Kallid lugejad!
Nüüd on teil võimalus märku anda, et meil üldse olemas olete!
Käib aktiivne Eesti blogide hindmine ning alajaotuses “Elulised blogid” on teil kindlasti soov anda hääl meie Leibold.ee lehele!
Tänud ette ja taha!
See rohekollane asi pildil on veest veidi väljaulatuv samblatutt Viru rabast. Värvilist päeva!
Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.
Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.
Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.
Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida. Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.
Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.
Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.
Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!
Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!
Beibe elu on raske!
Läksin Pokkeri EMV eel tunnustatud Eesti pokkerikaunitaride võidurelvastumisega kaasa ning lasin Annikal endale meistrikate ajaks ägedad pokkeriküüned paigaldada.
Umbes poolteist tundi võttis aega minu küünte lihvimine, kunstmaterjali pealekandmine ja kõvaksvalgustamine ning maalingud. Väga ilusad said, aga paraku ka väga ebamugavad! Kuna mu enda küüs on habras ja kergesti lõhenev, tundusid uued küüned nagu oleks need plastmassist ning ülirasked. Annika lubas, et õhtuks harjun ära. No ega ikka ei harjunud küll!
Aususe huvides tunnistan, et 12 aatat tagasi olid mul kunstküüned päris pikka aega, kuid ma ei mäletanud, et see asi nii keeruline oleks olnud – äkki olin noorem ja kannatasin ilu nimel rohkemat.
Teiselt poolt olid ühetasased, läikivad, maalingutega ja pikad küüned ilusad vaadata. Pokkerilauas unustasin end vahel ise neid imetlema ning mängisin edevalt oma chippidega, et teised ikka ka märkaks!
Kodutöödel jäid need iludused aga pidevalt kuhugi ette või taha. Juba kolmandal päeval tuli esimene küüs lahti, paari päeva pärast ka teine. Annika tegi küll kiiresti jälle uued, aga hirm, et kohe läheb jälle kunstküüs oma küüne küljest minema, oli kogu aeg olemas. Istusin siis nagu printsess ja lasin end teenindada. Mõneti muidugi päris tore, aga tegelikult olen ikkagi isetegutseja ning selline abitus oli imelik taluda. Ja ega see lahtine kõõs polnud nõme mitte ainult visuaalselt, see oli lisaks veel valus ka!
Kuulsin hiljem asjatundjate käest, et nemad on juba harjunud sõrmekülgi (mitte -otsi) kasutama, aga minul oli raske isegi arvutis ja mobiilis sõnu trükkida, rääkimata mobiili toitejuhtme katte lahtitegemisest, fotoaparaadi objektiivi korgi eemaldamisest või kõige lihtsamast sügamisest (järgmine kord, kui kuskilt sügeleb, siis kasutage teelusikat – no ei toimi!). Lisaks tundus mulle viimastel päevadel, et mu küüned konkreetselt lämbuvad ära.
Küüsi ma ei näri, see on üks asi, mille vastu kunstküüned hästi aitavat. Mina krutin juukseid, ja tegin seda ikka ka nende uute küüntega edasi, aga saadud nauding oli mõneti väiksem, sest juuksed kippusud kuhugi küüne vahele kinni jääma, seega võib-olla oleks pikapeale sellest kombest ehk lahtigi saanud, aga andisn alla…
Täna teen kõigi kunstküünte kandjate ees lahkumiskummarduse ja niipea ise seda teed enam kõndida ei plaani.
Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.
EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.
Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.
Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.
Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!
Ja puhkusest rääkides…
Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!
Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.
Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River
Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas
Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park
Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon
Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon
Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon
Kolmapäeval algavad Eesti meistrivõistlused pokkeris ja seekord olen ma enda kanda võtnud üsna võrdselt nii mängija kui fotograafi kohustusi.
