Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.
Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.
Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.
Ahhaa, vot kui hea kuulmine
Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.
Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!
Tiina pojaga
Lapsed tudengitega
Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.
Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.
Ja lõpetuseks üks lõbus looke.
Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.
Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”
Ettekandja: “Ploomimahlaga?”
Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”
Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.
Vaade Haapsalust
Tartust Tallinna poole tagasi