodile vastu minna väga halb! Kaalusin mingi hetk isegi meistrikate vahelejätmist, kuid ei suutnud vaatamata mõistuse häälele seda teha. Küllap kannustas mind live-meistrivõistlustel saavutatud edu (H.O.R.S.E meistritiitel ja meistrivõistluste rankingu võit) ning tahtmine end veelkord tõestada.

Iga turniiri alguses sundisin end mängule küll keskenduma ning silmi ning tähelepanu ekraanil pokkerilauas hoidma, kuid hiljemalt esimeseks pausiks grindisin OPEM turniiride kõrvale palju suurema põnevusega hiina pokkerit, PLO-d, foorumeid ja Facebooki, vahepeal tegin tööd ka.

Tulemuseks on “omad vitsad peksavad” ehk see, et mul pole ette näidata mitte ühtki rahakohta, rääkimata millestki enamast. Kahel korral jõudsin küll finaallauda, kuid just siis – otsustavates pottides, kui turniiril sügavale jõudmisest kannustatuna kogu lauas toimuva vastu suuremat huvi olin tundma hakanud – ütles kaardijumal, et vot siit tuleb nüüd küll karistus ja jagas mu nööbid teistele olenemata sellest, kas sattusin olema neid keskele lükates ees või taga.

Seega siis üheksast turniirist kukkusin üheksa korda välja enne rahalisi kohti! Õnneks oli vähemalt oidu näpud High Rollerist eemal hoida! Ma ausõna ei oota uusi Eesti online meistrivõistlusi hetkel ning Trios korraldatavad Balti meistrivõistusled jätavad seni veel õnneks samuti täiesti külmaks!
Kuidagi katsun välja kannatada veel need naisteliiga allesjäänud turniirid ja siis panen Trio kauaks kauaks desktopi nurka tuttu!

Õnnitlused kõigile võitjatele, ilmselgelt olite selle minust paremini ära teeninud!

Kassi 2013. aasta pokkeris

Kuigi olen end juba enam kui paar aastat hobimängijaks nimetanud, ei tähenda see seda, et mu pokkeritulemused mulle tähtsad poleks või ma Eesti pokkerielus kaasa ei lööks, mistõttu on aastanumbri vahetumisel ikka põhjust ka pokkeritegevused kokku lugeda ning uued sihid paika panna.

Lihtsate numbrite keeles oli mu netibankroll aasta alguses 3500 dollarit ja tõusis aasta lõpuks 5400 dollarile. Seega kasum 1900 dollarit. Selge, et elamiseks sellest ei piisaks ning tunnitasu on alla igasuguse arvestuse, kuid vähemalt ei pea ma pokkerirõõmu eest otseselt peale maksma.

Live-pokkeris mul kahjuks korralik aruanne puudub, sest seda võtan ma eriti otsese meelelahutusena ning eraldi bankrolli selle jaoks polegi. Üks uue aasta lubadustest on muide puhtalt aastalõpu statistika huvides kõik oma live-turniiride sissemaksud ja võidusummad kirja panna!

Kõige rohkem olen osalenud Grand Prix turniiridel, kus ma veebilehe andmetel olen mängitud 21 turniiri jooksul teeninud 55,80 eurot kasumit. Olympicus mängitud turniiride leidmiseks nende lehelt olen liiga loll.

Hendon Mobi andmetel sain WSOP ajal mitu pisikest rahakohta, mis kokku annab aasta auhinnarahadeks 2850 dollarit, aga sisseoste oli umbes-täpselt sama summa eest, mistõttu see pilt on lihtsalt silmale ilus vaadata:

2013 hendon mob kass — Kassi 2013. aasta Hendon Mobis kajastatud tulemused

andes siiski hämmastavat suure lisa minu elu jooksul kogutud auhinnarahede summale:

Pokkeriturniirid Hendon Mob — Kassi live-turniiride tulemused läbi aegade

Selgub, et tegemist on minu kolme viimase aasta parima tulemusega!

Aasta isiklikuks pokkerisaavutuseks pean loomulikult oma elu esimest Eesti meistritiitlit.

55-eurose osalustasuga 10-max Double Shootout mänguformaadis korraldatud turniiril lõi kaasa 65 mängijat. Kartsin seda formaati nagu tuld, sest ma pole enda arvates shootout’i jaoks piisavalt agressiivne. Samas sundis see hirm end täielikult mängule keskenduma ning kaart toetas vajalikel hetkedel 100%. Ma ei teadnud, et ma võin mõne pokkeritulemuse peale enam sedavõrd erutuda, aga käisin ligi nädal aega õnneuimas ringi.

Lihtsalt siirast rõõmu tundsin suvepäevade turniiri võitja imeilusast karikast ning paljudest turniirdest, kus koos minuga sattusid lauda kõikvõimalikud võrratud inimesed!

Lisaks sellele, et tööna vahendasin sotsiaalmeedias PokerStarsi uudiseid ja toimetasin “Postimehe” pokkerinurka, aitasin mõned korrad PokerNewsi live-ülekannete tegemisel, organiseerisin juba viiendat korda Eesti naiste pokkeriliigat ning korraldasin Toolse kiisude kodu toetuseks heategevusliku turniiri.

Kokkuvõttes arvan, et minu panus Eesti 2013. aasta pokkeriellu oli sel aastal täitsa väärikas!

Uue aasta plaanidest kirjutan siinsamas loodetavasti üsna pea…

Novembri eel: sünnipäev ja pokker

November on Leiboldite peres sünnipäevakuu: meie viiest pereliikmest kolm on sündinud just sel pimedal ja vihmasel toasistumise kuul. Kuid ma tõesti ei taha kõiki neid tähistada külaliste kojukutsumisega ning vähemalt oma sünnipäevapeost on mul Grand Prix kasiino abiga plaan kõrvale hiilida!

Kunagi oli meil Kellyga mingi pokkeriga seotud kihlvedu, mille kaotaja pidi loomade hoiupaigale kassipesa viima (tegelikult viisime lõpuks küll mõlemad sinna hoopis rohkem asju kui ühe pesa). Igatahes tuli siis ühtlasi jutuks, et ma võiks kunagi korraldada mingi suurema heategevusliku pokkeriturniiri. Kelly oli nimelt veendunud, et et kui mina asja vaid ära korraldaks, siis tulijaid ning toetajaid oleks rohkem kui küll…

Pärast mitut aastat laagerdumist on asi nüüdseks peaaegu läbi mõeldud ja teostamisel.

Seega, kallid sõbrad, kutsun teid osalema 22. novembril Grand Prix kasiinos toimuval erilisel heategevuslikul turniiril, mille auhinnafondist 20% läheb Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaiga toetuseks.

Asi ei ole muidugi tegelikult päris nii lihtne! Ma nimelt ootan teid sinna kassikostüümides või palun teil kanda vähemalt temaatilisi aksessuaare. Kes seda üleskutsed järgivad, need saavad ka natuke suurema algstäki!

Lisaks protsendile auhinnafondist kogume kohapeal Toolse kasside jaoks ka muud vajalikku.

Lisainfo Facebookis!

Seega lööge karv läikima, võtke lillede asemel näppu kassitoit või -liiv ning kohtume 22. novembril Grand Prix’s!

Foto: Toolse hoiukodust on pärit ka meie oma Mirri.

WSOP 2013 reisiplaanid

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.

Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.