EMV kestab 11 päeva ning selgub 11 meistrit, võtan kindlasti osa rahvaturniirist, põhiturniirist ja 8-game turniirist. Loodetavasti õnnestub osaleda ka naisteturniiril ja paaride pokkeris. Olen viimasena nimetatute ajaks pildistamise küll Anne-Ly kaela jätnud, kuid kahtlustan, et väsimus võib selleks ajaks mu osalemissoovist tugevamaks osutuda. Lisaks mängimisele ja pildistamistele on mul ju ka kool ning samal ajal toimub veel “I am photographer” festival, kus osalen kolmapäeval ühes töötoas ning olen reede varahommikust alates vabatahtlikuks abiliseks.
Aga eks see mängusoov muidugi sõltub ka sellest, kuidas esimestel turniiridel läheb. Hetkeseisuga pole ma veel ise neisse otseselt investeerinud, sest nagu minu puhul “kinkekaartidega” ikka juhtub, polnud ma suutnud aasta jooksul 2015. aasta EMV rankingu punktide eest võidetud 500-eurost Superweekendi piletit ära kasutada ning vahetasin selle nüüd kolmeks EMV piletiks. Nii et, kui ma nüüd nendelt “freerollidelt” midagi võitma peaks, siis tahaks ju kindlasti veel mängida ning ehk hakata isegi selle aasta rankingu peale mõtlema. Jääb ainult loota, et ma siis kellegi enda asemel pildistama suudan meelitada… Aga ärme rutta asjadest ette.
Tegelikult olen ma üle igasuguse mõõdu rõõmus, et pildistamine mulle usaldati ning tahan seda teha paremini kui kunagi varem. Loomulikult jään ma pokkerit pildistavatele tippmeestele alla oma fototehnilise varustuse poolest ning samuti pole mul kolmapäevaks veel kuskilt võtta enam kui kümneaastast fotograafikogemust, kuid seda enam üritan puuduvat muude asjadega kompenseerida: kadreerida hoolikalt, valida erinevaid võttenurki, tabada emotsionaalseid hetki ning teha mängijatest lihtsalt ilusaid pilte, mida neil oleks tore vaadata ja sotsiaalmeedias jagada. Tänasel lorutamispäeval lappasin enese harimise huvides muuhulgas tunnikese jagu erinevaid pokkeripiltide albumeid ja nuputasin, mida huvitavat ise kasutada.
Eile käisin Olympicus Jokker.ee Live turniiril ning pärast väljakukkumist harjutasin fotokätt finalistide peal. Ma muidugi ei usu, et EMV ajal mul lubataks välguga pildistada, kuid vahelduseks oli see ikka väga mugav. Tervitused siinkohal kogu turniiri ja eriti finaallaua toredale seltskonnale ning võitjale Taurile!
Pildistamise osas oli tegelikult märtsis päris mitu lahedat kogemust: pokkeripildistamisi oli kaks, veel pildistasin stuudos oma õde ja oma venda ja sõprade 5-liikmelist (+kass) perekonda nende ilusas valgusküllases kodus ja Kristiinat looduses.
Kõige erilisem oligi softboxi ja välguga mässamise sessioon rannas (saatjad tõrkusid ning modelli ärakülmatamise hirmus jäi ajast kõvasti puudus, et nendega liiga kaua jahmerdada), kus assistendina lõi kaasa ka Imre. Koolisisese näituse jaoks pildistame klassikaaslastega üksteist ja mina sain loosiga võimaluse pildistada Kristiinat. Koolis näeme teda tavaliselt tumedate prilliraamide taga sellise superasjaliku ja kohusetundliku tüdrukuna, kes on lisaks tulihingeline sportlane. Algul mõtlesingi teda pildistada treeningulaadses olukorras, kuid siis tekkis soov ta hoopis romantilisse kleidikesse riietada ning tema kaunid naiselikud näojooned esile tuua. Vähemalt minu arust on ta väga ilus tüdruk ning päikeseloojang merekaldal tundus olevat parim teema sinna juurde. Päike läks sel õhtul küll enne loojumist paksu pilve taha, kuid saadud pildid meeldivad isegi mulle endale päris hästi! See muidugi ei tähenda, et ma oskaks selle õhtu piltide seast seda kõige õigemat ehk näituse oma välja valida – oh seda lõputut vaagimist!
Üks näide:
P.S. Vegasesse sõitmise soov on pea väljakannatamatult suur, kuid ära sai organiseeritud hoopis suvine perereis Hiiumaale.
Täna teen peamiselt piltidest koosneva postituse.
Veetsime õeraasukesega täna hommikul ligi kaks tundi stuudios. Algul kulus päris palju aega lampide ja pooside sättimise peale, kuid nagu ikka – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama – lõpp kujunes juba vägagi vabaks ja vallatuks.
Ajast jäi puudu! Seetõttu otsustasime mõne aja pärast uuesti proovida. Püsige lainel!
Ainuke jama on selles, et ma vist jäin õhtu lõpuks haigeks, sest ninast ei käi õhk läbi ning kahtlaselt kehv ja kuum on olla.
Mul ei ole ju aega haiguse jaoks praegu?! Samas parem põdeda nüüd, kui Pokkeri EMV ajal, sest ma sain just täna kinnituse, et mind palgatakse sinna fotograafiks! Juhuuu!
Nii palju, millest kirjutada. Alustan vist algusest.
Winterfest
Triobet Winterfest Otepääl oli väga mõnusa atmosfääriga turniir. Kas ka rahaliselt mõistlik valik? No ilmselt mitte, lauad olid noori ja osavaid täis ning tase oli ikka tummine. Seda vahvam oli, et lõpuks riisusid koore naised ja „vanurid“, kui nüüd nii öelda tohib, aga viimase viisiku moodustasid turniiri ainsad kaks naismängijat (!) ning Toivo-Leino-Mareki keskmine iga peaks jääma umbes 40 kanti, mis pokkeris on päris aukartustäratav. Mitte et mul oleks suur isu noortele ninanipsu anda, mulle meeldib, kui noored on tublid ja tugevad, aga lihtsalt selline vahva seik. Väga vähe jäi puudu ka naiste kaksikvõidust, Marek oli juba all-in A6 vs JJ, aga turni tuli äss ja nii see tõeliselt kurioosne lugu sündimata jäi.
Kihlvedudest nii palju, et üks minu poolt välja hõigatud „hea bet“ võitis ja teine kaotas. Kahjuks võitis see bet, mille peale ma ei panustanud. Go figure!
—
Triobet Live Otepää
Pühapäeval osalesime veel TB Live Otepää sng-l, üheksa mängijaga turniiri võitja selgitamiseks kulus 7,5 tundi 🙂 Kass oli vähemasti tubli ja mängis ennast teiseks, mina Trio värvides veel kätt valgeks ei saanud.
—
Jokker.ee
Tänase päevaga sai läbi üks suur projekt minu elus. Pärast kümneaastast tegutsemist lõppes nüüd ametlikult (sisuliselt olin juba üle aasta tegelenud ainult turniiripokkeri klubi eestvedamisega) minu koostöö PokerNewsiga. Ma ei taha lahkumise tagamaid lahkama hakata, meil oli koos häid aegu ja veelgi paremaid, aga 2015. aasta alguses oli selge, et meie teed on määratud lahknema.
Aga pole halba ilma heata. Kui oli saanud selgeks, et PokerNewsi me enam endisel kujul teha ei saa, tekkis meil Hannese, Mareki ja Herliga idee luua päris oma uudisportaal. Nüüd, üsna täpselt aasta aega hiljem, saame teile uhkelt esitleda meie värsket lehte Jokker.ee, mis hüüdlause kohaselt on „Ässast ägedam!“ Hästi ja ägedalt me saiti teha ka püüame ning kvalitatiivselt ei kavatse me PokerNewsi tegemisest millimeetritki tagasi anda. Pigem vastupidi, sest Jokkeri näol on tegemist meie enda produktiga, mida saame arendada ja suunata vastavalt oma äranägemisele. PokerNewsi tehes tuli alati arvestada tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga ning alati ei õnnestunud enda mõtteid peakontorile selgeks teha. Samas tuleb ka tunnistada, et PokerNewsis oli äärmiselt mugav see, et tehniliste küsimustega ei olnud vaja tegeleda. Mind ikka täitsa jahmatas, kui tohutult palju aega ja pühendumust sellise saidi tehniline teostamine nõuab! Meie IT-tiim tegi väga tubli tööd, aga ikkagi jooksime algsest avamistähtajast 1,5 kuud üle ning praegugi on lehel veel kõpitsemist omajagu, aga me lihtsalt ei mallanud launchimisega enam oodata. Proovige siis vaadata pisivigadele läbi sõrmede ja suurematele samuti, me pusime ja parandame saiti igapäevaselt.
Ühtlasi kolib ka minu blogi Jokkerisse üle. Mõtlesin küll, et võib-olla postitan rinnakuti mõlemale saidile, aga ega sel vist väga mõtet ei ole. No vaatan veel, aga kindlasti saab blogi lugema hakata siin: Imre blogi
—
Sinine esmaspäev
PLO heads-up promos läksin see nädal kokku vana hea relvavenna Privadoriga. Lahing oli seekord pikem, võitlesime napilt pool tundi ning lõpuks tuli tunnistada Priva paremust. Täna ei jaksa käsi postitama hakata, aga panin 5-6 sellisele märkme külge ja proovin lähipäevil need siiski läbi lapata. Igatahes seis on nüüd 1:1 ja tänasest algas uus rallinädal, ärge palun tehke Privadorile liiga lihtsaks mind jälle loputama tulla 🙂
—
Reisivautšer
Päeval helistas Triobeti VIP-manager ja uuris, kuhu eelmisel nädalal võidetud reisivautšeri saata võiks. Nüüd pean homme kodus olema ja ootama, pidi tulema pärastlõunal kulleriga. Siiamaani ei tea, millega täpselt on tegemist, aga ootan kannatlikult ja huviga.
Mine Sa võta kinni, kas sai eile liiga palju vastlakukleid söödud, öösel liiga vähe magatud või olen mingi kurja haiguse algfaasis, aga täna oli selline “kõik veab vihuti päev”.
Hommikul jätsin vaatamata sellele, et Imre oli lubanud oma koosolekule bussiga minna, talle auto ja läksin bussiga kooli. Paraku osutus see täiesti mõttetuks žestiks, sest Imre kodust lahkudes õue peal autot lihtsalt ei märganud (ja läks koosolekule bussiga)! Professor, aga prillid on teil ju ees!
Koolis vahtisin Elinale juhmilt otsa ja olin sunnitud tunnistama, et igasugune teadmine kodusest ülesandest oli mu mälust kustunud ja ma polnud seda seepärast ära teinud. Lisaks ei vaimustunud ma tänastest tunnis antud ülesannetest (ja see polnud ülesannete süü!) ega võtnud pakutavat materjali üldse kuigi avalalat vastu. Alles pärast lõunat ehk esimest kohviannust sain end natuke paremasse vormi ning pärastlõuna koolis sujus juba üsna kenasti.
Koju olin plaaninud minna Imrega koos, kuid selle aja peale, mil minu kool lõppes, oli tema juba koju jõudnud.
Tegin viimase meeeleheitliku katse päevaga midagi asjalikku peale hakata ning otsustasin koduteel Elisast läbi minna, et Aneti vana telefonikaart uue vastu vahetada. Pärast 20-minutilist ootamist selgus, et kaardi võivad nad ju välja vahetada, kuid katki on hoopis telefon. Selle olime ostnud Klickist, seadsin siis oma väsinud sammud sinna. Kuigi minu ees oli vaid üks klient (kes pika nuputamise ja kõikvõimalike asjade mitmekordse vaatamise järel lahkus kauplusest ühtki ostu sooritamata – ilmselgelt oli tegemist minust targema inimesega), ootasin üle 10 minuti. Ootamine oli vajalik selleks, et tütarlaps punases saaks mulle öelda, et tegelikult peaksin minema hoopis Türi tänavale (?!), sest kui ma tahaksin oma garantiiga telefoni parandamist nende poe kaudu nõuda, siis läheb aega vähemalt 2 nädalat. Transport pidi lihtsalt aega võtma. Sellest ma järledan, et Türi tänav asub ilmselt Kärdlas ja nad käivad seal jalgrattaga. No igatahes, lõpptulemusena otsis Netu kodus endale vahepealseks kasutamiseks mingi vana näru telefoni ja mina lähen seda Türi tänavat otsima mingi teine päev.
Mis aga vahepealsetel helgematel päevadel toimunud on?
Eelmisel nädalal nägin lõpuks tunnisituatsioonis ära meie õpetaja Heleni. Ütleme nii, et eelkirjeldused olid värvikamad ning mind ilmselt liiga elevile ajanud, sest minu arust andis ta välja sellise tavalise keskmise õpetaja mõõdu. Mulle nii “äraistumise” mõttes ausalt öeldes meeldivad tunnid, kus peamine aeg kulub aruteludele ning (rolli)mängudele. Rääkisime ettevõtluse vormidest ning arutasime, millega tuleb ettevõtte loomisel arvestada. Sellised asjad vajavad ju mõtlemist küll – eriti, kui on plaan oma ettevõte luua. Teatavasti mul sellist plaani esialgu küll üldse pole ja mingeid päris uusi teadmisi ma tunnist otseselt ka ei saanud (eks ma olen oma varasemas elus majanduse algõpet ja äri- ning asjaõigust teatud määral ju õppinud ka juba).
Elina loomemajanduse tunnid on hoopis rohkem minu teema! Seal me tõpoolest tegeleme asjade, ideede ja mõtetega, millest võib ehk kunagi hiljem fotograafidena kasu olla.
Siis sain ma vahepeal kätte ühe (ja ilmselt viimase) 2015. aasta jõulukingituse. Aitäh, Mona, väga armsad asjad ja mõtted ja ülesanded (fotol purgi sees). Ma võtan iga päev sealt purgist maksimaalselt ühe, et ikka jätkuks kauemaks. Praguseks olen mõelnud sellele, mida ma oskan ja üritanud sõnastada oma suurimat soovi.
Pildist ajendatudna märgin ära, et meie kassid Kessu ja Nässu pole ikka veel omavahel sõpradeks saanud, aga samas on Kessu muutunud oluliselt julgemaks (pildi järgi vist oleks õigem öelda, et ülbemaks) ja veedab mõnikord aega isegi minu süles.
Nädalavahetusel käisime Anetiga dotE moeshow’l, kus tema küll modellina üles ei astunud, aga andsime oma panuse kohviku tarvis viineripirukaid küpsetades ning vaatasime kahekesi teiste esinemist. Harjutasin fotokätt ka, kuid 50mm fixed objektiiv polnud ilmselgelt parim valik selle ürituse tarvis.
Klambritega oleme nüüd juba kaks korda kinos käinud, Imre isegi kolm. Mina nägin filme “Mees, kes jäi ellu” ja “Suur vale”. Esimest vaadates lausa piinlesin, sest ma lihtsalt ei kannata nii suurt hulka veristamisi ja vägivalda ja ebaõnne vaadata ning kohati läks asi nende pääsemistega ikka lausa naeruväärsusteni välja. Aga küllap saab DiCaprio nüüd oma igatsetud Oscari lõpuks kätte. Teise filmi lugu oli huvitav. Majanduskrahhi teema pole mind varem eriti huvitanud ning on seetõttu üsna võõras, aga selles filmis oli arenguid, inimeste mõttekäike ning valede kuhjamist põnev jälgida – niisiis lugu minu hinnangul hea, aga filmielamuse mõttes paraku pigem kõva keskmine, kuid ei midagi hiilgavat.
Päris palju pilte olen vahepeal teinud peagi avatava uue pokkerilehe jaoks, aga sellest räägib Imre teile juba lähiajal ilmselt ise.
Juba eelmise aasta lõpus ostustasin, et saadan vähemalt kolm oma pilti I am Photographer Wedding & Portrait photo 2016 võistlusele. Täna lõppes tööde esitamise tähtaeg ning minu pilte nende hulgas ei ole.
Mõtlesin algselt, et see oleks kindlasti hea kogemus ja kui kogemata midagi võidaks, siis oleks ju väga uhke tunne ka. Võidu imepisike tõenäosus mind ei heidutatnud, sest arvasin, et mul oleks seda vaja eelkõige kogemuse mõttes ning juhul kui saaks eelvalikust 300 hulka, siis see oleks juba piisavalt äge ja põnev. Kuna on üsna kindel, et pääsen I am Photographer festivalile vabatahtlikuks abiliseks, siis oleksin oma tööde abil tahtnud asjas veel sügavamalt sees olla.
Ma ei kiirustanud uusi pilte tegema ja mõtlesin, et eks ma olen ju juba mõnda aega pildistanud, et tuleb lihtsalt ca 10 endale meeldivat pilti välja valida ning siis mõnelt sõbralt abi paluda, et neist omakorda kolm parimat välja valitud saaks.
Nende kümnekonna pildi leidmine osutus aga hämmastavalt raskeks ülesandeks ning kogu ettevõtmine päädis sellega, et otsustasin oma esimese suurema fotovõistlusel osalemise (jätame siinkohal kohustusliku kooli kutsemeisterlikkuse võistluse tähelepanuta) kuhugi selle aasta kaugemasse tulevikku lükata.
Avastasin nimelt väikse ehmatusega, et tegelikult pole ma teinud veel ühtki pilti, mis kõigile minu enda poolt minu pildile esitatud kvaliteedinõuetele vastata suudaks. Mul on pilte, mis mulle ühest-kahest aspektist väga meeldivad, kuid lähemal vaatlusel avastan ikka kuskil mingi puudujäägi, mis lõputult närima jääb ning millest ma selle esmakordse avastamise järel enam mitte kuidagi mööda vaadata ei oska. Üks suur probleem oli muidugi ka see, et isegi kui ma leidnuks muidu sobivad pildid, siis enamus mu varasemaid pilte on veidi liiga väikses mõõdus ja mitmed uuemad töötlemise käigus sedavõrd palju väiksemaks kärbitud, et poleks vastanud tingimusele – väiksem külg 3500 pikslit.
Esitan nüüd tänasele (loodetavasti leplikumale) žüriile ehk meie blogi lugejatele need kolm tööd, mille saatmise peale sügavamalt mõtlesin ja selgitan, miks nad siis ikkagi lõpuks ei sobinud. Regulaarsed lugejad on neid ilmselt küll juba siin või siis mu FB lehel juba näinud.
Esimene pilt, mille saata tahtsin, oli jõulueelsest seeriast, kui pildistasin oma õde ja tema poega. Mulle meeldivad selle pildi valgus ja helgus, meeleolu, ema-lapse sundimatu ning rõõmus olek, nende silmade sini-sinisus. Kõik oleks nagu korras, aga mulle ei meeldi, et nende nahatoon nii erinev tundub! Proovisin seda töötlusega nii ja naapidi sarnasemaks muuta, kuid jäin jänni. Arusaadavalt ongi meigitud ema ja talvise beebi nahatoonid erinevad, kuid ikkagi häirib see mind sellel pildil palju.
Teise omapärase pildi tegin koolitunnis, modelliks kallis klassivend Jörgen. Selle pildi puhul häirib mind eelkõige see, et tegemist pole minu isikliku originaalse ideega, vaid pigem grupitööna valminud pildiga, kus mina juhtusin olema kaamera taga ning seda vaid endale kuulutades oleksin nagu veidi ebaaus (isegi kui ma ülejäänud grupiliikmed abilistena üles loetleks).
Kolmandana meeldib mulle endale väga pilt, mille ma tegin ühes ilusalongis oma endisest kursaõest Anne-Ly’st. Natuke häiriv asi on juuksesalk, mille allalangemist ma kohapeal ei märganud, ning veidi rohkem häiriv on paremal pool lisavalguse puudumine (või ehk veidi teine võttenurk), mis oleks pehmendanud ninavarju.
Ma ei ole tegelikult selle loobumise pärast väga kurb, sest mul on nii palju veel õppida ning küll ma jõuan veel ka võistlustel osaleda ning muid põnevaid asju ette võtta.
Loodetavasti saan midagi enda jaoks uut katsetada juba veebruaris, millega seoses tahan siia lõppu öelda: Tere tulemast tagasi Tallinnasse, Klambrid!
Nuppu vajutas Kristjan Muru.
Veebruaris on neljal agaral omahamängijal võimalus minuga heads-upis €2000 peale piike ristata. Triobet on kokku pannud järgmise promo: Sinine esmaspäev
Tohutult hea meel on mul selle üle, et tegemist on otseselt PLO-mängijatele suunatud pakkumisega. Omahatajad on promodes pidevalt vaeslapse rollis, ikka on vaja holdemis võita taskukaartidega 2-7 või Q-4 ning isegi bad biidi eest ei saa jackpoti, kuigi neljakaardimängus oleks seda hädasti vaja, dämit! Aga nüüd on terve kuu PLO-pidustused ja lisaväärtus on päris tummine. Kuna promo hõlmab kahte vähemusfaktorit (omaha ja mobiilis mängimine), siis tõenäoliselt on top5 sisse pääsemine suhteliselt lihtne ning ma ise kaaluksin kindlasti osalemist, aga iseenda vastu heads-upi mängimine võib mu vaimse tasakaalu veelgi rohkem paigast ära lüüa. Võib sedamoodi minna, nagu Mikiveril Eesti kinoklassikas:
Pisut kohmetuks teeb väide, „Eesti üks parimaid PLO-mängijaid“. Mitme sisse peab mahtuma, et olla üks parimaid? Noh, on sellega, nagu on, aga tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul olen ma mängu kallal tõepoolest palju tööd teinud, õppinud omal käel ja gruppides, jooksutanud kilode kaupa simulatsioone, vaadanud läbi tohutu hulga videosid ja lugenud kapsaks mõned raamatud. Tulemused? Zoom50-s, mida vahepeal peeti 2+2 foorumites reigi tõttu biitimatuks, oli mu viimase aasta EVBB/100: +3,15. Zoom100-s +0,03 ehk üsna täpselt breakeven. Valim pisut üle poole miljoni käe. Pole põhjust silmi maha lüüa, otseselt ei crushi, aga tänapäeva mängud on piisavalt karmid, et igasugune plusspoolel püsimine on täitsa hea tulemus. Eriti Zoomis, kus bumhuntimine ja table selection põhimõtteliselt olematud ja valdava osa kätest mängid teiste regularide vastu.
Esmaspäevast läheb esimene reigiralli lahti, soovin teile mõnusat grindimist! Ma ise lähen RunItOnce`i, kus just sobivalt avaldati Galfondi värske PLO HU video. €2000 on priske patakas raha ja mina kavatsen ennast lahinguks korralikult ette valmistada 🙂